selle lahendasite.“
Kui üritasin kohviku sisemust silme ette manada, lahustus see eimillekski, nagu oleksin selle välja mõelnud. Ja kui üritasin meenutada tööpäeva algust või sealset kraanikaussi, kassaaparaati, kohviveskeid, põiklesid need kõrvale. Ja siis ilmus nähtavale üks paks, parastav, kättemaksuhimuline lõust.
„Seal oli üks vastik naine, Mrs Pound. Päriselt ka, ta oli väljakannatamatu. Narrisime teda Kuvaldaks. Sellest hetkest peale, kui ta sisse astus, läks kõik valesti: kohv kõrvetas või maitses nagu pori, muusika röökis või ta sai eelmisel õhtul mustikamuffinist toidumürgistuse. Ta ähvardas meid pidevalt kinni panna, kamandas, et võtku me parem oma advokaadiga ühendust, kui laua vastu koperdas. Ta tahtis koerale munaputru osta. Ei jätnud iialgi punast krossigi jootraha. Kõik kartsid teda. Aga siis, veidi üle aasta tagasi, amputeeriti tal jalg. Ta oli nimelt diabeetik. Meist ei teadnud seda keegi, sest noh – kuidas me oleksimegi pidanud seda teadma? Ja kui ta ükskord ratastoolis poest mööda kärutas, hingasid kõik kergendatult, umbes nii et „Lõpuks ometi on Kuvalda päevad loetud.““
„Miks lõpuks ometi?“ küsis Howard.
„Oih, unustasin selle osa ära. Meil polnud kaldteed, ainult trepid. Nii et ta päevad olid enam-vähem loetud.“
„Enam-vähem,“ mühatas ta.
„Aga loo tähtsaim osa on selline. Ükspäev kärutas ta mööda ja põrnitses meid niimoodi vihaselt. Ja ma ei tea miks, aga tundsin temast puudust. Tundsin ta näost puudust. Niisiis tegin talle kohvi ja jooksin talle järele. Lükkasin ta toolis üle tänava parki ja ta kaebles kõige üle, alates ilmast kuni seedehäireteni välja. Sealt peale sai sellest meie vaikiv kokkulepe. Iga päev. Tõin ta koera jaoks isegi toidukarbiga munaputru. Töökaaslased tegid mu kulul nii palju nalja.“
Kuvalda paistes veenilaienditega jalad. Kuidas ta välgutas kitli alt minu poole oma jalakönti. Ta lillad sõrmed.
„Kas see vastas teie küsimusele? Ega kaldtee puudumises polnudki vist asi. Lahendus oli kohv välja viia. Vabandust, ma ei selgitanud seda vist kuigi hästi.“
„Arvan, et selgitasite seda täiuslikult. Nii olekski pidanud käituma.“
Kehitasin õlgu. „Tegelikult ta täitsa meeldis mulle.“
Kuvalda oli ainuke ebaviisakas inimene, keda ma teadsin. Tema mind sellesse restorani juhataski. Tundsin seda tol hetkel, aga lõpuni ei mõistnud. Tema vennatütre tütre sõbra sõbranna sõber oligi mu Williamsburgi korterikaaslane. Meie hüvastijätt oli pisaraterohke – minu, mitte tema poolt. Lubasin talle kirjutada, aga meie väike läbikäimine jäi mööduvate nädalate varju. Ja kui vaatasin Howardit ning meie vahele jäävat täiuslikult kaetud lauda ja maitsekat hortensiatega lilleseadet, sain aru, mida ta külastaja all silmas pidas ja ka seda, et ma ei näe Kuvaldat enam iialgi.
„Kas kolisite siia kellegagi koos? Sõbrannadega? Kavaleriga?“
„Ei.“
„Vapper ettevõtmine.“
„Tõesti? Kaks päeva on möödas ja tunnen end üsna rumalana.“
„Vapper, kui toime tulete, ja rumal, kui läbi kukute.“
Oleksin tahtnud küsida, kuidas neil kahel asjal vahet teha, ja millal.
„Kui peaksite siia tööle saama, siis mida te järgmiselt aastalt ootate?“
Olin juba unustanud, et mind intervjueeritakse. Olin unustanud miinuses pangaarve, higised kaenlaalused ja nooblid viinamarjad. Ütlesin midagi õppimissoovi kohta. Oma töökuse kohta.
Tulevik pole kunagi mu tugevaim külg olnud. Kasvasin selliste tüdrukute seltskonnas, kelle peamine huviala oligi tulevik – selle kujundamine, esilekutsumine. Nad suutsid sellest rääkida taolise veendumusega, et kõlas, nagu pajataksid nad minevikust. Mul polnud neisse vestlustesse midagi panustada.
Mu nägemused olid liiga abstraktsed ja lamedad, et neist kinni hakata. Kujutlesin aastaid mingit tuledesäras linna. Kasutasin kauge linna kunstkuma enda unnesuigutamiseks. Ühel päeval ütlesin alles erilise erutusvärinata töö üles, ühel päeval jätsin isale kirja ja sõitsin sissesõiduteelt välja, ise kerges hämmingus, ja kaks päeva hiljem istusin siin Howardi ees. Sedasi minu tulevik saabuski.
Mind saatis sõidu ajal nägemus tüdrukust – tegelikult daamist. Meil oli sama soeng, aga ta ei näinud minu moodi välja. Tal oli kaamelikarva mantel seljas ja poolsaapad jalas. Jaki all oli kleit kõrgelt piha alt vööga kokku tõmmatud. Ta kandis erinevate spetskaupluste ostukotte ja kui ta kõndis või mõne akna ees peatus, laperdas ta mantel tuules. Saapakontsad kõpsusid munakividel. Tal oli kavalere ja endisi kallimaid, psühholoog, raamatukogu ja tuttavad, kellega ta tänaval kokku põrkas, suutmata nende nimesid meenutada. Ta kuulus vaid iseendale. Tal olid eripärad, piirid, maitse-eelistused ja kindel stiil kuni ripsmeteni välja. Ja kui ta astus, oli selge, et ta teab, kuhu läheb.
Kui olin juhatajat tänanud ja oma kontaktandmed üle vaadanud, ei suutnud ma otsustada, mis oli sündinud või kas see oli hea või halb. Mul võttis isegi restorani nime meenutamine hetke aega. Ta hoidis mu kätt pisut liiga kaua peos, kui püsti tõusin, ning pilk rändas mööda mu keha allapoole – mitte kui tööandja, vaid kui mehe pilk.
„Mulle ei meeldi põrandate pesemine. Ega valetamine,“ kostsin. Ei teagi, miks. „Need kaks asja kargasid esimesena pähe.“
Ta noogutas ja naeratas viisil, mida pidasin samuti eraviisiliseks. Tundsin, kuidas mu sääred higist leemendavad, kui minema kõndisin, ja tema häbematut pilku mu tagumikul. Uksest välja saanud, rullisin kampsuni üle õlgade ja ajasin selja kummi, nagu tegeleksin venitamisega. Keegi ei tea, kuidas ma selle töö sain, aga neis asjus on parem aus olla.
„Maitse,“ teatas peakokk, „seisneb eeskätt tasakaalus.“ Hapus, soolases, magusas, mõrkjas. Su keel on nüüd kodeeritud. Edasiarenenud maitsemeel, märk sellest, kuidas maailmaga toime tuled, seisneb võimes mõrkjat maitset nautida, isegi ihaldada. Samamoodi, nagu ihaldad magusat.
II
Restoran oli esteetiliselt mittemidagiütlev, kohati suisa kole. Sugugi mitte räämas – värv värske, tolm imetud –, aga selgelt oma hiilgeaja minetanud. Kunst oli aegunud, osa sellest tõeliselt naeruväärne ja soetatud kaheksakümnendatel või midagi sellist. Söögisaal oli kolmetasandiline, nagu oleks see eri aegadel ehitatud ja hilisema mõttevälgatuse tulemusel kokku löödud. Üks ruumipool oli laudu täis kuhjatud, teises oli neid hõredamalt. Kogu vaatepildist jäi selline mulje, et keegi oli suures segaduses, aga kutsus endale siiski külalised.
Proovipäeval ütles mulle omanik: „Rahva rahuldamiseks pingutatakse palju. Igal kunstnikulgi on see siht silme ees. Aga see, mida meie siin teeme, on võimalikest viisidest kõige intiimsem. Teeme midagi, mis endale sisse võetakse. Mitte toitu, vaid elamusi.“
Kaks restoraniosa olid veatud: esiteks kolm kohvikustiilis lauda, mida raamis suur sissepääsuäärne aken. Lauad paiknesid muutuvas päevavalguses. Mõned – ma mõtlen külastajad – vihkasid sissepääsu juures istumist, sest nii olid nad peamistest söögisaalidest ära lõigatud. Mõned polnud aga nõus mujal istumagi. Sageli reserveeriti need kõige soliidsematele külalistele – vaevalt mõnele lösutajale või teksastes kundele.
Omanik ütles: „Restorani pidamine tähendab lava kujundamist. Usutavus sõltub üksikasjadest. Me
