sellele lähemale viis. Ta hääl – vaikne ja kaalukas – jätkas:
„Côte de Nuits … mmm, Howard, tõeline maiuspala. Gevrey-Chambertinist mõistagi. Harmand-Geoffroy veinikoda.“ Ta asetas pokaali enda ette lauale. Nii palju kui mina nägin, polnud ta lonksugi maitsnud. Vein küütles sõjakalt päikse käes. „2000. aastast. See näeb tegelikult väga hea välja.“
„Minu meelest ka, Simone. Aitäh.“ Howard lõi käsi kokku. „Sõbrad, see vein on tõeline hinnavõit ja ärge laske end 2000. aasta raskest aastakäigust heidutada. Côte de Nuits suutis toota mõne jalustrabava veini ja need lähevad hästi kaubaks – just täna, kohe praegu, viivitamatult. Mis sellesse kingitusse puutub, siis andke seda külastajatele õhtul maitsta.“
Kõik tõusid koos püsti. Rahvas mu ümber ladus taldrikud minu toiduga kaetud taldrikule virna ja lahkus. Hoidsin virna rinna vastas ja pugesin läbi pöörduste kööki. Kaks teenindajat läksid minust paremalt mööda. Kuulsin üht neist leelotamas: „Oo, Harmand-Geoffroy veinikoda, mõistagi!“ ja teine tüdruk pööritas silmi. Keegi teine möödus minust vasakult ja küsis: „Päriselt? Sa pole enne nõudepesumasinat näinud või?“
Komberdasin terve seina pikkuse renni poole, mis kubises mustadest taldrikutest. Asetasin virna vabandavalt renni. Väike hallipäine mees teisel pool renni puhkis, võttis mu virna ette ja kraapis igalt taldrikult toidujäätmed prügikasti.
„Pinche idiota,“ torises mees ja sülitas enda ette renni.
„Aitäh teile,“ kostsin seepeale. Võib-olla polnud ma varasemas elus tegelikult ühtegi viga teinud ja sain alles nüüd teada, mis tunne see on. Nagu libiseksid käed igalt nukilt maha, nagu ei räägiks kohalikku keelt ega teaks suunda ja nagu ei saaks isegi gravitatsioonis kindel olla. Tajusin selja taga oma passijat ja pöörasin kähku ümber, et tal kratist kinni saada.
„Kuhu ma pean …“ sirutasin käe tema varrukast haarama ja märkasin liiga hilja, et see polnudki triibuline. See oli lage. Sain kohe elektrit, kui riiet puudutasin.
„Oih. Te ei ole minu oma.“ Tõstsin pilgu. Mustad teksad ja valge T-särk, seljakott ühel õlal rippu. Silmad nii kahvatud, pleekinud, tontlikult sinised. Ta oli üleni higine ja pisut hingetu. Tõmbasin ninaga õhku. „Minu passija, tähendab. Te pole tema.“
Tal oli arukas pilk. „Oled kindel?“
Noogutasin. Ta mõõtis mind pilguga häbematult pealaest jalatallani. „Mis sa oled?“
„Ma olen uus.“
„Jake.“ Pöördusime mõlemad vaatama. Naine, kes oli veini ära tundnud, seisis ukseavas. Mind ta ei näinud. Ta ainitine pilk fokusseeris köögivalguses klaariks kiireks.
„Tere hommikust! Mis kell su vahetus algabki?“
„Ah, käi perse, Simone.“
Naine naeratas rahulolevalt.
„Su taldrik on minu käes,“ vastas Simone ja pöördus tagasi söögisaali. Uksed laperdasid ägedalt ta selja taga. Ja siis nägin mehest vaid jalgu, mis viimastel astmetel trampisid.
Mulle õpetati voltimist. Tornide kaupa kilesse pakitud pimestavvalgeid rätikuid. Volt, pööre, volt, pööre, raputus. Seo servjettide ümber pael ja lao virna. Teenindajad kasutasid seda aega ära, et end üksteise eluga kurssi viia, arendades terveid vestlusi. Volt, pööre, volt, pööre, raputus. Liigutuste monotoonsus ja põllele kogunevad udemed uinutasid mind transsi. Mind ei kõnetanud keegi. Vähemalt oskan nüüd servjette voltida, korrutasin endale ikka ja jälle.
Jälgisin Jake’i ja Simone’i. Noormees küürutas baariotsas oma taldriku kohal seljaga minu poole ja naine rääkis tema poole vaatamata. Simone toksis arvutiterminali ekraani. Võisin aimata, et nendevaheline side ulatus kaugelt restorani pinna alla. Võib-olla sellest, et nad ei naernud ega lõõpinud, mingit esinemist ei olnud. Nad lihtsalt vestlesid. Üks nöbinina ja algaja näitleja naeratusega tüdruk ütles „Tšau“ ja kleepis oma näritud nätsu mu süles lebavale rätikule, lõhkudes sellega igasuguse transi.
Ma ei tõstnud nädalate viisi pead. Palusin nii palju tööpäevi kui võimalik, aga uue palgakuu alguses jäi makse ärevusttekitavalt hiljaks. Kui see saabuski, sain vaid praktikandi palga. Mitte midagi. Esimese palga eest ostsin ühelt paarilt, kes paar korterit minust allpool kolima hakkas, 250 dollari eest kasutatud madratsi.
„Ära muretse,“ kinnitasid nad, „satikaid pole. Aga armastust on see täis.“
Võtsin madratsi vastu, aga see viimane oli häirivamgi.
Rätikute teises äärmuses elutsesid baarilapid. Iga uus passija avas voltimissessiooni sõnadega: „Kas keegi baarilappe seletas juba?“ Ja kui jaatavalt vastasin, küsiti kohe: „Kes? Seejasee keerab selle alati pekki. Oota, mul on salavarud.“ Õppisin selgeks neli erinevat hoolikalt välja töötatud tehnikat, kuidas hallata täielikke kaltse, mida nad kiivalt luku taga pidasid.
Neid polnud kunagi piisavalt. Täiusliku baarilappide tasakaalu saavutamine oli ilmvõimatu. Köögis oli neid alatasa puudu, tagaruumi kutile ei jäetud enne teenindamise algust ühtegi või baarmene tabas koristushoog. Endale unustasid neid aga iga kord jätta. Baarilapi korralageduse ohver sai vaid sinu peale karjuda. Kui palusid neid vahetuse vanemalt juurde, sai tema ka sinu peale karjuda, et olid baarilappide tagavara juba enne teeninduse algust ära kulutanud. Kui aga anusid – ja kõik anusid –, tegi vahetuse vanem kapi lukust lahti ja lasi kümme lappi veel ringlusse. Kümnest lisalapist ei tohtinud ühelegi hingelisele rääkida. Need tuli ära peita ja kangelaslikult hädajuhtumite korral lagedale tuua.
„Köök on nagu kirik!“ röökis peakokk mu peale, kui midagi passijalt küsida julgesin. „Hoia oma suumulk kinni!“
Köögis järgiti vaikuse reeglit. Siseneti kikivarvul. Ainus, kes tohtis teeninduse ajal peakokka kõnetada, oli Howard. Mõnikord üritasid seda ka teised vahetuse vanemad ja neil hammustati pea otsast. Kokkadel oli tõenäoliselt vaikusest kasu, aga õppimise muutis see mitte üksnes raskeks, vaid praktiliselt võimatuks.
Vahetuste vahel käisin Starbucksis, mis haises nagu peldik, ja jõin tassi kohvi. Vabadel õhtutel ostsin nurgapoest ühekaupa Coronasid ja jõin neid oma madratsil. Olin nii väsinud, et pudel jäi poolikuks. Mu aknalaudu ääristasid pooltühjad pudelid, soe õlu päiksekiirt sõelumas nagu uriin. Pistsin restoranis saiaviile kotti ja röstisin neid endale hommikusöögiks. Kui tegin kaks vahetust järjest, käisin nende vahel pargis tukastamas. Magasin sügavalt, nägin unes, et vajun maasse, ja tundsin end turvaliselt. Kui üles ärkasin, laksasin vastu põski, et muruliblede jälgi välja saada.
Ei mingeid nimesid. Ma ei tundnud kedagi. Eristasin inimesi kõikvõimalike tunnuste järgi: puseriti või säravad hambad, tätoveeringud, aktsendid, huulepuna, mõne puhul isegi kõnnak. Asi polnud selles, et mu passijad oleksid suu pidanud. Olin lihtsalt nii ohmu, et ei suutnud lauanumbreid ja nimesid samal ajal meelde jätta.
Nad selgitasid, et see restoran on teistsugune – esiteks tõeliste palgatšekkide ja teiseks tervisekindlustuse ja haiguspäevade pärast. Mõned lepinguta teenindajad töötasid isegi tunnipalga alusel. Oldi koduomanikud, lapsevanemad, käidi puhkusereisidel.
Kõik olid seal juba aastaid töötanud. Oli vanemteenindajaid, kes tulnuks sealt jalad ees välja kanda. Näitlejanaeratus, Clark Kenti prillidega kutt, pikkade juuste ja krunniga kutt, ülekaaluline halli peaga kutt. Isegi kelneriabid töötasid seal juba vähemalt kolm aastat. Oli üks ülbe tüdruk ja üks venelannast
