Ruth Vare
Luku taga
Originaali tiitel: “The Turn of the Key”
Tekst © Ruth Ware, 2019
Tõlge eesti keelde © Pilleke Laarmann ja Helios Kirjastus OÜ, 2019
Toimetanud Aidi Vallik Kujundanud Jaak Rüütel
Trükkinud Print Best
ISBN 978-9949-610-99-0
e-ISBN 9789949691197
www.helios.ee
Ianile sõnulväljendamatu armastusega.
3. september 2017
Austatud härra Wrexham!
Ma tean, et Teie mind ei tunne, aga palun, palun, palun, Te peate mind aitama
3. september 2017
HMP Charnworth
Austatud härra Wrexham!
Te ei tunne mind, aga olete võib-olla ajalehest mu juhtumi kohta lugenud. Ma kirjutan Teile selleks, et paluda
4. september 2017
HMP Charnworth
Austatud härra Wrexham!
Loodan, et pöördusin Teie poole õigesti. Ma pole varem kunagi advokaadile kirjutanud.
Esiteks pean ütlema, et ma tean küll, et päriselt nii ei tehta. Oleksin pidanud pöörduma oma esindaja kaudu, aga ta
5. september 2017
Austatud hr Wrexham!
Kas Te olete kellegi isa? Või onu? Kui jah, lubage mul pöörduda
Austatud härra Wrexham!
Palun aidake mind. Ma ei ole kedagi tapnud.
7. september 2017
HMP Charnworth
Austatud härra Wrexham!
Te ei kujuta ettegi, kui mitu korda olen alustanud Teile kirjutamist ja siis ummikusse jooksnud, aga viimaks taipasin, et mingit imevalemit ei olegi olemas. Pole mingit võimalust, kuidas saaksin Teid ennast kuulama PANNA. Pean lihtsalt üritama kõik võimalikult hästi ära seletada. Ükskõik kui kaua selleks kulub, ükskõik kui palju kordi ma puntrasse jooksen, ma lihtsalt jutustan edasi ja räägin ainult tõtt.
Minu nimi on … juba takerdungi ja tahan paberi puruks rebida.
Sest kui ma oma nime ütlen, siis saate kohe aru, miks ma Teile kirjutan. Kõik ajalehed on mu juhtumit kajastanud, mu nimi on igast pealkirjast läbi jooksnud ja mu piinatud nägu vaadanud vastu kõikidelt esikaantelt – ja igas viimases kui artiklis vihjatakse mu süüle niimoodi, et kohtus tekitaks see ainult põlgust. Mulle tundub, et kui oma nime ütlen, lükkate Te mu kohe kõrvale kui lootusetu juhtumi ja viskate kirja minema. Seda ei saakski Teile ette heita, aga palun – kuulake mind ära, enne kui kirja minema viskate.
Olen noor naine, kakskümmend seitse aastata vana, ja nagu saatja aadressilt näha, viibin hetkel Šotimaa naistevanglas HMP Charn-worth. Ma ei ole kunagi vanglast kirja saanud, seepärast ma ei tea, kuidas need vanglauksest väljudes välja näevad, aga usun, et mu praegune elukoht on ilmselgelt näha veel enne, kui ümbriku avate.
Mida Te ilmselt ei tea, on see, et olen eelvangistuses.
Ja Te ei saa teada seda, et ma olen süütu.
Jah, tean, tean. Kõik räägivad nii. Viimane kui üks, keda siin kohanud olen, on süütu – vähemalt oma sõnade järgi. Aga minu puhul on see tõsi.
Ilmselt juba aimate, mis edasi tuleb. Kirjutan, et paluda, et oleksite kohtuistungil minu advokaadiks.
Ma mõistan, et see on ebatavaline ja kostjad ei peaks niimoodi advokaatide poole pöörduma. (Ühes varasemas mustandis pöördusin Teie poole ekslikult vale ametinimetusega – ma ei tea õigusteadusest midagi ja Šotimaa omast veelgi vähem. Oma vähesed teadmised – Teie nime sealhulgas – olen saanud neilt naistelt, kellega koos vangis istun.)
Mul on juba esindaja, hr Gates, ja kui ma õigesti aru saan, on tema see inimene, kes peaks kohtuistungile advokaadi määrama. Aga tema on ka inimene, kes lasi mu kinni panna. Mina teda ei valinud – politsei määras; kui viimaks kartma hakkasin, taipasin vait jääda ja keelduda ilma advokaadita küsimustele vastamast.
Mõtlesin, et ta ajab asjad korda – aitab mul juhtumit selgitada. Aga kui ta saabus – ma ei tea, ma ei oska seda seletada. Ta tegi asja ainult hullemaks. Ta ei lasknud mul rääkida. Mida ma ka öelda ei üritanud, ta katkestas mind, teatades, et „mu klient ei soovi hetkel kommenteerida“, ja jättis minust hoopis süüdlasema mulje. Mulle tundub, et kui vaid oleksin korralikult selgitada saanud, poleks asjad nii kaugele üldse läinudki. Aga asjaolud muutusid välja öeldes kuidagi imelikuks ja politsei tegi omalt poolt kõik, et need halvasti ja süüdistavalt kõlaksid.
Asi pole selles, et härra Gates mind lihtsalt ära ei kuulanud. Kuulas muidugi, aga mingil moel … issake, kirjalikult on seda nii raske seletada. Ta istus ja rääkis minuga, aga ei kuulanud. Iga kord, kui üritasin algusest peale rääkida, mis tegelikult juhtunud oli, sõitis ta mulle segadust tekitavate küsimustega sisse, mu jutt takerdus ja ma tahtsin lihtsalt röökida, et ta, kurat võtaks, ometi vait jääks.
Ja ta muudkui rääkis sellest, mida ma politseijaoskonnas selle kohutava esimese õhtu salvestustel rääkisin, kui nad mind muudkui praadisid ja praadisid ja ma ütlesin … jumal küll, ma ei tea, mida ma ütlesin. Palun vabandust, ma nutan praegu. Palun vabandust, et paber plekiline on. Loodan, et suudate plekkidele vaatamata mu käekirja ikka lugeda.
Seda ei saa olematuks teha, mis ma siis ütlesin. Ma tean küll. Neil on see kõik lindistatud. Ja see on halb – päris halb. Aga see kukkus valesti välja. Ma tunnen, et kui vaid saaksin võimaluse oma jutt ära rääkida kellelegi, kes päriselt kuulaks … saate aru, mida ma mõtlen?
Issand, aga äkki Te ei saagi aru. Te pole ju kunagi siin olnud. Te pole istunud laua taga nii kurnatult, et tahaksite vaid maha kukkuda, ja nii hirmul, et võite oksendama hakata, aga politsei üha küsib ja küsib ja küsib, kuni te enam arugi ei saa, mida tegelikult räägite.
Ma arvan, et lõpuks jõuame ikkagi sinna.
Ma olen Elincourti kaasuse lapsehoidja.
Ja mina seda last ei tapnud.
Hakkasin Teile eile õhtul kirjutama, härra Wrexham, aga kui hommikul ärkasin ja oma anuvate kritseldustega kaetud plekilisi lehti nägin, tahtsin need esmalt puruks rebida ja otsast peale hakata nagu tuhandeid kordi varem. Kavatsesin olla enesekindel, rahulik ja vaoshoitud – kavatsesin kõik arusaadavalt ära selgitada ja panna Teid mõistma. Aga nutsin segaseid õigustusi esitades hoopis kirja märjaks.
Siis
