kõlksuvad helikihid, naabri põlvemüks, näo kõrvalt sätendava kokteili järele sirutuv käsivars, perenaise kontsaklõbin, kui ta su selja taga külastajaid kohtadele juhatas, mööduvate taldrikute virvarr, jääkuubikute kõlin jookides, baarmenide virtuoosne etteaste, kus nad jõudsid ühtaegu pudeleid tagariiulile laduda, aga ka leiba lauda kanda ning võtta vajalike asenduste ja eranditega tellimusi. Parimad püsikunded astusid sisse, tervitasid perenaist, ja küsisid: „Kas täna baaris kohta ka on?“
„Meie eesmärk,“ jätkas omanik, „on mõjuda külastajatele nende liitlastena. Igasugune äritehing – tegelikult mis tahes tehing, mis elus ette võib tulla – kujuneb selle pinnalt, millise tunde sa teises inimeses tekitad.“
Omanik nägi välja ja kõneles nagu jumalus. Mõnikord nimetati teda New York Postis linnapeaks. Pikk, päevitunud ja nägus, täiuslikult valge hambarea, ladusa diktsiooni ja hunnitute žestidega mees. Kuulasin teda seisusekohaselt, käed kombekalt süles.
Sellegipoolest rippus õhus pinge, mida ma ei osanud sõnastada. Midagi sunnitut külastajate „tundma panemises“, et oleme nende liitlased. Vaatasin saalis ringi ja korraga paistis kõik nagu valuuta: lauahõbe, puittalad, baariletil kõrguv kuninglik lilleseade. Issake, ja mina arvasin, et rikastumiseks tuleb panna inimesi rõõmustama, et nad oma rahast lahti saavad. Me polnud nende, vaid omaniku liitlased. Kogu see detailitäpsus, väljakujunenud žargoon – see kõik oli vaid äri, kas pole?
Kui tutvustus läbi sai, tahtsin ta pilku tabada ja mõista anda, et sain asjale pihta. Tahtsin ka teada, millise hulga teenitud rahast ma endale saan. Lähenesin talle väljapääsu juures ja ta vaatas mulle otsa. Vakatasin. Ta ütles mu nime, kuigi ma polnud ennast tutvustanud. Ta surus mu kätt ja noogutas, nagu oleks ta mulle juba kõik mu puudused ette andestanud ja mäletab mu nägu surmatunnini.
Ta sõnas: „Me loome täiuslikku maailma. Selle praegusele seisukorrale pole põhjust tähelepanu pöörata.“
Kui tööle sain, ei saanud ma tegelikult tööle. Sain võimaluse praktikal käia. Ja ametinimetus oli kelneriabi, mis polnud sama, mis olla teenindaja. Howard juhatas mind mööda köögi tagaosas keerduvat kitsast treppi üles ja andis mu riietusruumi üle, sõnades: „Sa oled nüüd uus tüdruk. Sul on teatud vastutus.“
Siis ta lahkus, täpsustamata milles mu vastutus seisnes. Akendeta ruumi ühes nurgas istus kaks vanemat ladina-ameeriklasest meest ja üks naine. Nad olid hispaania keeles juttu vestnud, aga vaatasid nüüd mulle ainiti otsa. Nende selja taga võbises väike ventilaator. Püüdsin naeratada.
„Kas võin kusagil riideid vahetada?“
„Siinsamas, mami,“ vastas naine. Tema taltsutamatut musta soengut hoidis koos pearätt. Niredena voolav higi maalis ta näole triipe. Ta ajas huuled prunti. Mehed oma ülisuurte armidest laastatud nägudega.
„Hea küll,“ ütlesin. Keerasin kapi lukust lahti ja pistsin näo sinna sisse, et neid vaateväljast tõrjuda. Howard oli käskinud soetada valge nööpidega pluusi. Panin selle siis otse oma lühikeste varrukatega topi peale, et lahti riietumist vältida. Pluus oli umbes sama hingav kui papp. Higi jooksis mööda selga aluspükstesse.
Nad hakkasid taas vestlema ja tuult lehvitama ning käisid väikese kraanikausi juures nägu loputamas. Riietusruumi tagaosas oli virn toole, seina äärtes aga Crocsid ja valgete plekkidega kotad, kannad olematuks kulunud. Polnud midagi hingata, rinnus pitsitas.
Uks kargas valla ja üks mees küsis: „Kas sa näljane polegi? Tuled ikka või?“
Heitsin kolmele seal taganurgas pilgu, et veenduda, kas mees räägib minuga. Tal oli teismelise taltsas nägu, aga oli ärritusest kulmud kortsu tõmmanud.
„Ei, ma pole näljane,“ ütlesin vastu. Ei olnudki, tahtsin lihtsalt midagi teha.
„Noh, perekas on peaaegu läbi. Kaua sul veel mukkimisele kulub?“
Panin kapiukse kinni ja sidusin juuksed hobusesabasse.
„Valmis. Kas ma olen teie vastutusel?“
„Jah, sa oled minu vastutusel. Ma olen su passija. Esimene õppetund: kui pereeine maha magad, siis jääd söömata.“
„Noh, rõõm teiega tutvuda. Mina olen …“
„Ma tean, kes sa oled.“ Ta virutas ukse meie tagant kinni. „Sa oled uus tüdruk. Ära unusta end vahetuse alguses kirja panna.“
Tagumises söögisaalis olid lauad kaetud roostevabast terasest kandikute ja kaussidega, mis olid nii suured, et oleksin võinud neis supelda. Makaroni-juustuvorm, praekana, kartulisalat, kuklid, õlise kastmega roheline salat porgandiribadega. Kannutäied jääteed. See nägi välja nagu suurürituse toitlustus, aga passija ulatas mulle valge taldriku ja hakkas endale pereeine toitu kokku kuhjama. Ta läks ja istus nurgalauda, ilma et oleks mind kaasa kutsunud. Töötajad olid tagumise söögisaali üle võtnud. Neid saabus igast osakonnast: põlledega teenindajad, valgetes kuubedes rahvast, kõrvaklappe peast kiskuvad naised, ülikondades mehed, kes lipsusõlmi lõdvendasid. Istusin teenindajate lähedale viimasele toolile – see oli hea koht, kui tulnuks jooksu pista.
Vahetuse-eelne aeg osutus parajaks mölluks. Kurnatud ja tujuka ilmega vahetuse vanem Zoe vahtis mind, nagu oleks see minu süü. Ta hõikas muudkui numbreid või nimesid, näiteks „Kuues sektsioon“ ja „Kell kaheksa õhtul tuleb Mr Seejasee“, aga teenindajad rääkisid temast üle. Noogutasin kurdiks löödult. Ma ei suutnud toitu puudutada.
Teenindajad nägid välja nagu näitlejad – igaüks isemoodi, aga kokku harjutanud. Näis, nagu oleks see kõik minu jaoks lavastatud. Seljas olid neil kõikvõimalikes värvides triipudega särgid. Nad esinesid, nähvasid, plaksutasid, musitasid, segasid teineteisele vahele ja tekitasid põrkuvaid mürakihte, mil mina vajusin toolil kössi.
Howard tuli meie juurde, veiniklaasid kodaratena käe otsas ripakil. Üks ülikonnas noormees kõndis tal sabas, käes pruuni paberisse mässitud veinipudel. Teenindajad ulatasid klaase edasi, igaühes veinilonks, aga minuni klaas ei jõudnud.
Kui Howard käsi kokku lõi, jäid kõik vait.
„Kes alustab?“
Keegi hüüdis: „Pinot, siililegi selge!“
„Uue või Vana Maailma oma?“ küsis Howard vastu ja skaneeris pilguga saali. Ta pilk langes hetkeks mulle ja ma lõin silmad taldrikule. Mäletan iga jumala korda, kui õpetaja mu nime ütles ja ma vastust ei teadnud. Mäletan, kuidas neljandas klassis püksi lasin ja mõtlesin, et kui Howard nüüd mu nime nimetab, juhtub sama.
„Vana Maailm!“ kostis üks hääl.
„Selge see,“ kinnitas keegi teine.
„See on vana. Tähendab vanust tal jagub – vaadake, see hakkab juba heledaks tõmbuma.“
„Me räägime siis Burgundiast.“
„Nüüd jääb vaid tuletada, HR.“ Mees kergitas klaasi ja osutas sellega Howardi poole. „Ma tean küll, mis sa teed.“
Howard ootas.
„Côte de Beaune’i jaoks väheke tagasihoidlik.“
„Kas see on halvaks läinud?“
„Mina mõtlesin ka, et see võib
