polnud seal viibinud juba palju aastaid. Peaaegu kaksteist, mõtles ta, meenutades ainsat ööd, mille ta pärast ema surma oli veetnud tolle katuse all. Seda ainsat ööd, mil Jesse oli teda jõllitanud, nagu oleks ta võõras ja Nicole oli teda vahtinud ilmse jälestusega. Muidugi polnud Nicole rahuldunud vaikimisega. Kuueteistkümneaastasena oli ta vägagi valmis oma arvamusi välja ütlema.
„Sina tapsid ta,” kiljus Nicole. „Sa viisid ta ära ja siis sa tapsid ta. Ma ei anna seda sulle iialgi andeks. Vihkan sind. Vihkan sind.”
Lisa, Claire’i mänedžer, oli seepeale noore pianisti ära viinud. Nad olid võtnud sviidi Nelja Aastaaja hotellis, kuhu olid jäänud kuni matusteni. Sealt olid nad läinud Pariisi. Kevadpäevad Pariisis, oli Lisa öelnud. Linna ilu ravib ta terveks.
Ei ravinud. Aeg kasvatas küll haavad kinni, kuid armid olid ikka alles. Kevadpäevad Pariisis. Need sõnad sundisid teda ikka mõtlema populaarsele laulule ja iga kord, kui ta seda kuulis, meenus talle ema surm ja see, kuidas Nicole kiljus, et vihkab teda.
Claire raputas end mälestustest lahti ja läks kööki. See nägi välja teistsugune, kuidagi moodsam ja suurem. Ilmselt oli Nicole teinud majas või vähemalt osas ruumidest remonti. Claire käis alumisel korrusel ringi ja nägi, et mitu väikest ruumi olid ühendatud üheks suuremaks. Sellel korrusel oli suur mugava mööbliga elutuba, mis oli värvitud soojades toonides ja mille ühes seinas oli kapp, kus peitus lameekraaniga televiisor ja muu elektroonika. Söögituba nägi välja samasugune. Sellel korrusel asuv väike magamistuba oli muudetud kabinetiks või tööruumiks.
Majas oli hämar ja jahe. Ta leidis termostaadi ja lülitas soojenduse sisse. Paar lampi aitasid valgust lisada, kuid ei teinud maja külalislahkemaks. Võib-olla polnud asi majas. Asi oli temas ja tema mälestustes, mis ei tahtnud haihtuda.
Viimane kord oli ta Seattle’isse tulnud isa matustele. Talle oli tulnud napisõnaline telefonikõne, võib-olla oli see Wyattilt, mõtles Claire diivaniserval istudes, kus öeldi, et isa on surnud. Helistaja oli teatanud matuste kuupäeva, kellaaja ja paiga ning siis toru ära pannud.
Claire oli olnud šokis. Ta isegi ei teadnud, et isa oli haige. Keegi polnud seda talle öelnud.
Ta teadis, mida teised mõtlesid – et ta ei tunne huvi oma perekonna vastu. Et ta ei hooli neist. Ta oli niipalju kordi püüdnud selgitada, et just tema oli ju see, kes kodunt ära saadeti. Teistel lubati jääda koju, kus oli turvaline ja kus neid armastati. Nicole polnud aga kunagi näinud asja selles valguses. Ta oli alati olnud nii hirmus vihane.
Claire hõõrus käsi vastu diivani pehmet kangast. Mitte miski siin polnud talle tuttav. Wyattil oli õigus – ta ei kuulu siia. See ei tähendanud, et ta kavatseks lahkuda. Nicole ja Jesse olid ainsad lähedased inimesed, kes talle alles oli jäänud. Olgugi et nad olid aastate kestel ignoreerinud tema telefonikõnesid ja kirju, kuid nüüd oli ta siin ega kavatsenud lahkuda enne, kui mingil viisil saavutab nendega kontakti. Kuni nad omavahel rahu sõlmivad.
Claire tõusis püsti ja läks trepist üles. Ülemisel korrusel oli kolm magamistuba. Ta peatus suurima juures. Värvide ja kummutile heidetud esemete põhjal oletas ta, et seal magab nüüd Nicole. Koridori teises otsas olid kaks ülejäänud magamistuba ja nende ühine vannituba.
Üks magamistubadest nägi oma liiga korraliku voodi ja neutraalsete värvidega välja nagu tüüpiline külalistuba, samal ajal kui viimane tuba oli värvitud purpurseks, selle seintel olid plakatid ja ühes nurgas asuval laual arvuti.
Claire astus sinna sisse ja vaatas ringi. Tuba lõhnas vanilli järele.
„Mida sa oled teinud?” küsis ta valjusti. „Jesse, kas sa meelitasid mind lõksu? Kas Nicole on tõesti valmis mulle andestama?”
Ta tahtis väga uskuda õe sõnu, kuid märkas, et kahtleb neis. Wyatti vastikustunne tema vastu oli olnud vägagi veenev.
See ebaõiglus, et võõras inimene otsustab tema üle, sundis tal südame krampi tõmbuma, kuid ta püüdis sellest üle olla. Kuidagimoodi korraldab ta asjad ära.
Ta läks tagasi alumisele korrusele ja astus eesukse poole. Tee peal märkas ta kitsast treppi, mis viis keldrisse. Ta teadis, mis seal all on.
Iga rakuke ta kehas karjus, et ta seda ei teeks – et ta ei läheks seda vaatama –, kuid ometi leidis ta end põrandas oleva ava poole kõndimas ja hästi aeglaselt alla astumas.
Trepp viis keldrikorrusele. Ruum, mis oleks pidanud olema kõigile avatud, oli aga seina ja ühe ukse abil suletud. Nicole polnud seda maha lõhkunud, mõtles Claire, kes ei teadnud, mida sellest arvata. Kas see tähendab, et siiski on lootust, või oleks mahalõhkumine olnud lihtsalt liiga tülikas?
Claire kõhkles, käsi uksenupul. Kas ta tõepoolest tahab sinna sisse minna?
Kui nad Nicole’iga olid kolmeaastased, olid vanemad nad oma sõprade juurde kaasa võtnud. Kumbki tüdrukutest polnud seal varem viibinud. Alguses oli külaskäik igavavõitu. Vihmane päev Seattle’is ja kaks põngerjat lõksus majas, kus oli palju täiskasvanuid inimesi.
Üks külaline oli püüdnud lapsi lõbustada, neile klaverit mängides. Nicole oli ära tüdinenud ja minema tatsanud, kuid Claire oli istunud kõval pingil, võlutuna klahvidest ja nende poolt tekitatud helidest. Pärast lõunat oli ta sinna ise tagasi läinud. Ta oli liiga väike, et näha valgeid ja musti klahve, kuid teadis, et need on seal olemas ning ta tõstis ettevaatlikult käed üle pea ja asus üht laulu mängima.
Ehkki ta oli siis väike, mäletas Claire tollest õhtupoolikust kõike. Kuidas ema oli tulnud tütart otsima ja jäänud teda väga kauaks üksisilmi vaatama. Kuidas ta pandi ema süles klaveri ette istuma, nii et ta sai hõlpsamini ilusat muusikat mängida.
Ta polnud kunagi osanud selgitada, kuidas ta teadis, milline klahv teeb millist heli ja kuidas muusika temas algab, tõustes vulinal ülespoole, kuni valgub temast välja. See oli lihtsalt oskus, mis oli omane vaid talle, mingi kummaline genofondist pärinev iseärasus, mida keegi polnud varem märganud.
Ka Nicole oli ema süles istunud, kuid tema polnud ilmutanud mingit huvi klaveri vastu ja kui ta oma tillukesed käed sellele asetas, siis tekitasid need vaid müra.
See hetk oli muutnud kõik. Kahe päeva pärast algasid Claire’il muusikatunnid. Seejärel hakati askeldama keldrikorrusel, kuhu ehitati helikindel stuudioruum. Esimest korda kaksikute elu jooksul ei teinud nad täpselt samu asju täpselt samal ajal. Claire’i talent ja muusika olid astunud nende vahele.
Ta lükkas ukse lahti. Ta nägi klaverit, mis lapseeas oli tundunud nii kauni ja täiuslikuna. Ta võis aimata, kui suure summa võrra oli see tühjendanud ta vanemate hoiuarvet. Claire oli mänginud paljudel maailma kuulsamatel klaveritel, kuid seda siin mäletas ta kõige paremini.
Nüüd silmitses ta selle kaant katvat tolmukorda. Klaverit polnud vist aastate jooksul puudutatud. Seda oleks vaja häälestada.
Tal polnud mingit soovi klaverit mängida. Juba mõte sellest, kuidas ta istub klaveripingile, pani ta südame pekslema. Ta sundis end rahulikult hingama. Kui ta ei taha, siis pole tal vaja mängida. Kõik on korras. Tal polnud vaja isegi välja mõelda vabandusi, et vältida tunde meistriklassis. See maailm on temast terve kontinendi kaugusel.
Paanika varitses tema teadvuse ääremail. Ta lükkas seda endast eemale. Kui see jäi kangekaelselt paigale, siis taganes naine esimesele korrusele, kindlamale pinnale. Seal sai ta kergemini hingata.
Ma ei tee klaverist välja, sõnas ta endale. Teesklen,
