ion>
Stephanie Danler
Magusmõrkjas
Originaali tiitel:
Stephanie Danler
Sweetbitter
©Stephanie Danler 2016
Esmakordselt avaldatud inglise keeles 2016. aastal kirjastuses Knopf.
Tõlkija: Nele Mikk
Keeletoimetaja ja korrektor: Anu Rooseniit
Sarja üldkujundaja: Zigmunds Lapsa
Küljendaja: Liina Valt
Projektijuht: Katrin Jaaska
Autoriõigus eestikeelsele väljaandele:
AS Postimees Grupp, 2019
Postimees Kirjastus
kirjastus.postimees.ee
Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.
ISBN (trükis): 978-9949-669-40-0
ISBN (elektrooniline väljaanne): 978-9949-669-41-7
ISSN (Postimees Kirjastuse romaanisari): 2674-3264
ISSN (Postimees Kirjastuse romaanisari, elektrooniline väljaanne): 2674-3272
Minu vanavanematele
Margaret Barton Ferrerole ja
James Vercelli Ferrerole
Armastus teeb põlvist nõrgaks ja raputab mind jälle läbi, magusmõrkjas loom, kelle vastu ei saa.
Sappho, tõlkinud Carolina Pihelgas,
„Magusmõrkjas Eros“
Heitkem nüüd filosoofiline pilk mõnule või kannatusele, mida maitsemeel võib põhjustada.
Brillat-Savarin, tõlkinud Külli Kressa
„Maitse füsioloogia ehk mõlgutused kõrgemast gastronoomiast“
I
Sul areneb maitsemeel.
Maitsemeel on see koht keelel, millega mäletada. Koht, kus seostad maitsetekstuure sõnadega. Söömisest saab teaduslik protsess, üdini keele meelevallas. Sa ei söö enam kunagi toitu lihtsalt niisama.
Ega mina kui teenindaja ka ei tea, mis see täpselt on. Töö küll, aga mitte ainult. Selles ametis on sirgjoonelisust, kuna see ei hõlma tavapäraseid ambitsioone. Üles- ega allapoole ei liiguta. Ainult kantakse. Oled ettekandja.
See on kiire teenistus – lahtised kleepuvad rahatähed, mis jõuavad ühe õhtu jooksul kuhjuda ja haihtuda. See võib olla ka vahend, kui inimesel on konkreetne eesmärk ja vankumatu visioon. Taipasin seda kõike lennult, kui mind kahekümne kaheselt restorani tööle võeti.
Osa tehingust oli loteriivõit: raha, turvatunne, mis kaasnes võimalusega toitu ette kanda. Ma ei aimanud aga, et aeg oli rangelt piiritletud. Ajapiirangute raamides ei olnud muule ruumi. Neist väljaspool meenus vaid üks hetkelise hulluse hägu. Suurem osa meist polnud nõus seda isegi CV-sse kirjutama. Vajadusel andis seda siiski tagataskust välja võtta, näitamaks kui moraalselt karastunud me oleme, rinnamärk teatud kannatuste eest, nagu maavärina üleelamine või armees teenimine. See oli lihtsalt nii ajutine.
Mina saabusin siia nagu iga teinegi. Autotäie pudi-padiga, millel arvasin olevat tähtsust, aga mille heitsin üsna pea tänavale: DVDd, mis pidid kiiresti aeguma, kastitäis digi- ja filmikaameraid minu endiselt varjul oleva fotograafiaande arendamiseks, Jack Kerouaci „Teel“, mida ma ei suutnudki läbi lugeda, ja Walmartist ostetud Rootsi disainiga lamp. Siia oli pikk ja pime sõit nii pisikesest kohast, et seda ei leidnud isegi heldelt maakaardilt.
Kas keegi saabub New Yorki täiesti puhtalt? Vaevalt küll. Ent kui ületasin Hudsoni jõge, mõtlesin Lethe – allilma piimja unustusejõe ületamise peale. Unustasin, et mul oli kord ema, kes pani enne minema, kui mul silmad lahti läksid, ning isa, kes hõljus nähtamatult läbi tubade. Unustasin oma elu inimparaadi, igaüks neist pealiskaudne nagu sääsevõrk ja võimetu tabama ükskõik mida mul neile parasjagu öelda oli, ning unustasin, kuidas olin sõitnud kuivanud põldude vahel kruusateedel tähtede rõhuva valve all, ega tundnud midagi.
Jah, ma tulin pakku, aga mille eest? Kas kogukonna kahe alustala – jalgpalli ja kiriku – eest? Lastetute tupiktänavate masajate tuhmunud majaseinte eest? Hommikute eest koos vallalehe ja pontšikukarbiga? Kõige selle uimase ja sentimentaalse eest? Vahet pole. Ma ei saanudki selles päriselt selgust, sest minu elu, nagu enamuse teistegi oma, liigub hoomamatult ja vääramatult edasi.
Võib öelda, et sündisin 2006. aasta juuni lõpus, kui ületasin kell seitse hommikul George Washingtoni silla, päike moodustamas sõõri ja koitmas, taevas täis valguse teravnurki, enne kui heitgaas jõudis kerkida, enne liiklusummiku lõõska, aknad alla keritud, raadio mängimas valjult mingit võimatult lootusrikast poplaulu, valla, valla, valla!
Hapu: krimpsutamapanevad tsitrusemahlad, õhukese koorega Meyeri sidrunid, krobelised kahvrilaimid. Suud paksuks tegevad jogurtid ja äädikad. Sidrunid plastmassämbrites kõigi kokkade käeulatuses. Peakokk karjus: „Siia on hapet vaja!“ ja nad rappisid sidruneid, jättes alles vaid vilja elumahla, mis paitavalt keelde hammustab.
Ma polnud tolliputkadest kuulnudki.
„Ma ei teadnud,“ vabandasin tollitädi ees, „kas võiksin see üks kord tasuta läbi lipsata?“
Putkas istuv naisterahvas oli vankumatu kui kivisammas. Minu taga hakkas auto tuututama, seejärel ülejärgmine, kuni oleksin tahtnud end rooli varju kössi tõmmata. Naine suunas mind tee äärde, kus sain tagurdada, ümber pöörata ja leida end näoga samas suunas, kust olin äsja saabunud.
Pöörasin tööstuspiirkonna tänavarägastikku, kus iga järgmine tänav oli eelmisest segasem. Tundsin seletamatut hirmu, et ma ei leiagi pangaautomaati ja pean terve tee tagasi sõitma. Lõpuks pöörasin pontšikubaari ette. Võtsin kakskümmend dollarit välja ja vaatasin kontojääki: 146 dollarit. Käisin vetsus ja loputasin nägu. „Peaaegu,“ ütlesin oma nõrguvale peegelpildile.
„Kas saaksin ühe suure pähkli-jääkohvi?“ palusin. Leti taga puhkiv mees hekseldas mu pilguga läbi.
„Juba tagasi?“ küsis ta ja ulatas mulle vahetusraha.
„Vabandust?“
„Käisite eile ka siin. Ostsite sama kohvi.“
„Ei. Ma. Ei. Käinud.“ Raputasin selle rõhutamiseks pead. Kujutasin ette, kuidas ma eile, homme ja iga päev terve ülejäänud elu jooksul sõidan mingis kuradi New Jerseys pontšikubaari ette ja tellin iga kord sama kohvi. Kõhus hakkas keerama. „Ei käinud,“ kinnitasin veel kord ja raputasin ikka veel pead.
„Mina jälle, tulin tagasi,“ ütlesin tollitädile,
