vastu on. Mida ma talle halba olen teinud?”
Wyatt lükkas ühe tooli laua alt välja. „Istu. Vihastamisest pole abi.”
„Kindlalt sa seda ju ei tea.”
„Võin arvata.”
Nicole vajus jõuetult toolile. Mõnikord, nagu praegugi, mõtles ta, kas üldse jaksab veel tülitseda.
„Mis mul meelest ära on läinud?” küsis ta. „Arvan, et olen kõik korda teinud. Kas sul ikka on meeles, et mõnd aega ma ei saa Amy eest hoolitseda?”
Amy oli Wyatti kaheksa-aastane tütar. Paaril pärastlõunal nädalas vaatas Nicole tema järele.
Wyatt kummardus ja pani käe naise käsivarrele. „Lase end lõdvaks,” ütles ta. „Sa pole mitte midagi unustanud. Ma vaatan iga paari päeva tagant korra pagaritöökotta sisse. Sul on seal head töötajad. Nad armastavad sind ja on sulle ustavad. Kõik läheb hästi. Paari päeva pärast oled kodus ja hakkad paranema.”
Naine teadis, et Wyatt pidas silmas enamat kui vaid operatsioonist paranemist. Probleemiks oli veel Nicole’i abikaasa, kellest peagi pidi saama eksabikaasa.
Selle asemel, et mõelda tollele lurjusele Drew’le, vahtis ta Wyatti kätt oma käsivarrel. Mehel olid suured käed – armidega ja mõhnalised. Ta oli mees, kes teadis, kuidas endale ülalpidamist teenida. Ta oli aus, sümpaatse välimusega ja huumorimeelega.
Naine tõstis pilgu mehe tumedatele silmadele. „Miks ma poleks võinud armuda sinusse?” küsis ta.
Wyatt naeratas. „Võiksin sinult küsida sedasama, tüdruk.”
Nad oleksid sobinud nii täiuslikult... kui vaid nende vahel oleks olnud natukenegi tõmmet.
„Oleksime pidanud rohkem pingutama,” ümises Nicole. „Oleksime pidanud koos magama.”
„Sa õige mõtle selle üle natuke,” soovitas mees. „Kui see sind erutab, siis ütle mulle.”
„Ma ei saa.” Ausalt, kui ta mõtles Wyattiga seksimisele, siis pani see tal närvid kihelema ja mitte heas mõttes. Wyatt oli liiga palju venna moodi. Kui vaid Drew, Wyatti poolvend, oleks esile kutsunud sama reaktsiooni. Kahjuks oli kontakt temaga olnud nagu ilutulestik. Selline, mis põletab.
Nicole tõmbus eemale ja uuris Wyatti. „Aga aitab minust. Sa peaksid uuesti abielluma.”
Mees sirutas käe kohvikruusi järele. „Ei, aitäh.”
„Amyl on ema vaja.”
„Mitte nii väga.”
„Igal pool on suurepäraseid naisi.”
„Nimeta üks peale enda.”
Nicole mõtles minuti ja ohkas siis. „Kas võiksime seda arutada mõni teine kord?”
Claire saabus SeaTaci lennujaama lõuna paiku ja oli väga rahul, et oli suutnud ise selle reisi organiseerida. Ta oli endale isegi auto üürinud. Tavaliselt oleks ta kasutanud taksoteenust, kuid nüüd tuleb sõita edasi-tagasi haigla vahet ja siis veel pagaritöökotta. Võib-olla on Nicole’il tarvis teda kuhugi saata. Omad rattad – see oli hea idee.
Pärast seda, kui ta oma mõlemad väga suured kohvrid oli liikuvalt lindilt maha sikutanud, haaras ta kummassegi kätte ühe kohvri ja tiris neid eskalaatori poole. Parkimisplatsile viiv tee oli pikk ja kohvrid rasked. Kui ta jõudis eskalaatorite reani, millega tuli alla üüriautode platsile laskuda, siis ta juba hingeldas. Selleks ajaks, kui Claire autosid rentiva Hertzi firma kontorisse jõudis, kahetses ta juba, et oli tõmmanud selga pika villase mantli. Higi nirises tal mööda selga alla, pannes kašmiirsviitri naha külge kleepuma.
Ta ootas järjekorras, erutatuna kohalejõudmisest ja olles otsustanud teha kõik mis vaja, et oma õdedega uuesti lähedased suhted sõlmida. Neile oli antud teine võimalus. Tema ei kavatsenud seda tuulde lasta.
Leti taga istuv naine viipas, et ta lähemale astuks. Claire läks tema juurde, kaht kohvrit kaasa vedades.
„Tere. Mul on tellitud auto.”
„Nimi?”
„Claire Keyes.” Claire ulatas juhiloa ja plaatinakaardi.
Naine uuris ta juhiluba. „Kas teil on kindlustus olemas või soovite autole meiepoolset kindlustust?”
„Võtan teie kindlustuse.” See oli lihtsam, kui hakata seletama, et tal pole autot õigupoolest kunagi olnud. Tal olid üldse juhiload vaid seetõttu, et kaheksateistkümneseks saades oli ta nõudnud, et tahab kursustele ning oli õppinud ja harjutanud seni, kuni tegi eksami ära.
„Kas olete saanud trahvi või teinud avarii?” küsis naine.
Claire naeratas. „Mitte kordagi.” Selleks, et saada trahvi või põhjustada liiklusõnnetust, on vaja tegelikult autot juhtida. See oli midagi taolist, mida Claire polnud viimase kümne aasta jooksul teinud rohkem kui üks või kaks korda.
Tuli alla kirjutada paarile blanketile, seejärel ulatas naine juhiload ja krediitkaardi talle tagasi.
„Number kuuskümmend kaheksa. See on Malibu. Te ütlesite, et keskmise suurusega. Kui soovite, siis võin teile anda midagi suuremat.”
Claire vaatas silmi pilgutades talle otsa. „Mis number kuuskümmend kaheksa?”
„Teie auto. Plats kuuskümmend kaheksa. Võtmed on autos.”
„Väga tore. Ma ei soovi suuremat.”
„Hästi. Kas kaarti on vaja?”
„Jah, palun.”
Claire pistis kaardi käekotti ja tiris siis kohvrid klaasseintega kontorist välja. Ta nägi ridamisi autosid ja iga parkimisplatsi lõpul olevat numbrit. Edasi minnes ridu loendades leidis ta numbri kuuskümmend kaheksa ja vaatas hõbedast Malibud.
Sel oli neli ust ja see nägi välja tohutu suur. Claire neelatas. Kas ta tõepoolest hakkab autot juhtima? See küsimus jääb pärastiseks, ütles ta endale. Kõigepealt peab ta parkimisplatsilt välja saama.
Esimeseks väljakutseks osutus pagasi paigutamine pakiruumi. Polnud näha midagi, mille abil seda lahti teha. Ei mingit väiksemat ega suuremat nuppu. Ta lükkas ja tõmbas, kuid pakiruumi kaas ei andnud järele. Lõpuks loobus ta sellest ja tiris oma kaks suurt kotti tagaistmele. Siis libistas ta end rooli taha.
Tal kulus paar minutit, et iste nii seada, et jalg ulatuks pedaalideni. Kuidagi suutis ta võtme süütesse torgata ja seda keerata. Mootor hakkas jalamaid tööle. Claire seadis hoolikalt peegleid, seejärel tõmbas hinge. Ta oli tõepoolest teele asumas.
Järgmiseks võttis ta käsile GPS-süsteemi. See tervitas teda prantsuse keeles.
Claire jõllitas seda. Mida paganat see tähendab?
Ta vajutas paarile nupule. Jah, see rääkis prantsuse keeles. No hästi, ka Claire oskas seda, aga mitte küllalt hästi, et saada sellega hakkama autot juhtides. Võimalus, et ta peab end tänaval ülal veidrikuna, näis niigi
