sul ongi nii osavad käed,“ ütleb ta. Seejärel kortsutab ta kulmu, justkui oleks aru saanud, et rääkis valjusti, ja ta põskedele ilmub puna.
„Kas sina mängid?“ küsin, ilma et ta märkusest välja teeksin.
„Ei – ma ei jõudnud lindistamisrühmast kaugemale.“ Kergendus pehmendab ta näojooni, ilmselt seetõttu, et ma ei teinud välja ta märkusest mu käte kohta. „Ja kõik see?“ Ta osutab mu helipultidele ja iMacile toanurgas asuval laual.
„Ma olen vahel DJ.“
„Tõesti?“
„Jah. Paar korda kuus ühes Hoxtoni klubis.“
„Sellepärast siis kõik need vinüülid.“ Ta heidab pilgu riiulitega seinale, kus on mu plaadikogu.
Ma noogutan.
„Ja fotograafia?“ Ta viipab mustvalgete maastike suunas, mis ripuvad suurtel lõuenditel elutoas.
„Jah. Ning vahel teisel pool kaamerat.“
Ta on segaduses.
„Modellitöö. Peamiselt ajakirjadele.“
„Oh, loogiline. Sa oled tõesti mitme näoga mees.“ Ta muigab, tundes end pisut enesekindlamalt. Õige ka. Ta on jumalanna.
„Iga töö peale mihkel,“ vastan eneseiroonilise naeratusega. Heatheri muie kaob ning selle asemele ilmub hämmeldunud kulmukortsutus.
„Kas midagi on pahasti?“ küsib ta.
Pahasti? Mis kuradi asjast ta räägib? „Ei. Mitte midagi.“ Mu telefon sumiseb ja sõnum teatab, et auto on kohal. „Ma helistan sulle,“ ütlen, kui võtan ta jaki ja aitan selle talle selga.
„Ei helista sa midagi. Aga ära muretse. Tinder ju selleks ongi. Mul oli tore.“
„Minul samuti.“ Ma ei püüa teda ümber veenda.
Ma saadan ta ukse juurde. „Kas tahad, et tulen sinuga koos alla?“
„Ei, tänan. Ma olen suur tüdruk. Head aega, Maxim. Tore oli sinuga tuttavaks saada.“
„Sama siin… Heather.“
„Tubli.“ Ta naeratab säravalt, tal on hea meel, et mul on ta nimi meeles, ja võimatu on talle mitte vastu naeratada. „Tore,“ ütleb ta. „Ma loodan, et sa leiad, mida otsid.“ Ülespoole küünitades suudleb ta mind napilt põsele. Ta pöörab ringi ja sammub kõrgetel kontsadel liftide juurde. Ma kortsutan kulmu, kui vaatan teda minemas ja jälgin ta ilusat peput punase kleidi all liikumas.
Leian, mida otsin? Mida kuradit see tähendab?
Mul on kõik olemas. Äsja sain sinu. Homme on see keegi teine. Mida mul veel vaja on?
Mingil arusaamatul põhjusel ärritavad tema sõnad mind, aga ma raputan need maha ja lähen tagasi voodisse, tundes kergendust, et Heather on läinud. Kui võtan teksased jalast ja libistan end linade vahele, kajavad mõttes ta väljakutsuvad sõnad.
Ma loodan, et sa leiad, mida otsid.
Kust kuradi kohast ta selle võttis?
Ma olen just pärinud suure maavalduse Cornwallis, ühe mõisa Oxfordshire’is, teise Northumberlandis ja üht-teist Londonis – aga mis hinnaga?
Kiti kahvatu elutu nägu ilmub mu kujutlusse.
Raisk.
Paljud inimesed loodavad nüüd minu peale, liiga paljud, kaugelt liiga paljud: rendikohti pidavad talunikud, mõisatöölised, nelja maja töötajad, kinnisvaraarendajad Mayfairis…
Kurat.
Mine persse, Kit. Mine persse, et sa ära surid.
Ma sulgen silmad ja võitlen pisaratega. Heatheri lahkumissõnad kõlavad mu kõrvus, kuni vajun unne.
TEINE PEATÜKK
Alessia surub käed sügavamale Michali vana jope taskutesse, püüdes asjatult oma külmi sõrmi soojaks saada. Salli sisse mässituna rühib ta läbi jäise talvise vihma kortermajade poole, mis asuvad Chelsea kaldapealsel. Täna on kolmapäev, teine päev siin ilma Krystynata, ja ta läheb tagasi sellesse suurde korterisse, kus on klaver.
Hoolimata ilmast tunneb Alessia, et ta on midagi saavutanud, sest elas üle sõidu rahvast täis rongis ilma tavalise ärevuseta. Ta hakkab aru saama, et London ongi selline. Siin on liiga palju inimesi, liiga palju lärmi ja liiga palju liiklust. Aga kõige hullem on see, et keegi ei räägi kellegagi, välja arvatud „Vabandust“, kui keegi tõukab, või „Palun astuge edasi“. Kõik peidavad end tasuta ajalehe taha või kuulavad kõrvaklappidest muusikat või vahivad oma telefone või e-raamatuid, vältides silmsidet.
Sel hommikul Alessial vedas, sest ta sai rongis istuma, aga naine ta kõrval veetis suurema osa sõidust sellega, et kriiskas telefoni eelmise õhtu ebaõnnestunud kohtingust. Alessia ei teinud temast välja ja luges tasuta ajalehte, et inglise keelt parandada, aga ta oleks tahtnud kuulata kõrvaklappidest muusikat, mitte selle naise valjuhäälset vingumist. Kui ta oli ajalehe läbi lugenud, sulges ta silmad ja mõtles majesteetlikele mägedele, kus oli lund, ning karjamaadele, kus õhk lõhnas tüümiani järele ja mesilased sumisesid. Alessia tunneb koduigatsust. Ta igatseb rahu ja vaikust. Ta igatseb oma ema ja klaveri järele.
Tema sõrmed kõverduvad taskutes, kui ta meenutab oma soojenduslugu, kuulab noote, mis on ta peas valjud ja selged, ning näeb neid lõõmavates värvides. Kui kaua sellest möödas on, kui ta viimati klaverit mängis? Alessias kerkib elevus, kui ta mõtleb klaverile, mis teda seal korteris ootab.
Ta läheb läbi vana maja sissepääsu lifti poole, peaaegu suutmata oma indu tagasi hoida, ja seejärel sõidab ülemise korruse korterisse. Esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti kuulub see imeline koht suurte avarate tubade, tumeda parketi ja klaveriga mõneks tunniks ainult temale. Ta teeb ukse lukust lahti, olles valmis alarmi välja lülitama, aga tema üllatuseks hoiatussignaali pole. Võib-olla on süsteem rikkis või pole seda peale pandud. Või… Ei. Alessia taipab õudusega, et omanik peab olema kodus. Ta kuulatab teraselt ja püüab avastada mingitki elumärki, seistes suures esikus, kus seintel ripuvad mustvalged maastikufotod. Ta ei kuule midagi.
Mirë.
Ei. „Tore.“ Inglise keeles. Mõtle inglise keeles. See, kes siin elab, läks ilmselt tööle ja unustas signalisatsiooni peale panna. Alessia pole seda meest kunagi näinud, aga ilmselt on tal hea töökoht, sest korter on tohutult suur. Kuidas ta muidu saaks seda endale lubada? Tüdruk ohkab. See mees võib ju rikas olla, aga ta on täielik laiskvorst. Alessia on siin juba kolm korda käinud, kaks korda koos Krystynaga, ja iga kord on siin täielik segadus ning koristada ja kraamida tuleb mitu tundi.
Halli lõpus olevast katuseaknast paistab hall ilm, niisiis klõpsab Alessia lülitit ja kristall-lühter ta pea kohal läheb põlema, valgustades koridori. Tüdruk võtab
