Libistan pöialdega üle pitsriide. Ta oigab ja painutab selga, lükates rinnad mulle pihkudesse.
Oh, jah.
Mu pöidlad liiguvad õrna riide alla ja teevad ringe ta kõvenevatel nibudel ning tema kallutab end tahapoole, et saada kätte mu teksaste nööpi. „Meil on terve öö aega,“ pomisen ja lasen ta lahti, enne kui astun sammu tahapoole, nii et kleit libiseb mööda ta keha alla ja jääb ta jalgade ümber.
Punased stringid paljastavad ta vormika tagumiku.
„Pööra ringi. Ma tahan sind näha.“
Heather heidab ringi pöörates juuksed üle õla ja saadab mulle ripsmete tagant kuuma pilgu. Tal on suurepärased rinnad.
Ma naeratan. Tema naeratab.
See saab küll tore olema.
Ettepoole küünitades haarab ta mu teksaste värvlist ja tõmbab järsult, nii et ta vapustavad tissid suruvad jälle vastu mu rinda. „Suudle mind,“ oigab ta, hääl madal ja nõudlik. Ta libistab keelega üle hammaste ja mu keha vastab, mu niuetes kõveneb.
„Suurima rõõmuga, preili.“
Ma võtan ta pea oma käte vahele, mu sõrmed on ta siidistes juustes, ja seekord suudlen ma teda karmimalt. Ta vastab, ta käed haaravad mu juustest, kui meie keeled teineteisesse lukustuvad. Ta peatub ja vaatab mulle otsa, tiirane helk silmis, nagu näeks ta mind alles nüüd ja nagu talle meeldiks see, mida ta näeb. Seejärel on ta kuumad huuled jälle minu huulte vastas.
Oh sa poiss, ta tõesti tahab seda.
Nobedad näpud leiavad mu teksaste ülemise nööbi ja ta tõmbab. Naerdes haaran tal kätest kinni ja tõukan teda õrnalt, nii et me mõlemad kukume voodile.
Heather. Tema nimi on Heather ja ta magab sügavalt mu kõrval. Ma heidan pilgu kellale, mis on voodi juures – see näitab 5.15. Hea kepp, ei mingit kahtlust. Aga nüüd tahan ma, et ta minema läheks. Kui kaua ma pean siin lamama ja kuulama ta õrna hingamist? Võib-olla oleksin pidanud tema poole minema, et oleksin nüüd saanud lahkuda. Aga minu juurde oli lühem maa – ja me mõlemad olime kärsitud. Lage vahtides sõelun meie õhtu mõttes läbi, püüdes meenutada, mida ma tema kohta teada sain, kui üldse midagi. Ta töötab televisioonis – teles, nagu ta seda nimetas – ja peab hommikul tööle minema, mis tähendab, et ta läheb varsti minema, eks ole? Ta elab Putneys. Ta on kuum. Ja tahtmist täis. Jah, väga. Talle meeldib olla vahekorra ajal kõhuli, ta on vait, kui orgasmi saab, ja tal on andekas suu, mis teab täpselt, kuidas väsinud meest elustada. Mu riist liigutab selle meenutuse peale ja ma kaalun, kas mitte teda üles ajada, et kõike korrata. Heatheri tumedad juuksed on padjal lehvikuna laiali ja ilme magades nii rahulik. Ma ei tee väljagi kadedusekihvatusest, mida see rahulikkus tekitab, ja mõtlen, et kui ma teda paremini tundma õpiksin, kas leiaksin siis sellesama rahu.
Oh, põrgu päralt. Ma tahan temast lahti saada.
Sul on lähedusega probleeme. Caroline’i näägutav hääl kaigub mu kõrvus.
Caroline. Kurat.
Caroline’i kolm vinguvat sõnumit ja mitu vastamata kõnet ajavad mu vihale. Mu teksased vedelevad kortsus kuhilana põrandal. Tõmban tagataskust telefoni. Vaadates magavat kuju enda kõrval – ei, ta pole liigutanud – loen Caroline’ilt tulnud sõnumeid.
Kus Sa oled?
Helista mulle!
*Mossitan*
Mis tal viga on?
Ta teab ju, mis värk on, ta tunneb mind piisavalt pikka aega. Kiire vähkremine linade vahel ei muuda seda, mida ma tema vastu tunnen. Ma armastan teda… omal viisil, aga kui sõpra, head sõpra.
Kortsutan kulmu. Ma pole talle helistanud. Ma ei taha. Ma ei tea, mida öelda.
Argpüks. Mu südametunnistus sosistab. Ma pean selle asja korda ajama. Minu kohal hulbivad ja lehvivad Thamesi virvendused, vabad ja kerged. Piinavad mind. Tuletavad mulle meelde, mille ma olen kaotanud.
Vabaduse.
Ja mis mul nüüd on.
Vastutus.
Raisk.
Mind haarab süütunne. See on võõras ja ebameeldiv tunne – Kit on kõik minule pärandanud. Kõik. Ja Caroline ei saanud tema varandusest midagi. Ta on mu venna naine. Ja me keppisime. Pole mingi ime, et ma tunnen end süüdi. Ja sügaval südames tean, et tema tunneb ka. Sellepärast ta läkski keset ööd minema, ilma et oleks mind üles ajanud, ilma et oleks hüvasti jätnud. Kui vaid see tüdruk minu kõrval sedasama teeks.
Ma toksin kiiresti Carole sõnumi.
Mul on täna tegemist. Kas sul kõik korras?
Kell on viis hommikul. Caroline magab. Ma saan rahulikult olla. Ma tegelen temaga täna hiljem… või homme.
Heather liigutab end ja ta silmad avanevad.
„Tere.“ Ta naeratab mulle ettevaatlikult. Ma vastan sellele, aga ta naeratus kaob. „Ma peaksin minema,“ ütleb ta.
„Minema?“ Mu rinnas tärkab lootus. „Sa ei pea minema.“ Mul õnnestub kõlada siiralt.
„Pean küll. Ma pean tööle minema ja ma ei usu, et mu punane kleit kontorisse sobiks.“ Ta tõuseb istukile, hoides siidlina nii, et see varjab ta kurve. „See oli… hea, Maxim. Kui ma sulle oma numbri jätan, kas sa helistad mulle? Ma räägin meelsamini telefoniga kui kirjutan Tinderis.“
„Muidugi,“ valetan ma sujuvalt. Tõmban ta näo enda poole ja suudlen teda õrnalt. Ta naeratus on arglik. Üles tõustes mässib ta lina turvaliselt ümber keha ja hakkab põrandalt riideid kokku korjama.
„Kas ma tellin sulle takso?“ küsin.
„Ma võin Uberi kutsuda.“
„Ma kutsun ise.“
„Hästi, aitäh. Ma lähen Putneysse.“
Ta ütleb mulle oma aadressi, ma tõusen üles, panen põrandal vedelevad teksased jalga, võtan telefoni kaasa ja lähen magamistoast välja, et talle veidi privaatsust anda. Kummaline, kuidas naised järgneval hommikul käituvad: nii ujedalt ja vaikselt. Enam pole ta see himur ja nõudlik sireen, kes ta oli öösel.
Tellin auto ära, vaatan tumedat Thamesi ja ootan. Kui Heather lõpuks välja ilmub, ulatab ta mulle paberitüki. „Minu number.“
„Aitäh.“ Ma libistan paberi oma teksaste tagataskusse. „Su auto on viie minuti pärast kohal.“
Ta seisab kohmetult, teda on tabanud seksijärgne ujedus. Kui vaikus meie vahel pingule tõmbub, uurib ta tuba, vaadates kõike, ainult mitte mulle otsa.
„See
