ta polnud terve päev midagi söönud. Ta oli olnud liiga närviline, et lennukis einet võtta.
Võib-olla peaks ta võtma natuke seda rosmariini-küüslaugusaia ja astuma sisse mõnda kulinaariakauplusse, et osta...
„Mida paganat teie siin teete?”
Claire vaatas meest, kes tema poole astus. Mees oli suurt kasvu ja tahumatu väljanägemisega, päevitunud nahaga ning tema kehast oli näha, et ta kas teenib elatist füüsilise tööga või veedab liiga palju aega jõusaalis. Claire pingutas kõvasti, et mehe ruudulise särgi ja kulunud teksade peale mitte nina krimpsutada.
„Mina olen Claire Keyes,” alustas ta.
„Ma tean, kes te olete. Küsisin, miks te siin olete.”
„Õigupoolest te küsisite, et „mida paganat” ma siin teen. See tähendab midagi muud.”
Mees tõmbas silmad pilukile. „Mida nimelt?”
„Üks küsimus tähendab siirast huvi, teine aga annab teada, et olen teid kuidagi pahandanud. Tegelikult teid ei huvita, miks ma siin olen, te tahate mulle lihtsalt teada anda, et ma pole siin teretulnud. See on kummaline, kui pidada silmas, et me pole kunagi varem kohtunud.”
„Olen Nicole’i sõber. Mulle pole vaja mingit varasemat kohtumist, et teada teist kõik, mida vaja.”
Ai, see riivas. Claire ei saanud aru. Kui Nicole oli ikka veel vihane, miks siis Jesse helistas ja andis mõista, et see pole nii? „Kes te üldse olete?”
„Wyatt Knight. Nicole on abielus minu poolvennaga.”
Nicole on abiellunud? Millal? Kellega?
Neile küsimustele järgnes sügav masendus. Tema enda õde polnud viitsinud talle sellest teatada ega kutsunud teda ka pulma. Kas olukord võib minna veel traagilisemaks?
Emotsioonid tormasid üle Claire Keyesi näo. Wyatt ei vaevunud neid lugema. Naised ja nende tunded on selline müsteerium, mida surelik meesterahvas parem ärgu püüdkugi lahendada. Kui mees püüab naise mõtteid mõista, siis ajab see teda kõigepealt jooma ja siis tapab ära.
Ta silmitses enda ees seisvat pikka saledat blondiini, püüdes leida sarnasusi Nicole’i ja Jesse’iga.
Nende silmad, mõtles ta, vaadates naise suuri siniseid iiriseid. Võib-olla suu kuju. Juuste värv... enam-vähem. Nicole’i omad olid lihtsalt blondid. Claire’i juuksed läikisid kümnes erinevas värvivarjundis.
Mingeid muid sarnasusi aga polnud. Nicole oli Wyatti sõber, teda oli mees tundnud juba aastaid. Naine oli päris kenake, kuid tavalise välimusega. Claire kandis erineva varjundiga valgeid toone – alates ülemäära pikast mantlist kuni selle all oleva sviitri ja avarate püksteni. Käekott ja saapad olid beežid. Naine nägi välja nagu Lumehelbeke... kuri Lumehelbeke.
„Tahaksin õde näha,” sõnas Claire kindlalt. „Tean, et ta on haiglas. Aga ma ei tea, millises.”
„Ei tule kõne allagi, et ma seda teile ütleksin. Ma ei tea, proua, miks te siin olete, aga seda võin küll öelda, et Nicole ei taha teid näha.”
„Mina kuulsin midagi muud.”
„Kellelt?”
„Jesse’ilt. Ta rääkis, et Nicole’il läheb pärast operatsiooni abi vaja. Ta helistas mulle eile ja mina lendasin hommikul siia.” Naine kergitas veidi lõuga. „Ma ei kavatse lahkuda, härra Knight ja teie ei saa mind sundida. Ma tahan oma õde näha. Kui teie ei suvatse mulle infot anda, siis helistan lihtsalt kõigisse Seattle’i haiglatesse, kuni ma ta üles leian. Nicole on mu perekond.”
„Mis ajast saadik?” pomises mees, kellele tuli tuttav ette naise jonnakalt üles tõstetud lõug ja otsusekindel hääl. Need olid kaksikutel ühtemoodi.
Miks Jesse seda küll tegi? Kas selleks, et veelgi rohkem segadust põhjustada? Või oli ta püüdnud lootusetut olukorda kuidagi parandada? Nicole’il läheb ju tõepoolest abi vaja, aga ta oli küllalt tõrges, et seda mitte paluda. Wyatt oli valmis tegema, mida suudab, kuid tal oli vaja tegelda oma firmaga ja vaadata Amy järele. Nicole ei soovinud enda juurde Drew’d, eeldades, et Wyatti logardist poolvend polnud juba kuhugi peitu jooksnud. Jesse oli halvem variant. Ning seetõttu polnud mingit muud võimalust.
Miks pidi küll Wyatt selle otsuse tegema? Ta vandus tasakesi. „Kus te peatute?”
„Meie majas. Kus mujal?”
„Kena. Olge seal. Nicole tuleb paari päeva pärast koju. Arutage siis temaga.”
„Ma ei kavatse tema nägemisega kaht päeva oodata.”
Isekas, ärahellitatud, egoistlik, eneseimetleja. Wyatt tuletas meelde Nicole’i poolt ülesloetud kaebusi õe kohta. Praegusel hetkel mõistis ta neid kõiki.
„Teate,” ütles ta. „Te võite oodata majas või lennata tagasi Pariisi või ükskõik kuhu, kus te iganes elate.”
„New Yorgis,” sõnas naine vaikselt. „Ma elan New Yorgis.”
„Ükspuha. Tahan öelda, et te ei saa Nicole’i näha enne, kui ta on jõudnud paar päeva toibuda, isegi kui see tähendaks, et ma pean isiklikult tema palati ees valvet pidama. Kas saite aru? Ta on pärast operatsiooni liiga ära vaevatud, et sekeldada teiesuguse tüütusega.”
Teine peatükk
Claire vajus kokku nagu õhupall, millele auk sisse tehtud, ning Wyatt tundis end suurima idioodina siinpool Kaljumägesid. Ta ütles endale, et see on vaid näitlemine, et inimestega mängimine on tollele naisele juba sünni poolest omane ja vanemaks saades tuleb see tal aina paremini välja. Kuigi ta väitis, et hoolib oma õest väga, polnud ta kõigi nende aastate jooksul, mis Wyatt Nicole’i tundis, kordagi end siin näidanud. Ei sünnipäevadel ega ka mitte õe paganama pulmas. Ta ei tulnud ka siis, kui Jesse lõpetas keskkooli. Naine oskas hästi mängida ohvrit ning Wyatt ei kavatsenud lasta end sellesse mängu kaasa tõmmata.
Just siis, kui ta arvas, et naine keerab ringi ja läheb ära, ajas too end sirgu. Ta surus õlad taha, kergitas lõuga ja vaatas mehele otse silma. „Mu õde kutsus mind.”
„Nii te ütlesite.”
„Te ei usu seda.”
„Ma ei hooli teist nii palju, et üldse sellest mõelda.”
Naine kallutas pead, nii et ta pikad helkivad blondid juuksed langesid ühele õlale. „Te olete Nicole’ile hea sõber. Loodan, et ta hindab seda.”
Nüüd asub ta siis lipitsema. See on arvatavasti tõhus plaan, mida saab kasutada kõigi nende puhul, kes pole tema käitumisstiiliga kursis.
„Jesse helistas mulle,” jätkas naine. „Ta rääkis operatsioonist. Kindlasti mõistate, et see on tõsi, sest kuidas ma muidu oleksin sellest teadnud? Jesse rääkis mulle veel, et Nicole tahab, et ma teda pärast aitaksin ja et tal on hea meel, kui ma siin olen. Asjaolusid arvestades kaldun uskuma pigem teda, mitte teid.”
„Võin öelda, et veel kakskümmend minutit enne operatsiooni polnud Nicole’il aimugi, et te siia ilmute. Uskuge mind. Ta oleks
