et garderoob on segi, ja ehkki Alessia tahaks kõik riided kokku voltida ja ära panna, on see suur tegemine. Praegu pole tal selleks aega, kui ta tahab klaverit mängida.
Uuesti mehe toas olles tõmbab ta kardinad eest ja heidab läbi maast laeni akende pilgu Thamesile. Vihm on lakanud, aga taevas on hall ning tänav, jõgi ja puud pargis selle taga on kõik pastelsed hallid, nii teistmoodi kui kodus.
Ei. Kodu on nüüd siin. Alessia ei tee väljagi kurbusest, mis tõuseb temas nagu laine, ja asetab esemed, mis ta mehe taskutest leidis, öölauale. Seejärel hakkab ta tuba küürima ja korda seadma.
Viimane töö magamistoas on prügikasti tühjendamine. Alessia püüab mitte vaadata kasutatud kondoome, kui tühjendab prügikasti sisu musta prügikotti. Esimesel korral, kui ta seda tegi, oli see šokk, ja praegu on ka. Kuidas võib ühel mehel neid nii palju kuluda?
Vuih!
Alessia liigub läbi ülejäänud korteri, peseb, pühib tolmu ja poleerib, aga väldib seda ühte tuba, kuhu tal pole lubatud siseneda. Ta mõtleb hetkeks, mis seal suletud ukse taga on, kuid ei püüa seda avada. Krystyna tegi talle selgeks, et sinna ei tohi minna.
Alessia lõpetab põrandate pesemise ja tal on pool tundi vaba aega. Ta paneb koristusvahendid majapidamisruumi ja viib pestud pesu kuivatisse. Ta võtab kitli seljast ja sinise rätiku peast ning topib selle teksaste tagataskusse.
Ta tassib musta prügikoti välja ja asetab välisukse kõrvale. Lahkudes viib ta koti prügikasti, mis asub selleks ette nähtud kohas kortermaja kõrval tänaval. Ta avab murelikult ukse ja vaatab koridori. Meest pole näha. Ta saab seda teha. Esimesel korral, kui ta üksi seal koristas, polnud ta piisavalt julge. Ta kartis, et mees võib koju tulla. Aga kuna too läks minema ja ütles „head aega“, siis võtab Alessia selle riski.
Tüdruk kiirustab mööda koridori elutuppa, istub klaveri taha ning lihtsalt naudib seda hetke. Läikivat musta klaverit valgustab muljet avaldav lühter, mis ripub selle kohal. Alessia libistab sõrmedega üle kuldse lüüra logo ja selle all olevate sõnade:
STEINWAY & SONS
Noodipuldil on pliiats ja seesama pooleldi lõpetatud kompositsioon, mis on seal olnud esimesest päevast peale, kui ta koos Krystynaga siia korterisse tuli. Kui Alessia lehekülgi uurib, kõlavad noodid ta peas, see on leinamuusika, kurb, üksildane ja tulvil melanhooliat, lahendamata ja lõpetamata, helesinistes ja hallides toonides. Ta püüab ühendada muusika läbivat ja korduvat tooni selle laisa, ent ilusa alasti mehega, keda ta hommikul nägi. Võib-olla on ta helilooja. Alessia heidab pilgu suurele toale, mille nurgas seisab vanaaegne laud – sellel on arvuti, süntesaator ja paar asja, mis võivad olla helimikserid. Jah, tundub, et need kuuluvad heliloojale. Ja siin on terve seinatäis vanu plaate, millelt tema peab tolmu pühkima – kindlasti kogub see mees innukalt muusikat.
Alessia heidab need mõtted kõrvale ja silmitseb klahve. Kui kaua aega tagasi ta viimati mängis? Kas sellest on möödas nädalaid? Kuid? Äkiline terav ahastus võtab õhu ta kopsudest ja paneb hingeldama ning pisarad tulevad talle silma.
Ei. Mitte siin. Ta ei murdu. Ta pigistab klaverit, püüab võidelda südamevalu ja koduigatsuse vastu, taibates, et sellest, kui ta viimati mängis, on möödas rohkem kui kuu. Nii palju on selle aja jooksul juhtunud.
Alessiat tabab värin ja ta hingab sügavalt sisse, sunnib end rahunema. Ta sirutab sõrmed välja ning paitab klahve.
Valged. Mustad.
Juba pelgalt see puudutus rahustab teda. Ta tahab nautida seda hinnalist hetke ja kaotada end muusikasse. Õrnalt vajutab ta klahve ja kõlab akord e-minooris. See on selge, tugev ja julge ning haljendab roheliselt nagu härra silmad. Alessia süda täitub lootusega. Steinway on täiuslikult häälestatud. Soojenduseks hakkab neiu mängima lugu „Le Coucou“ – klahvid liiguvad kergelt ja sujuvalt. Sõrmed lendavad üle klahvide vivace tempos ning viimaste nädalate stress, hirm ja kurbus vaibuvad tasapisi ja vaikivad viimaks, kui Alessia kaotab end muusika värvidesse.
Üks Trevelyanide Londoni majasid asub Cheyne Walkil, mis on minu juurest väikese jalutuskäigu kaugusel. 1771. aastal Robert Adami ehitatud Trevelyan House oli Kiti kodu sellest ajast peale, kui meie isa suri. Minul on siin palju lapsepõlvemälestusi – mõned õnnelikud, mõned mitte eriti – ja nüüd kuulub see mulle ning ma võin sellega teha, mida tahan. Noh, igatahes on see nüüd minu oma. Jälle seisan ma silmitsi oma uue reaalsusega. Raputan pead ja tõstan mantlikrae üles, sest minu ümber on lõikavalt külm, kuid see näib immitsevat mitte väljast, vaid minu seest.
Mida kuradit peaksin ma selle majaga pihta hakkama?
Kaks päeva on möödas sellest, kui ma Caroline’i viimati nägin, ja ma tean, et ta on minu peale maruvihane. Aga ma pean temaga varem või hiljem kohtuma. Ma seisan trepil ja mõtlen, kas kasutada oma võtit või mitte. Mul on alati olnud selle maja võti, aga niimoodi ette teatamata sinna ilmuda tundub pealetükkiv.
Hingan sügavalt sisse ja koputan kaks korda. Mõne hetke pärast avaneb välisuks ja seal seisab Blake – perekonna ülemteener sellest ajast, kui ma sündisin.
„Lord Trevethick,“ ütleb ta oma kiilanevat pead nõtkutades ja mulle ust lahti hoides.
„Blake, kas see on tõesti vajalik?“ küsin mina ja sammun halli. Blake ei ütle midagi ja võtab mu mantli. „Kuidas proua Blake’il läheb?“
„Tal läheb hästi, milord. Aga hiljutiste sündmuste tõttu on ta väga kurb.“
„Nagu me kõik. Kas Caroline on kodus?“
„Jah, milord. Ma arvan, et leedi Trevethick on elutoas.“
„Tänan sind. Ma lähen ise üles.“
„Muidugi. Kas te sooviksite kohvi?“
„Jah, palun. Ja Blake, nagu ma eelmisel nädalal ütlesin, „härrast“ piisab.“
Blake ei ütle midagi, seejärel noogutab. „Jah, härra. Tänan teid, härra.“
Ma tahaksin silmi pööritada. Minu tiitel oli alati „kõrgeauline Maxim Trevelyan“ ja siin majas nimetati mind „härra Maximiks“. „Lord“ käis ainult mu isa, seejärel venna kohta. Mul kulub veidi aega, enne kui uue tiitliga harjun.
Ma lähen mööda laia treppi üles ja astun elutuppa. See on tühi, kui välja arvata liialt polsterdatud diivanid ja kuninganna Anne’i aegne elegantne mööbel, mis on kuulunud perekonnale mitme põlvkonna jooksul. Elutoast viib uks talveaeda, kust avaneb imeline vaade Thamesile, Cadogani sadamale ja Alberti sillale. Siit leiangi ma Caroline’i, kes istub tugitoolis, kašmiirsall ümber, ja vaatab aknast välja. Ta pigistab peos väikest sinist taskurätti.
„Tere,“ ütlen ma sisse astudes. Caroline pöörab pisarajälgedega näo minu poole. Tema silmad on punased ja paistes.
Raisk.
„Kus kuradi kohas sa olnud oled?“ nähvab ta.
„Caro,“ ütlen ma, olles valmis temaga lepitust otsima.
„Mis Caro? Ära siin proovi midagi, sitapea,“ sisistab ta püsti tõustes, käed rusikas.
