alati tähendavat: „Ma käin siit läbi, et saada kellekski teiseks.“
Aga mina vastasin: „Ega see polegi mingi valik. Kuhu veel minna?“
„Ah-ah,“ ütles tema. „See on väheke nagu kutsumus, eks?“
Muud midagi. Ah-ah. Ja mulle tundus, et talle jäi mulje, nagu poleks mul lõputult valikuid, nagu leiduks vaid üks piisavalt suur koht, mis mahutaks niivõrd palju ohjeldamatut ja fokusseerimata tahtmist. Ahah. Vahest ta teadis, kuidas ma olin unistanud ööpäevaringsest möllust. Vahest ta aimas mu senise elu igavust.
Howard oli hilistes neljakümnendates mees, kelle kandilist nägu kirjasid sügavad vaod. Ta juuksepiir taandus kenasti ja rõhutas pungil silmi, millest võis välja lugeda, et ta ei vaja üleliia unetunde. Ta seisis jõulistel jalgadel nagu kapp ja kandis silmapaistva kõhu raskust ühelt jalalt teisele. Arukad silmad, mõtlesin, kui ta sõrmedega vastu valget laudlina trummeldas ja mind pilguga mõõtis.
„Teil on ilusad küüned,“ märkisin, kui tema käsi vaatasin.
„See käib töö juurde,“ vastas ta häirimatult. „Mida te veinidest teate?“
„Oi, ainult põhiasju. Põhiasjades olen pädev.“ Ehk siis suutsin vahet teha valgel ja punasel veinil, millest põhilisemaks pole võimalik minna.
„Näiteks,“ jätkas ta ja vaatas ruumis ringi, nagu püüdes õhust küsimust tabada, „mis on Bordeaux’ viis nooblimat viinamarjasorti?“
Kujutasin ette multikaviinamarju, kes mind – kroon peas – oma château’s tervitavad: „Terekest, meie oleme Bordeaux’ nooblimad viinamarjad!“ Kaalusin valetamist. Oli võimatu teada, kuivõrd ta hindaks ausat ülestunnistust, et ma ei tea tuhkagi.
„Mer … lot?“
„Jah,“ ütles ta, „edasi.“
„Cabernet? Vabandust, ma ei joo tegelt Bordeaux’ veine.“
Ta näis kaastundlik. „Nojah, eks ta ole keskmisest kallim kah.“
„Ja-jah,“ noogutasin kaasa. „Selles see asi ongi.“
„Mida te siis joote?“
Esimese hooga tahtsin loetleda erinevaid karastusjooke, mida olin harjunud igapäevaselt jooma. Nooblid viinamarjad kummitamas, keksimas, kitumas mehele, et ostsin pontšikuputkast jääkohvi.
„Mida ma siis joon millal?“
„Kui ostate pudeli veini, mida te siis tavaliselt valite?“
Kujutlesin end pudelit veini valimas – mitte hinna põhjal, mitte kassale lähima riiuli põhjal, mitte etiketile trükitud looma põhjal, vaid mu isiklike maitse-eelistuste sisemustri põhjal. See võimalus oli sama naeruväärne kui mu nooblid viinamarjad, mis sest, et mul oli kampsun seljas.
„Beaujolais’d? On see vein?“
„On küll. Beaujolais, c’est un vin fainéant et radin.“
„Jah. Seesama.“
„Kumba istandust te eelistate?“
„Raske öelda,“ ütlesin mina ning pilgutasin jõuliselt ja võltsilt ripsmetega.
„Kas olete varem teenindajana töötanud?“
„Jaa. Töötasin aastaid tolles kohvikus, mis mul CV-s ka on.“
„Ma mõtlen restoranis. Kas te teate midagi ettekandja ametist?“
„Ikka. Kui taldrikud on valmis, siis võtan need kätte ja kannan klientidele ette.“
„Külastajatele, tahtsite öelda.“
„Külastajatele?“
„Teie külastajatele.“
„Jah, neid ma mõtlesingi.“ Ta kritseldas midagi mu CV päisesse. Ettekandja? Külastajad? Mis vahet on külastajal ja kliendil?
„Siin on kirjas, et olete kirjandust õppinud.“
„Jah. Ma tean – see on liiga üldine.“
„Mida te loete?“
„Loen?“
„Mida te praegu loete?“
„Kas see on kuidagi tööga seotud?“
„Võimalik,“ muigas mees. Ta pilk tegi häbenematu tiiru mu näol.
„Ee. Mitte midagi. Esimest korda elus ei loe ma midagi.“ Ta vaikis ja vaatas aknast välja. Ma ei usu, et keegi – isegi ükski õppejõud – oleks eales küsinud, mida ma loen. Ta üritas midagi välja tuhnida ja kuigi mul polnud aimugi, mida ta täpselt otsib, otsustasin parem kaasa mängida. „Teate, Howard – kui ma võin teid Howardiks kutsuda –, kui ma siia hakkasin kolima, pakkisin mõned raamatukastid kaasa. Aga siis jäin neid tõsiselt vaatama. Need raamatud olid … Ma ei tea … minu olemuse tootemid … Ma …“
Mu sõnadel oli mõte sees, tundsin, kuidas jõuan kohe asja tuumani ja tahan talle tõtt rääkida. „Jätsin nad maha. Tahtsin seda öelda.“
Ta toetas põse elegantsele käele. Ta kuulas. Ei, ta tunnetas. Tundsin, et mind tunnetatakse. „Jah. Meie noorusaja kirglikke valgustushetki on ehmatav meenutada. Aga vahest on see ka hea märk: et mõttelaad on muutunud, oleme edasi arenenud.“
„Või vahest tähendab see, et oleme end unustanud ja unustame end muudkui edasi. Ja see ongi see täiskasvanute suur ellujäämise saladus.“
Vahtisin aknast välja. Linn ruttas midagi märkamata mööda. Kui intervjuu ebaõnnestub, unustan selle minagi.
„Kas te olete kirjanik?“
„Ei,“ vastasin. Keskendusin uuesti lauale. Mees jälgis mind. „Mulle meeldivad raamatud. Ja kõik muu ka.“
„Teile meeldib kõik muu?“
„Teate küll, mida ma mõtlen, mulle meeldib kõik. Meeldib, kui miski mind liigutab.“
Ta tegi CV-le järgmise märkme.
„Aga mis teile ei meeldi?“
„Mis?“ Arvasin, et kuulsin valesti.
„Kui teile meeldib, kui miski teid liigutab, siis mis teile ei meeldi?“
„Kas need on tavalised küsimused?“
„Ega see pole tavaline restoran ka,“ naeratas ta ja pani käed rinnal risti.
„Okei.“ Vaatasin uuesti aknast välja. Aitab. „Mulle ei meeldi see küsimus.“
„Miks?“
Peopesad tõmbusid niiskeks. Taipasin siis, et tahan seda töökohta endale. Seda töökohta selles konkreetses restoranis.
