et tüdruk on lämbumas. Jah, nüüd poiss nägigi seda. Paksud sõrmed olid põimunud ümber ta kaelakee ja väänasid seda rusikasse surutud käes, nagu väänatakse ohtliku koera kaelarihma.
Must kogu üritas teda kägistada.
Ilmselt kaelakee katkes, sest tüdruk langes külg ees läbi õhu. Sekund tundus väga pikana. Poiss astus kiiresti sammu tagasi, kui maapind õele lähenes ja tüdruk sellega valusalt kokku põrkas.
Poiss aitas õe jalule ja tüdruk kõndis vaevaliselt tänavale. Ta põlv oli viga saanud.
Nad elasid valve all olevas kogukonnas linna kõige kõrgemas osas, kuus suurt maja kõrge raudvärava ja tellisemüüri taga, millel oli ka veel varjatud okastraat.
London laius neist allpool.
Tundus, nagu oleksid nad maailma tipus.
Poiss jättis õe tänava keskele veriseid põlvi hõõruma ja jooksis teiselpool teed oleva lähima maja juurde. Ta surus uksekellale, karjudes, et vajab abi ning et on toimunud mõrv.
Maja oli pimedusse mattunud.
Poiss nägi, et enamik maju selles kinnises kogukonnas olid pimedad. Vaid üks maja päris tänava lõpus säras tuledes ning sealt kostis lärmi. Poiss jooksis sinna ja tagus vastu ust.
Kuid muusika mängis liiga kõvasti ja valmistuti keskööks.
Ta kuulis purjus inimeste õnnelikke hääli, mis lällutasid erinevates keeltes.
Poola. Tagalogi. Hispaania. Itaalia. Pandžabi. Vigane inglise keel.
Omanikud olid ära ja teenijad pidasid pidu.
Nad ei kuulnud teda.
Õde tuli tugevasti longates tema poole, püüdes asetada kogu keha raskust ühele jalale.
Mõlemad vaatasid üles, kui taevas lahvatas ilutulestik. Kaugemal hõiskasid inimesed, kes korraga tundusid olevat veel rohkem purjus ja õnnelikumad. Nad vaatasid oma maja poole.
Järsku kostis kuskilt maja sisemusest väikese lapse nuttu.
Poiss vandus.
„Me ei saa teda maha jätta,” ütles tüdruk. „Kas sa tunned seda lõhna?”
Lõhnas põlemise, suitsu, ja püssirohu järele ja peatselt tõusid leegid.
„See on ilutulestik,” ütles poiss.
Tüdruk raputas pead.
„Ta pani meie maja põlema.”
Nüüd nägi seda ka poiss.
Esimese korruse aknast imbus musta suitsu.
„Mine,” ütles tüdruk. „Too abi. Ma lähen väiksekese järele.”
Poiss pühkis oma nägu ja surus alla paksu sapivedeliku klombi, kui ta õde hakkas komistades põleva maja poole tagasi minema. Suits läks paksemaks, pidutsevate inimeste hääled muutusid korraga valjemaks ja ta avastas, et ei suuda ennast liigutada.
„KÜMME!”
Õde pöördus ja vaatas talle korraks otsa, nägu kuuvalguses surnukahvatu.
„ÜHEKSA!”
Poiss jälgis, kuidas tüdruk üle sõidutee komberdas ja longates ümber majanurga läks. Korraga teadis poiss täiesti kindlalt, et ta ei näe oma õde enam kunagi.
„KAHEKSA!”
Ta värises külmast ja hirmu pärast. Ning püüdis mõelda.
„SEITSE!”
Poiss kuulis ikka veel valgustatud majast kostvaid juubeldusi, lärmi ja naeru, kuid need tundusid nüüd olevat väga kaugel, eraldatud kõigest talle mõistetavast, kõigest, millel oli tähendus.
„KUUS!”
Paanika ja äng võtsid tema üle võimust, ta kisendas.
„VIIS!”
Keegi ei kuulnud. Keegi ei hoolinud. Ta oli täiesti üksi.
„NELI!”
Londoni kõige kõrgemalt künkalt nägi ta värvilahvatusi ning kogu linna kohal olev taevas plahvatas, seda saatsid sära ja paugud. See oli ilus. Tundus, nagu oleks mõni hoolimatu jumal tühjendanud taevasse oma ehtelaeka.
Korraga teadis poiss, et ta saab sellega hakkama. Ta läheb raudse värava taha, mis pidi kaitsma neid õelate inimeste ja vaeste eest, jookseb mäest alla ja leiab abi. Just seda ta teeb. Ja õudusunenägu lõpeb.
„KOLM!”
Nende koer haukus taas ja suits muutus paksemaks. Ta ei näinud oma õde. Perekond sõltus nüüd temast.
„KAKS!”
Poiss hakkas raudväravate poole jooksma.
„ÜKS!”
Uus aasta oli saabunud ja taevas poisi kohal oli ilutulestikust kirev. Talle sööstis otsa auto ning riivas tagantpoolt ta jalgu.
„HEAD UUT AASTAT!”
Auto liikus väga kiiresti ja paiskas poisi selg ees üle kapoti, visates ta seejärel teele, kus tagumised rattad sõitsid üle ta jalgade ning muutsid need purustatud liha ja kontide veriseks massiks.
Kuskil hõiskasid inimesed.
Ta lamas selili ja vaatas südaöisesse taevasse, see oli heledam kui päeval, kõik värvid olid korraga üles paisatud, kollased ja punased ja valged ja rohelised – kõik olid hetkeks taevatähtedega segamini ja langesid siis alla maa peale. Oli väga rahulik seal lamada ja taevasse vaadata, kuni valu tuli oma nõudma, selline valu, mis ajas oksendama ja poiss tajus reaalsusega oma lömastatud jalgu ning seda piina oli võimatu taluda.
Ta vaatas ilutulestikku, mis pani öö särama, kuid ta ei näinud seda, sest suutis mõelda vaid valule. Poiss võttis just maast hüübinud vereklombi, kui tume kogu tema kohale kummardus.
„Palun aidake mind,” ütles poiss.
Tume kogu tõstis ta üles.
Tugevate kätega. Sõbralike kätega.
Poiss ei teadnud täpselt, kas nii oli õige teha. Kas teda oleks tohtinud liigutada. Ehk polnud see parim mõte. Kuid ta oli tänutundest nõrk.
Kuni haistis sama ebameeldivat lehka, mis oli kuivanud higi ja kasutatud õlide, inimolendite ja masinate lõhnade kokteil.
Kuni ta nägi, et käed, mis hoidsid teda nagu ei kaaluks ta midagi, olid üleni koos tema perekonna verega.
Saluut Londoni kohal oli nüüd muutunud värvide mässuks.
Kuid kui teda kanti tagasi maja ja selle juurde,
