on see alandlik olend mu koridoris? Ma olen äärmiselt hämmeldunud. Kas ma olen teda varem näinud? Üks pilt unustatud unenäost ilmub mällu nagu polaroidfoto – sinises rüüs ingel mu voodi kõrval hõljumas. Aga see oli mitu päeva tagasi. Kas see võis tema olla? Ja nüüd on ta siin, esikupõranda külge naelutatud, süütu nägu kahvatu, pilk maas. Ta sõrmenukid muutuvad valgeks, kui ta üha kõvemini ja kõvemini harjavart pigistab, justkui ankurdaks end sellega maa külge. Rätik varjab ta juukseid ning ta väike keha upub liiga suurde vanaaegsesse nailonkitlisse. Ta tundub olevat täiesti vales kohas.
„Kes sa oled?“ küsin jälle, aga leebemal toonil, tahtmata teda ärevusse ajada. Suured, maitsva espresso värvi silmad – nende ümber raamiks kõige pikemad ripsmed, mida ma iial näinud olen – vaatavad üles mulle otsa ja siis jälle põrandale.
Kurat!
Üks pilk ta põhjatutest tumedatest silmadest, ja ma tunnen… rahutust. Ta on minust vähemalt pea jagu lühem, võib-olla 165 sentimeetrit minu 188 vastu. Tal on õrnad näojooned: kõrged põsesarnad, ülespoole nina, puhas hele nahk ja kahvatud huuled. Ta näeb välja nii, nagu vajaks mõnda päeva päikese käes ja head toitvat sööki.
Ilmselge, et ta koristab siin. Aga miks tema? Miks siin? Kas ta asendab mu vana koristajat? „Kus Krystyna on?“ küsin, sest tema vaikimine hakkab mind häirima. Võib-olla on ta Krystyna tütar – või tütretütar.
Tüdruk vahib ikka põrandale, kulmud kortsus. Ta ühtlased valged hambad hammustavad ülahuult, kui ta keeldub mulle otsa vaatamast.
Vaata mulle otsa, käsin teda endamisi. Ma tahaksin käe sirutada ja ta lõua üles tõsta, aga justkui mu mõtteid lugedes ajab ta pea püsti. Ta pilk kohtub minu omaga, keeleotsake ilmub nähtavale ning ta limpsab ülahuult. Kogu mu keha läheb pingesse, mind tabab tugev ihahoog nagu lammutuspomm.
Persekellad!
Ma kissitan silmi, kui mu ihale järgneb kiiresti pahameel. Mis kurat mul viga on? Miks avaldab mingi naine, keda ma pole varem eluilmaski näinud, mulle sellist mõju? See ajab närvi. Ta silmad kauni kaarega kulmude all muutuvad suuremaks, ta astub sammu tagasi ning hari kukub kolinal käest põrandale. Ta kummardab kergelt ja graatsiliselt seda üles võtma ning jälle püsti, seab käepideme paika ning kerge puna ilmub ta põskedele, kui ta midagi arusaamatut pomiseb.
Kuradi kurat! Kas ma hirmutan seda vaest tüdrukut?
Ma ei mõelnud seda nii.
Ma olen pahane enda peale, mitte tema peale.
Või on sellel mingi muu põhjus. „Võib-olla sa ei saa minust aru,“ ütlen pigem endale, tõmban käega läbi juuste ning kõigutan end kandadel. Krystyna inglise keele oskus piirdus sõnadega „jah“ ja „siin“, mis tähendas minu jaoks suurt žestikuleerimist, kui tahtsin, et ta teeks midagi niisugust, mis ei mahtunud ta igapäevasesse rutiini. See tüdruk on ilmselt samuti Poolast.
„Ma olen koristaja, härra,“ sosistab ta, pilk jälle maas ja ripsmed kumavatel põskedel lehvikuna laiali.
„Kus Krystyna on?“
„Ta läks Poolasse tagasi.“
„Millal?“
„Eelmisel nädalal.“
See on uudis. Miks mina seda ei teadnud, pagan võtaks? Mulle meeldis Krystyna. Ta oli minu juures koristamas käinud kolm aastat ja teadis kõiki mu väikseid räpaseid saladusi. Ja ma ei saanudki talle head aega öelda.
Võib-olla on see ajutine. „Kas ta tuleb tagasi?“ küsin ma. Kortsud tüdruku laubal süvenevad, aga ta ei ütle midagi ja ta pilk langeb mu jalgadele. Mingil arusaamatul põhjusel teeb see mind kohmetuks. Ma panen mõlemad käed puusa, astun tahapoole ja mu hämmeldus kasvab. „Kui kaua sa oled siin olnud?“
Ta vastab vaikselt, vaevu kuuldaval häälel. „Kas Inglismaal?“
„Palun vaata mulle otsa,“ ütlen mina. Miks ta ei taha kuidagi mulle otsa vaadata?
Tüdruku peened sõrmed klammerduvad jälle harja ümber, nagu võiks ta seda relvana kasutada. Seejärel ta neelatab ja tõstab pea, silmitsedes mind suurte vesiste pruunide silmadega. Silmadega, millesse võin uppuda. Mu suu muutub kuivaks ja keha võtab valveseisangu.
Raisk!
„Ma olen olnud Inglismaal kolm nädalat.“ Ta hääl on selgem ja tugevam, aktsendiga, mida ma ei tunne, ja rääkides tõukab ta väikese lõua trotslikult ette. Ta huuled on nüüd roosad, alahuul täidlasem kui teine, ja ta limpsab juba jälle ülahuult.
Põrguvärk!
Ma olen jälle erutunud. Astun veel ühe sammu temast kaugemale. „Kolm nädalat?“ pomisen, ise hämmeldunud, kuidas ma temale reageerin.
Miks see minuga toimub?
Mis asi see temaga on?
Ta on pagana ilus, sosistab vaikne hääleke mu peas.
Jah. Naise kohta, kellel on seljas nailonkittel, on ta väga kuum.
Keskendu. Ta pole mu küsimusele vastanud. „Ei. Ma mõtlesin, et kui kaua sa siin minu korteris oled olnud.“
Kust see tüdruk tuleb? Ma ragistan ajusid. Proua Blake organiseeris Krystyna mulle mingi tuttava kaudu. Aga Krystyna asendaja on ikka veel vait.
„Kas sa oskad inglise keelt?“ küsin ja loodan, et ta oskab. „Mis su nimi on?“
Tüdruk kortsutab kulmu ja vaatab mind nagu idiooti. „Jah. Ma räägin inglise keelt. Mu nimi on Alessia Demachi. Ma olen täna olnud teie korteris hommikul kella kümnest.“
Ohoo. Tõepoolest räägib ta inglise keelt.
„Selge. Noh. Kuidas käsi käib, Alessia Demachi. Minu nimi on…“
Mida ma peaksin ütlema? Trevethick? Trevelyan?
„Maxim.“
Ta noogutab mulle kergelt ja hetkeks tundub mulle, et võib-olla teeb ta kniksu. Aga ta seisab paigal, hari käes, ja riietab mind mureliku pilguga lahti.
Äkki tunnen, nagu vajuksid koridori seinad mulle peale ja lämmataksid mind. Ma tahan selle võõra tüdruku ja ta hingepõhja tungiva pilgu eest põgeneda. „Noh, tore on sinuga tuttavaks saada, Alessia. Korista siis nüüd edasi.“ Ja lisan: „Tegelikult võiksid sa mu voodilinad ära vahetada.“ Ma viipan oma magamistoa suunas. „Sa tead, kus linad käivad, eks ju?“
Ta noogutab jälle, aga ei liigu ikka veel paigast.
„Ma lähen jõusaali,“ pomisen, ehkki ma ei saa aru, miks ma seda talle räägin.
Kui Maxim mööda koridori tagasi magamistuppa sammub, toetub Alessia jälle harjale ning hingab sügavalt ja kergendust tundes sisse. Ta jälgib, kuidas lihased mehe seljal pingulduvad ja lõdvestuvad – kuni nende kahe lohuni, mis paistavad täpselt ta teksaste värvli piiril. See on häiriv vaatepilt – väga häiriv.
