vastu ei võeta, et keegi loeb mu avaldust põlgliku muigega: „Kelleks ta end õige peab?“
Pigem saada hea hinne kergel eksamil kui raskel põruda, oli minu motoks. Seda olen enda kohta alati teadnud. Aga mida ma oma korterikaaslase lahkumiseni ei teadnud, oli asjaolu, et ma ka üksiolemisega eriti toime ei tule. Ja ma arvan, et ennekõike oli just see põhjuseks, mis sundis mind oma mugavustsoonist välja astuma ja hinge kinni pidades kuulutuse lõppu kerima, fantaseerides, mis seal võiks seista.
Esimesel ülekuulamisel pöörasid politseinikud palgale suurt tähelepanu. Aga tõsi on see, et raha ei olnud sellele kohale kandideerimise põhjuseks. Korterikaaslane tegelikult ka mitte, kuigi pean tunnistama, et kui ta poleks ära läinud, poleks midagi sellist juhtunud. Ei, tegelik põhjus … noh, Te ilmselt teate tegelikku põhjust. Kõik ajalehed ju kirjutasid sellest.
Teatasin Little Nippersisse, et olen haige, ning töötasin terve päeva CV kallal, korjasin kokku kõik dokumendid, mida teadsin end vajavat, veenmaks Elincourte, et mina olengi see, keda nad otsivad. Karistusregistri väljavõte – olemas. Esmaabikoolituse tunnistus – olemas. Laitmatud soovitused – olemas, olemas ja veel kord olemas.
Ainsaks probleemiks oli juhiluba. Aga lükkasin selle hetkeks kõrvale. Tegelen selle probleemiga siis, kui see kätte jõuab. Hetkel ei mõelnud ma intervjuust kaugemale.
Lisasin kaaskirjale märkuse, milles palusin Elincourte, et nad Little Nippersist soovitust ei küsiks – ütlesin, et ei taha, et praegune tööandja teada saaks, et uue koha järele ringi vaatan, mis oli ka tõsi –, siis saatsin kirja antud meiliaadressile ja jäin hinge kinni pidades ootama. Olin loonud endale parimad võimalused nendega silmast silma kohtuda. Rohkem ei saanud ma enam midagi teha.
Härra Wrexham, järgmised päevad olid rasked. Mitte nii rasked kui need, mis siin olen veetnud, aga piisavalt hullud. Sest jumala pärast, ma nii väga tahtsin seda intervjuud. Hakkasin alles nüüd aru saama, kui väga. Iga mööduva päevaga lõi mu lootus pisut rohkem vankuma ja pidin võitlema tungiga nendega uuesti ühendust võtta ja vastust anuda. Ainus, mis mind takistas, oli teadmine, et selline meeleheitlikkus mulle kindlasti plusspunkte ei anna, kui nad alles otsustavad.
Aga vastus tuli, potsatas mu e-kirjakasti kuue päeva pärast.
Kellele: [email protected]
Kellelt: [email protected]
Teema: lapsehoidja koht
Elincourt. Pelgalt perekonnanimest piisas, et mul hakkas kõhus keerama nagu pesumasinas. Sõrmed värisesid niimoodi, et suutsin vaevu kirja avada, ja süda peksis kurgus. Kindlasti, kindlasti … ebaedukate kandidaatidega ei võeta ju ühendust? E-kiri tähendab kindlasti, et …?
Vajutasin.
Tere, Rowan!
Suur tänu avalduse eest ja vabandused vastuse viibimise pärast. Pean tunnistama, et avalduste hulk pani meid pisut imestama. Sinu CV oli muljetavaldav ja tahaksime Sind intervjuule kutsuda. Elame üsna kaugel, seega maksame rõõmuga rongipileti ja pakume võimalust meil ööbida, sest ühe päevaga ei jõua Londonist edasi-tagasi reisi teha.
Siiski pean kohe ühest asjast rääkima, mis võib vähendada Su vaimustust töökoha osas.
Pärast Heatherbrae ostmist on meie kõrvu ulatunud igasugused ebausklikud lood maja ajaloo kohta. Hoone on vana ja siin pole esinenud tavapärasest rohkem surmasid ega tragöödiaid, aga mingil põhjusel on need ikkagi andnud alust kohalikeks kummituslugudeks jne. Paraku viis see asjaolu mõne meie viimatise lapsehoidja endast välja, suisa niimoodi, et viimase 14 kuu jooksul ütlesid neli neist koha üles.
Nagu isegi mõistad, on see tekitanud lastes suurt segadust, rääkimata negatiivsest mõjust minu ja mu abikaasa ametialasele tegevusele.
Seepärast olen meie kitsikuse põhjuste suhtes täiesti aus – pakume heldet palka lootuses, et leiame kellegi, kes on tõepoolest valmis end pikaajaliselt – vähemalt aastaks – meie perele pühendama.
Kui tunned, et see pole Sinu jaoks, või maja ajalooga seonduv Sind vähimalgi määral segab, palun ütle kohe, sest soovime edaspidi lapsi võimalikult vähe traumeerida. Seda arvestades on palk jagatud põhipalgaks, mida makstakse iga kuu, ning sellele lisandub kopsakas preemia tööaasta lõpus.
Kui oled intervjuust endiselt huvitatud, palun anna teada, millal Sulle eelseisval nädalal sobiks tulla.
Parimate soovidega ja kohtumist ootama jäädes
Sandra Elincourt
Sulgesin e-kirja ja jäin hetkeks lihtsalt ekraani jõllitades istuma. Siis tõusin püsti ja tõin rusikaga õhku pekstes kuuldavale hääletu juubelduse.
Ma sain hakkama. Ma sain sellega hakkama.
Oleksin pidanud taipama, et asi kõlab liiga hästi, et tõsi olla.
Ma sain hakkama, härra Wrexham. Olin esimese takistuse ületanud. Aga see oli alles esimene takistus. Järgmiseks tuli intervjuuga libastumata hakkama saada.
Peaaegu täpselt nädal pärast seda, kui olin Sandra Elincourti e-kirja avanud, istusin rongis, teel Šotimaale, ja andsin endast parima, et jätta muljet Rowanist kui maailma parimast lapsehoidjast. Mu tavaliselt kahused juuksed olid läikivaks harjatud ning korralikult viksi hobusesappa taltsutatud, küüned viilitud, jumestus täiuslikult märkamatu, ning kandsin oma parimat kostüümi, kena tviidseelikut ja kašmiirkampsunit valgel puuvillasel triiksärgil – „heatahtlik, kuid vastutustundlik, lõbus, kuid töökas, professionaalne, kuid mitte liiga uhke, et põlvili põrandal okset koristada”. Mitte just päris Norlandi Nanny1, aga kindlasti midagi sinnapoole.
Mu magu tõmbus erutusest kokku. Midagi sellist polnud ma iial varem teinud. Ma ei mõtle lapsehoidmist. Ilmselgelt. Sellega olen tegelenud ligi kümme aastat, enamasti küll lasteaias, mitte eraviisiliselt.
Aga … see. Niisugune risk. Panen end olukorda, kus mind ähvardab äraütlemine.
Ma tahtsin seda nii väga, nii väga, et olin peaaegu hirmul, mida võin eest leida.
Minu suureks meelehärmiks jäi rong hiljaks, sõiduplaanis seisva nelja ja poole tunni asemel kulus Edinburghi jõudmiseks kuus tundi, ja kui Waverlys kangeid jalgu sirutades rongist maha astusin, avastasin, et kell oli juba viis läbi ja olin oma jätkurongist tubli tunniga maha jäänud. Õnneks pidi veel üks rong tulema ning oodates saatsin proua Elincourtile sõnumi, vabandasin pikalt ja hoiatasin, et jään Carn Bridge’i hiljaks.
Viimaks rong tuli – palju väiksem kui suur Intercity ja vanem ka. Sättisin end akna alla istuma ja kui rong põhja poole suundus, jälgisin, kuidas maastik muutus rulluvatest rohelistest põldudest suitsusinisteks ja lilladeks kanarbikunõmmedeks, taamal kerkivad mäed muutusid iga läbitud jaama järel tumedamaks ja kõledamaks. Loodus oli nii kaunis, et unustasin hilinemise pärast närvitsemise. Vaatepilt ümberringi jõuliselt kerkivatest mägedest andis kõigele muule teistsuguse mõõtme. Tundsin, kuidas kõva ärevuseklomp mu kõhus pehmenema hakkas. Ja miski minu sisimas hakkas … ma ei tea, härra Wrexham. Ma oleks nagu lootma hakanud. Lootma, et see on päriselt tõsi.
Mingil veidral moel tundsin, nagu tuleksin koju.
Rong sõitis läbi pooltuttavate nimedega jaamade – Perth, Pitlochry, Aviemore – ja taevas üha tumenes. Viimaks kuulsin „Carn Bridge, järgmine
