haarab mul käest kinni. Üllatava jõuga tõmbab ta mu voodi juurde, paneb seejärel käed mu rinnale ja tõukab mind kõvasti, nii et kukun tekile.
„Võta ära,“ käsutab ta ja osutab mu pükstele, seistes harkisjalu mu kohal.
„Võta sina,“ ütlen hääletult.
Leticial pole edasist kutset vaja. Ta ronib voodile ja istub kaksiratsi mu peale, surudes mu niuetele. Ta sihib küüntega mu püksiluku suunas.
Ai!
Kurat küll! Ta on ohtlik.
Ma tõusen äkitselt istukile, nii et ta üllatub, ja panen ta selili, tõmmates jalad laiali ja surudes käsivarred kummalegi poole pead. Ta rabeleb mu all, püüdes mind eemale tõugata.
„Kuule!“ protesteerib ta ning vahib mind vihaselt.
„Ma arvan, et sind tuleb vaos hoida. Sa oled ohtlik.“ Mu hääl on leebe ja ma vaatan ta reaktsiooni.
See võib minna nii või teisiti.
Ta silmad lähevad suureks ja ma pole kindel, kas hirmust või elevusest.
„Aga sina?“ sosistab ta.
„Ohtlik? Mina? Ei. Sinuga võrreldes mitte sinnapoolegi.“ Ma lasen ta lahti, küünitan end üle öökapi ja võtan sahtlist pika siidist sideme ja paari nahkkäeraudu. „Kas sa mängida tahad?“ küsin, hoides neid käes. „Sinu valik.“
Ta vaatab mulle otsa, pupillid ihast ja ärevusest suured.
„Ma ei tee sulle haiget,“ kinnitan talle. See pole minu rida. „Ma lihtsalt hoian sind vaos.“ Aga tõde on see, et ma muretsen, et tema teeb minule haiget.
Ta suule ilmub narritav võrgutav naeratus. „Siid,“ ütleb ta.
Ma naeratan ja viskan käerauad põrandale – domineerimine kui enesekaitse viis. „Vali turvasõna.“
„Chelsea.“
„Hea valik.“
Ma seon siidpaela ta vasaku randme ümber ja panen läbi voodipeatsi varbade. Seejärel võtan ta parema käe ja seon randme korralikult sideme teise otsa külge. Nüüd, kui Leticia käsivarred on välja sirutatud, on ta küüned ohutud ja ta näeb fantastiline välja.
„Kui sa halvasti käitud, siis seon su silmad ka kinni,“ pomisen.
Ta niheleb. „Kas sa annad mulle laksu?“ Ta hääl on vaikne sosin.
„Kui sa kenasti mängid.“
Oh, see saab tore olema.
Ta saab orgasmi kiiresti ja valjuhäälselt. Karjub ja rebib siidist paelu.
Ma istun ta reite vahel, suu libe ja märg, keeran ta kõhuli ning annan talle laksu.
„Oota natuke,“ pomisen ja libistan kondoomi peale.
„Tee ruttu!“
Kurat, kui nõudlik ta on!
„Nagu soovid,“ mõmisen ja tõukan talle sisse.
Ma vaatan, kuidas ta rinnad tõusevad ja langevad, kui ta magab. Harjumusest teen läbi oma rituaali ja tuletan meelde kõik, mida ma tean sellest naisest, keda just praegu keppisin. Kaks korda. Leticia. Inimõiguste jurist, seksuaalselt agressiivne. Minust vanem. Meeldib olla kinni seotud. Väga meeldib. Aga otsekohestele naistele, kes end maksma panevad, see tavaliselt meeldibki, nagu mu kogemused näitavad. Orgasmi saades hammustab ja karjub. Valjuhäälne. Lõbustav… Väsitav.
Ma ärkan ehmatusega. Unenäos otsisin ma midagi tabamatut, visiooni, mis muudkui ilmus ja kadus, eeterlikku visiooni sinises. Kui talle pilgu heitsin, kukkusin suurde sügavasse kuristikku. Ma värisen.
Mida kuradit see tähendas?
Kahvatu talvepäike tungib läbi akende ja Thamesi peegeldused mängivad lael. Mis mind äratas?
Leticia.
Oh sa pagan, ta on tõeline loom. Teda pole mu kõrval ja ma ei kuule, et keegi oleks duši all. Võib-olla läks ta juba ära. Ma kuulatan hoolega, kas kuskilt kostab mõnda häält.
Kõik on vaikne. Ma muigan. Ei mingit kohmetut vestlust. See päästab mu päeva, kuni mulle meenub, et saan lõuna ajal kokku ema ja õega. Ma oigan ja tõmban teki üle pea. Nad tahavad testamenti arutada.
Kuradi kurat.
Leskkuninganna, nagu Kit teda nimetas, on hirmuäratav naine.
Miks kuradi pärast pole ta läinud tagasi New Yorki, sellest ei saa ma aru. Tema elu on seal, mitte siin.
Kusagil korteris kukub miski põrandale. Ma tõusen istukile.
Raisk. Leticia on ikka veel siin.
See tähendab vestlust. Ma hiivan end vastumeelselt voodist välja, tõmban jalga teksased, mis on kõige lähemal, ja lähen vaatama, kas ta on päevavalguses sama metsik kui pimedas.
Kõnnin paljajalu mööda koridori, aga elutoas ega köögis pole kedagi.
Mida kuradit?
Ma pööran köögiuksel ringi ja tardun. Ootan, et näeksin Leticiat, aga koridoris seisab üks kleenuke noor naine ja vahib mind. Ta silmad on suured ja tumedad, meenutavad mulle ehmunud hirve, aga seljas on tal mingi võigas sinine kittel, jalas odavad liiga palju pestud teksased ja vanad tossud ning ta juuksed on sinise räti all peidus.
Ta ei ütle midagi.
„Tere! Kes pagan sina siis oled?“ küsin ma.
NELJAS PEATÜKK
Zot! See mees on siin ja ta on vihane.
Alessia tardub paigale, kui mehe säravad rohelised silmad ta pilguga kohtuvad. Pikk, sale ja poolalasti, kõrgub ta tüdruku kohal. Mehe juuksed on sassis, kastanikarva ja kuldsete triipudega, mis helgivad koridori lühtri valgel. Tal on laiad õlad, nagu Alessia mäletab, aga tätoveering käsivarre ülaosas on palju keerulisem, kui naisel on meeles, ja ta suudab eristada vaid tiiba. Mehe rinnakarvad kulgevad kivikõvade kõhulihasteni. Seejärel jätkub karvarida allpool naba ja liigub alla teksaste sisse. Kitsad mustad püksid on põlve kohalt katki rebitud. Ent Alessiat panevad pilku kõrvale pöörama mehe kokkusurutud täidlased huuled ja kevade värvi silmad ajamata habemega ilusas näos. Tüdruku suu kuivab ja ta ei tea, kas see on närvidest või… või… sellepärast, milline see mees välja näeb.
Ta on nii kütkestav!
Liiga kütkestav.
Ja ta on poolalasti! Aga miks ta nii vihane on? Kas ma ajasin ta üles?
Ei!
