endale nina alla ja lükkan kaunistustega puitukse lahti.
„Tere päevast, sir.“ Vastuvõtulaua noor töötaja naeratab laialt ja tema oliivikarva nahale ilmuvad punakad plekid. Tagasihoidliku olekuga kena neiu. Tavalises olukorras oleks mul viieminutilise vestluse järel ta telefoninumber olemas, aga mitte selleks pole ma siin.
„Mul on kohtumine härra Rajah’ga.“
„Kuidas teie nimi on?“
„Maxim Trevelyan.“
Neiu silmad liiguvad arvutiekraanil, ta raputab pead ja kortsutab kulmu. „Palun võtke istet.“ Ta viipab kahe pruuni nahaga kaetud Chesterfieldi tugitooli poole, mis asuvad paneelseintega hallis. Ma vajun sellesse tooli, mis on lähemal, ja võtan kätte hommikuse Financial Timesi. Tüdruk räägib üsna tungival toonil telefoniga, samal ajal kui mina tutvun hoolikalt ajalehe esiküljega, millelegi keskendumata. Kui tõstan pilgu, tuleb Rajah ise mind tervitama, astudes sisse topeltustest, käsi välja sirutatud.
Ma tõusen püsti.
„Lord Trevethick, minu siiras kaastunne teie kaotuse puhul,“ ütleb Rajah mul kätt surudes.
„Trevethick, palun,“ vastan mina. „Ma pean veel oma venna tiitliga harjuma.“
Oma tiitliga… nüüdsest.
„Muidugi.“ Härra Rajah noogutab viisaka aupaklikkusega, mis mind ärritab. „Palun tulge minuga kaasa. Me sööme partnerite söögitoas lõunat ja ma pean ütlema, et meil on üks Londoni parimaid veinikeldreid.“
Lummatult vaatan ma tuleleeke, mis tantsisklevad kaminas minu klubis Mayfairis.
Trevethicki krahv.
See olen mina. Nüüd.
Kujuteldamatu. Ja masendav.
Kuidas ma nooremana kadestasin oma venna tiitlit ja tema positsiooni perekonnas. Kit oli sündimisest saadik lemmiklaps, eriti emal, aga ta oli ka pärija, mitte varumees. Kit kandis sünnist peale vikont Porthtowani tiitlit ja pärast meie isa ootamatut surma sai kahekümneaastasest Kitist kaheteistkümnes Trevethicki krahv. Kahekümne kaheksaselt olen mina õnnenumber kolmteist. Ja ehkki ma olen endale saanud tiitli ja kõik muu, mis sellega kaasas käib, tunnen nüüd, mil see mulle kuulub, et justkui tungiksin venna valdustesse.
Sa keppisid eile öösel tema krahvinnat. See on veel rohkem kui sissetungimine.
Ma võtan lonksu Glenrothest, mida parajasti joon, ja tõstan klaasi. Glenrothes oli mu isa, samuti venna lemmikviski – ja nüüd kuulub see 1992. aastakäigu jook mulle.
Ma ei suuda täpselt määratleda hetke, mil tegin rahu Kiti pärandi ja tema endaga, aga see juhtus millalgi teismeea viimastel aastatel. Kitil oli tiitel, tema oli võitnud selle tüdruku ja mina pidin sellega leppima. Aga nüüd kuulub kõik mulle. Kõik.
Isegi su naine. Noh, vähemalt eile öösel.
Iroonia on selles, et Kit ei jätnud testamendis Caroline’ile midagi.
Mitte midagi.
Seda Caroline kartiski.
Kuidas võis Kit nii hooletu olla? Ta oli teinud neli kuud tagasi uue testamendi, kuid ei jätnud naisele midagi. Nad olid olnud abielus ainult kaks aastat…
Mida Kit mõtles?
Muidugi võib Caroline testamendi vaidlustada. Ja kes saaks teda süüdistada?
Ma hõõrun nägu.
Mida ma tegema peaksin?
Mu telefon sumiseb.
Kus Sa oled?
See sõnum on Caroline’ilt.
Ma lülitan telefoni välja ja tellin veel ühe joogi. Ma ei taha Caroline’i täna õhtul näha. Ma tahan kaotada end kellessegi teisesse. Kellessegi uude. Kellega mind miski ei seo. Ma arvan, et teen ehk kokat ka. Võtan telefoni välja ja avan Tinderi.
„Maxim, see on vapustav korter.“ Tüdruk silmitseb aknast Thamesi sünget vett, mis helgib Rahupagoodi valguse käes. Ma võtan ta jaki ja panen diivani seljatoele.
„Juua või midagi kangemat?“ küsin pakkuvalt. Me ei jää siia elutuppa kauaks. Nagu tellimise peale heidab ta läikivad mustad juuksed üle õla. Tema pähklikarva silmi ümbritsevad musta meigipliiatsiga tõmmatud jooned ja pilk püsib ootavalt minul.
Värvitud huuli limpsates kergitab ta kulmu ja küsib: „Midagi kangemat?“ Tema toon on võrgutav. „Mida sa jood?“
Ahaa… Ta ei saa vihjest aru, niisiis kokat me ei tee, aga ta on minust juba ees. Ma astun lähemale, nii et ta peab pead tõstma, et mulle otsa vaadata. Ma vaatan hoolega ette, et ei puudutaks teda.
„Mul pole janu, Heather.“ Ma ütlen seda madalal häälel ja mul on hea meel, et mäletan ta nime. Tüdruk neelatab ning ta huuled avanevad.
„Mul ka mitte,“ sosistab ta ja provotseeriv naeratus jõuab ta silmadesse.
„Mida sa tahad?“ Ma jälgin, kuidas ta pilk liigub mu suule. See on kutse. Ma vaikin hetkeks, et teha kindlaks, kas ikka saan temast õigesti aru, seejärel kummardun ja suudlen teda. See on õrn puudutus: huuled vastu huuli, ei midagi rohkemat.
„Ma arvan, et sa tead, mida ma tahan.“ Ta tõuseb ja libistab sõrmed läbi mu juuste, tõmbab mind tagasi oma sooja ja tahtmist täis suhu. Ta lõhnab brändi ja kergelt ka sigarettide järele. See maitse on häiriv. Ma ei mäleta, et oleksin näinud teda klubis suitsetamas. Ma tõmban ta kõvasti enda vastu, üks käsi ta vöökohal, teine mööda ta lopsakaid kurve allapoole rändamas. Tal on kitsas keskkoht ja suured tihked rinnad, mida ta ahvatlevalt minu vastu surub. Ma mõtlen, kas need maitsevad sama hästi kui tunduvad. Mu käsi liigub ta tagumikule ja ma süvendan suudlust, uurin ta innukat suud.
„Mida sina tahad?“ sosistan ta huulte vastas.
„Sind.“ Tüdruku hääl on hingeldav ja tungiv. Ta on erutatud. Väga erutatud. Ta hakkab mu särki lahti nööpima. Ma püsin paigal, kui ta libistab särgi mu õlgadelt maha ja laseb põrandale kukkuda.
Kas ma võtan teda siin või oma voodis? Mugavus saab võitu ja ma haaran tal käest. „Tule minuga kaasa.“ Tõmban teda kergelt ja ta järgneb mulle elutoast välja, mööda koridori ning sealt magamistuppa.
Tuba on korras, ma teadsin, et on.
Suur tänu, Krystyna.
Ma panen lülitist lambid voodi juures põlema ja viin ta sinnapoole. „Pööra ringi.“
Heather teeb, nagu kästud, aga kõigub kergelt oma kõrgetel kontsadel. „Seisa.“ Ma haaran tal õlgadest kinni ja tõmban tihedalt enda vastu, seejärel pööran ta pea enda poole, et saaksin talle silma vaadata. Ta pilk on ootavalt mu suul, aga siis vaatab
