ei suutnud mina neid ette kujutada. Nad oli terved, rikkad ja teineteisel olemas. Neil oli kaks last, poiss ja tüdruk, ja ma nägin neid kasvamas, kui trepist üles ronisin.
Lapsed olid nägusad, sportlikud. Üks võte oli hokiväljal olevast tüdrukust, kes võis olla umbes kaheteistkümne aastane, tõsise näoga ja tema suust paistsid oranžid suukaitsed. Ja poiss, tema vend, hoidis koos oma jalgpallimeeskonnaga rõõmsalt karikat üleval. Oli raske samastada naervat last laibaga alumisel korrusel.
Trepirea lõpus olid poiss ja tüdruk teismeea keskel, juba peaaegu noor mees ja noor naine ja ma märkasin, et poiss oli veidike vanem kui õde, kuid mitte palju rohkem kui aasta. Oli ka foto, kus terve perekond oli koos jõulukuuse all. Teine foto perest rannarestoranis. Järgnevatel piltidel oli ka kuldne retriiver, kes paistis naervat oma õnne üle olla sellise täiusliku perekonna liige. Nüüd lamas see koer Jaapani aias. Ning viimasel fotol hoidis naine, kes nägi välja nagu Grace Kelly, süles last.
See oli poiss, umbes neljane. Ma oletasin, et ta tulek oli olnud ootamatu. Nende elu oli täiuslik. Fotosein oli juba pilte täis. Võis arvata, et nad ei mõelnud veel ühele lapsele. Siis tuli väike poiss ja pani pitseri nende õnnele. Jah, ta nägi välja nelja-aastasena.
Aasta noorem kui Scout, mõtlesin ma.
Kuritööpaiga fotograaf tuli trepist alla.
Ma puudutasin teda käest.
„Olete te täiesti kindel, et keegi pole ellu jäänud?” küsisin ma.
„Kohtuarst ei ole veel saabunud, seega pole ametlikult kedagi surnuks kuulutatud. Kuid ma olin üleval. Ja kõik, mida me eest leidsime, olid laibad, härra. Mul on kahju.”
Midagi kerkis minu maost ülespoole ja ma surusin selle alla tagasi.
Terve perekond.
Gane’il oli õigus. Charles Mansoni veresaun.
Trepimademel oli veel üks laip. Tüdruk, kes oli vana-aasta õhtu peoks end üles löönud, lamas küljeli. Ma ei näinud kohta, kust kuul oli kehasse tunginud, kuid tema kaela ümber näis olevat verest kaelakee. Kuulsin esiku kaugemast osast hääli, mis tulid suurest magamistoast. Ma liikusin selle poole, püüdes vaimu valmis panna, et eesootavale vastu pidada.
Naine, kes nägi välja nagu Grace Kelly, oli voodis, blondidest juustest loor üle näo. Padi, millel ta lamas, oli täis vereplekke, kuid taas ei näinud ma kuuli sisenemiskohta. Nagu tütargi, näis naine olevat tapetud üheainsa lasuga kuklasse.
„Näib, et nad tulid isa järele,” ütles Whitestone.
Mehe alasti keha oli toetatud vastu kummutit. Teda oli kaks korda tulistatud, korra mõlemasse silma, väga lähedalt, ja ta jõllitas meid tühjade silmakoobastega. Ma hingasin sügavalt sisse, sundides end vaatama auke, kus olid olnud silmad. Valge tualettlaua kohale olid kaarena pritsinud veri ja ajutükid.
„Näib jah, et tuldi isa järele, kuid siis otsustati kogu perekond tappa. Naine. Poiss. Tüdruk. Kõik hukati. Kuid isa – see oli isiklik kättemaks,” ütles Gane.
Me seisime seal neljakesi nagu leinajad.
„Aga mis sai väikesest poisist?” tahtsin teada.
Vaikus muutus tapvaks.
„Missugune väike poiss?” küsis Whitestone.
Eriuurimisrühm jõudis kohale viieteistkümne minuti pärast.
Eriuurimisrühm on osa SO20-st, terrorismivastasest julgeolekuüksusest. Nad koguvad tõendusmaterjale pärast terrorirünnaku toimumist ja puhastavad alad enne riigivisiiti või mõnda suuremat pidulikku sündmust. Samuti teevad nad koostööd mõrvarühmaga.
Nende saabumist oodates otsisime läbi maja iga nurga, et leida väikest purustatud keha. Siis saabus eriuurimisrühm ja võttis maja metoodiliselt osadeks.
Nad tõmbasid üles kõik vaibad, rebisid lahti põrandalauad ja lõid seintesse auke. Nad vaatasid pööningule ja prügikastidesse ning kanalisatsiooni. Nad vaatasid küpsetusahju ja mikrolaineahju, samuti pesumasinasse. Ja kui nad olid kõik selle lõpetanud ega midagi leidnud, läksid nad Jaapani aeda ja otsisid kenade hallide kivide alt. Seejärel ronisid nad üle müüri ja läksid Highgate surnuaeda.
Päike ei tõusnud enne kella kaheksat. Sellel ajal olid eriuurimisrühma mehed ja naised ikka veel neljakäpukil ning roomasid paari sentimeetri kaupa üle Highgate surnuaia roheliste küngaste. Juba mitu tundi varem oli peainspektor Whitestone edastanud hoiatuse, et laps on kadunud.
Päike tõusis kõrgemale ja meie inimesed roomasid ikka veel surnuaias, nende sõrmed kobasid vanades luuderohu pusades, nende taskulambid särasid tolmustes hauakambrites ja metsikust ümbrusest vaatasid neid emotsioonitute nägudega inglid.
3
Kadunud poiss naeratas meile häbelikult mõrvajuurdluste toa nr 2 seinalt.
Kadunud lapsed naeravad alati neist tehtud fotodel. See murrabki su südame, need lapselikud, õnnelikud naeratused, jäädvustatud mõnel rannapuhkusel või sünnipäeval, kus keegi ei aima, mis ees ootab.
„Te kõik teate, kuidas asjad edasi arenevad,” ütles peainspektor Whitestone. „Me kas leiame ta kiiresti üles, või ...”
Ta jättis lause lõpetamata, sest me kõik teadsime edasist.
Või me ei leia teda kunagi.
See julm tõsiasi taoti meile pähe juba koolitusajal. Statistika järgi leitakse lapsed kas kiiresti või ei leita neid tõenäoliselt kunagi elusatena. Juhul, kui me ei jõua poisi jälile kahekümne nelja tunni jooksul – kõige rohkem seitsme päeva jooksul – siis leiame, kui üldse, ta keha mahajäetud kohvrisse topituna, jäätmekonteinerist, jõepõhjast või madalasse hauda maetuna. Kui laps on kadunud olnud üle nädala, ei ole sellel õnnelikku lõppu.
Me olime tulnud otse Savile Row tänavale nr 27, olles veetnud kogu öö künkal asuvas majas.
Väikesel naerataval poisil oli nüüd ka nimi.
Bradley Wood.
Bradley oli nelja-aastane ja tal oli viltune naeratus. Millalgi öösel oli kohtuarst ametlikult teatanud, et tema ema, isa, õde ja vend on kõik surnud. Ja kui ma vaatasin Bradley Woodi naeratavat nägu, mõtisklesin selle üle, millist elu me suudaks talle peale leidmist pakkuda, kui kogu ta perekond on läinud.
Ma kummutasin alla veel ühe kolmekordse espresso ja tõrjusin need mõtted peast.
Kõigepealt tuleb laps leida.
Poisi pisikesse rusikasse oli surutud lemmikmänguasi – kahekümne sentimeetri pikkune plastmassist mehike kandis valget särki, musta vesti ja kõrgeid saapaid. Vaatasin lähemalt ja tundsin ära Han Solo, Millennium Falconi ülbe kapteni.
„Kui kaugele on asjad ohvritega arenenud?” küsis peainspektor Whitestone, võttes prillid eest ja nühkides neid kortsunud kohvik Nero pabersalvrätiga. Ta näis kurnatud. Me kõik olime kurnatud. Meie mõrvauurimisrühm oli kogu öö veetnud mõrvapaigal ja tulnud seejärel otseteed Savile Row tänavale nr 27, West End Centralisse. Oli koidik. Kõik töötasid kogu hommiku
