Simone’i vahetusi tegi ülemkelner lauakaardi ümber, sest püsikunded tahtsid just tema sektsioonis istuda. Teenindajad võtsid sappa, et talle küsimusi esitada või saatsid ta veinikaardiga vippide lauda. Mind ei teinud ta nägemagi.
Ja Higinägu-Jake? Praktikanädalatel ma teda rohkem ei silmanud. Kahtlustasin, et äkki ta ei töötagi seal ja käis lihtsalt sellel päeval asendamas. Aga siis tulin ühel reede õhtul oma esimesele palgatšekile järele ja Jake oli platsis. Lõin pilgu maha, kui teda märkasin. Ta oli baarmen.
„Kuulsin, et sa olid varem barista,“ venitas pikkade juuste ja krunniga kutt. „Siis on meie praktikapäev kukepea.“
Kohvilett, mille juurde astusin, pärines justkui teiselt planeedilt. Kõik hõbedane, futuristlik, elegantne. Nutikam kui ma ise.
„Oled varem Marzoccoga töötanud?“
„Kuidas?“
„Selle masinaga – Marzoccoga. See on espressomasinate maailma Cadillac.“
Olgu peale, olgu peale, mõtlesin endamisi. Ma tean, kuidas kuradima kohvi keeta. Cadillac on ka kõigest auto. Tundsin ära käpad, jahvati, tambitsa.
„Kas sa nelja kuldreeglit tead? Millist espressot teil kasutati?“
„Seda, mida tarnitakse suurtes kottides,“ vastasin, „meil polnud just eriline gurmeekohvik.“
„Oi kurja, okei, mulle öeldi, et sa oled barista. Pole hullu, õpetan su välja ja pärast arutan Howardiga, kas …“
„Ei. Ei.“ Keerasin ühe käpa välja ja tühjendasin kasutatud espressopulbri prügikasti. „Kus su baarilapid on?“ Ta ulatas mulle lapi ja ma pühkisin korvi üle.
„Kas teil olid taimerid või mis?“
„Meil olid silmad peas.“
Ohkasin. „Okei.“ Lülitasin jahvati sisse, pühkisin vahustaja tila, lasin veepaagist seisnud vett välja. Kakskümmend viis sekundit täiusliku espressošoti kohta. Loendasin ise numbreid. „Üks cappuccino kohe valmis.“
Uurisin menüüd, lugesin juhendit. Iga teeninduskorra lõpus esitas vahetuse vanem mulle küsimusi. Taipasin, et isegi kui mul polnud halli aimu, mis on homaariga karjusepirukas, isegi kui ma ei suutnud seda vaimusilmas ette kujutada, piisas teadmisest, et see on esmaspäevaõhtune eripakkumine. Isegi kui ma ei saanud ettevõtte tõekspidamistest sittagi aru, korrutasin tubli õpilasena Zoele vastu: „Esimene reegel on üksteise eest hoolitseda.“
„Ja kas sa tead, kuidas saada viiekümne ühe protsendiseks?“
Zoe sõi oma kabinetis laua taga praeliha. Ta keerutas lihatükki kartulipudru ja krõbeda porru sees ringi. Olin nii näljane, et oleksin võinud talle virutada.
„Ee.“
Unustasin, et omanik oli mulle seda maininud: „Sind palgati, kuna oled viiekümne ühe protsendine. Selleks ei saa õppida – selleks sünnitakse.“
Mul polnud aimugi, mida see tähendama pidi. Vaatasin seinal rippuvat lämbumise eest hoiatavat silti. Mees, kes plakatil kõrist kinni hoidis, nägi kadetusttekitavalt rahulik välja.
Nelikümmend üheksa protsenti tööst põhineb mehaanikal. Sellega saab igaüks hakkama – seda oli mulle elu aeg ettekandja ameti kohta kinnitatud. Vabandust, teenindaja ameti kohta.
Tead ju küll – jäta lihtsalt lauanumbrid ja -asendid meelde, lao taldrikud mööda kätt laiali, tea kogu menüüd ja toitude koostist peast, ära lase kunagi joogiveel otsa saada, ära aja kunagi tilkagi veini maha, korista nõud puhtalt ära, säti enne teeninduskorda kõik valmis, kanna tellimused välgukiirusel lauda, tunne peamiste viinamarjasortide põhiomadusi ja kogu veinimaailma peamisi piirkondi, tea tuunikala päritolu, sobita foie gras õige veiniga kokku, tea, milliste loomade piimast on valmistatud juustud, tea, mis on pastöriseeritud, mis sisaldab gluteeni, mis sisaldab pähkleid, kust leida lisakõrsi ja oska loendada. Oska õigeks ajaks tööle jõuda.
„Ja millest ülejäänu koosneb?“ küsisin hingetuna oma passijalt, tupsutades paberkäterätikutega kaenlaaluseid.
„Aa, sa mõtled viitkümmend üht protsenti. See on keeruline asi.“
Viskasin läbihigistatud tööteksad jalast, keerasin Pacificolt korgi pealt, sest Corona oli otsas, ja istusin madratsile juhendit lugema. Ma olen viiekümne ühe protsendine, ütlesin endale. See käib minu kohta:
• Eranditult optimistlik: ei lase maailmal end morjendada.
• Ammendamatult uudishimulik: ja piisavalt alandlik, et küsimusi esitada.
• Täpne: puudujääke ei esine.
• Kaastundlik: emotsionaalne intelligents on ülekaalus.
• Aus: mitte ainult teiste, vaid eriti iseenda vastu.
Viskasin voodile pikali ja naersin. Harva, aga mõnikord ikka, kujutasin endisi töökaaslasi pärapõrgu päevilt – mil meie ettevalmistus seisnes kohvimasina sisselülitamise õppimises – pealt vaatamas, kuidas ma higistan ja ketran juhendit, nägemata ninaotsast kaugemale. Nad näevad pealt, kuidas veedan iga tööhetke hirmust pimeda ja sõgedana, ja siis naerame selle üle koos.
Lõuna Teise tänava ja Roeblingi nurk oli pungil Puerto Rico peredest, aiatoolide kõrval külmutuskastid. Nad ladusid doominot. Lapsed jooksid kisades läbi lõhutud veehüdrandi joa. Vaatasin neid ja meenutasin Bedfordi kohvikut, kus esimesel päeval käisin. Võiksin sinna praegugi sisse astuda. Võiksin öelda: „Jajaa, ma olen Marzoccoga töötanud – oi, kas teie ei teagi, mis see on?“
Aga sellest ei piisaks. Mis ma ka polnud – kõigest kelneriabi, teenindaja või barista –, polnud ma selles restoranis lihtsalt keegi. Ja ma ei nimetaks seda viiekümne ühe protsendine olemiseks, sest see kõlaks, nagu oleksin mõni kohvimasin. Aga tundsin end väljavalituna. Tundsin, et mind pannakse tähele, ja mitte ainult mind salvavate töökaaslaste, vaid linna enda poolt. Iga kord, kui pinnale tahtis kerkida kaebus, hala või silmapööritus, otsustasin selle asemel naeratada.
III
Ja ühel heal päeval jooksin trepist riietusruumi poole ja üks kontoritöötaja tuli mulle järele. Naisel oli käes kolm riidepuud, millel rippusid jäigad triibulised Brooks Brothersi nööbitavad kuued.
Need olid sellised androgüünset sorti pluusid, mida võiks kohata nii juhatuse koosolekul kui ka tsirkuses.
„Palju õnne,“ teatas ta sama monotoonselt kui ta riidevärv, „said oma triibud.“
Panin need kappi rippuma ja jõllitasin neid suurisilmi. Ma pole enam praktikant. Mul on töökoht. New Yorgi kõige populaarsemas restoranis. Näppisin särke ja see sai tõeks: põgenemine oli korda läinud. Panin selga meresinised triibud. Tundsin justkui tuuletõmbust. Oleksin justkui tuimastusest toibunud. Nägin kedagi, tundsin ta ära.
Ta peatas mind esimestel sammudel söögisaali, veinipokaal käes. Mul oli hägune aimdus, et ta oli mind juba kaua oodanud.
„Tee suu lahti,“ käsutas Simone, pea kõrgilt püsti. Vaatasime teineteisele otsa. Ta värvis enne iga teenindust huuled paindumatut tooni punaseks. Tema tumeblondid
