Heartherbrae House’i.
Olin oodanud midagi peenutsevat, vahest ülepakutult luksuslikku pseudolossi või laialivalguvat rantšot. Aga mind tervitas hoopis midagi muud. Minu ees seisis tagasihoidlik Victoria-aegne jahimaja, neljakandiline, nagu lapse joonistatud, keskel must läikiv uks, sellest mõlemal pool aknad. Maja polnud suur, aga oli ehitatud toekatest graniitplokkidest, üht külge mööda ronis metsviinapuu; ma ei osanud päris täpselt öelda, miks, aga hoonest õhkus soojust, luksust ja muga v u s t.
Väljas oli pimedaks läinud, Jack lülitas Tesla mootori välja ja kustutas esilaternad, nii et ainsaks valgusallikaks jäid taevatähed ja kruusalt vastu helkivad maja sisemuses põlevad tuled. Kõik see kokku oli nagu mõni sentimentaalne illustratsioon, vilkuvate tuledega foto mõne piltmõistatuse karbilt, mida mu vanaema oli jumaldanud.
Sammaldunud ja ajahambast puretud pehme hall kivi, kuldsed lambid virvendamas läbi akende puhta jääklaasi, hämaruses langevad äraõitsenud rooside kroonlehed – kõik oli peaaegu liiga täiuslik, mingil imelikul moel talumatult täiuslik.
Autost väljudes mähkis mind endasse õhtune jahedus – männilõhnaline, karge ja selge nagu mineraalvesi – ning korraga tabas mind lämmatav igatsus sellise elu ja kõige järele, mida see pakkus. Võrdlust mu enese lapsepõlvega vanemate 50. aastate rõõmutus ühekordses neljakandilises äärelinnamajas, mis ei erinenud teistest samasugustest mitte karvavõrdki, oli peaaegu liiga kibe taluda; edasi varikatusega eeskotta astusin pigem selle mõtte tõrjumiseks kui seepärast, et olin valmis Sandraga kohtuma.
Tundsin otsekohe, et midagi on teisiti. Aga mis? Vastasolev uks oli piisavalt traditsiooniline, kiiskava mustaks värvitud puittahveldisega, aga midagi oli valesti, suisa puudu. Mul kulus hetk taipamiseks. Lukuauku ei olnud.
Mõistmine muutis mind rahutuks. Nii tilluke detail, aga ikkagi, selle puudumine pani mõtlema – kas uks on üldse päris? Kas peaksin ringiga ümber maja minema?
Koputit ka ei olnud, vaatasin üle õla, otsides Jackilt juhiseid, kuidas endast teada anda. Aga mees oli endiselt autos ja uuris midagi suurelt puutetundlikult valgustatud ekraanilt, mis täitis ilmselt armatuurlaua rolli.
Pöörasin ümber ja sirutasin käe välja, valmis sõrmenukkidega puidust uksele koputama, aga samal hetkel köitis mu pilku midagi seinas uksest vasakul. Eikuskilt oli ilmunud tontlikult valgustatud uksekella kujutis, mis säras keset minu meelest kompaktset kiviseina, kuid märkasin, et see, mida olin seina osaks pidanud, oli tegelikult nutikalt paigaldatud paneel. Pidin uksekellale vajutama, aga ilmselt reageeris see liikumisele, sest ma ei jõudnud veel kuskile vajutada, kui juba maja sisemuses kellahelinat kuulsin.
Pilgutasin silmi ja meenutasin Jacki kommentaari autos. Bill … noh, ise näed. Ta on tehnikahull. Kas ta niisuguseid asju mõtleski?
„Rowan! Tere!“ Naisehääl paistis kõlavat eikuskilt, võpatasin ja otsisin kaamerat, mikrofoni või luuki, kuhu rääkida. Mitte midagi ei olnud. Vähemalt mina ei näinud ühtegi.
„Mmm… j-jah,“ vastasin õhku ja tundsin end eriti tobedalt. „Tere. Kas … Sandra?“
„Jah! Vahetan parasjagu riideid. Olen kümne sekundi pärast all. Vabandust, et sul oodata lasin.“
Ei kõlanud mingit klõpsu, mis oleks viidanud, et kuuldetoru ära pandi, samuti ei osutanud ükski muu märk vestluse lõppemisele, aga paneeli valgustus kustus, ma seisin ja ootasin veidra tundega, et mind ühtaegu jälgitakse ja eiratakse.
Lõpuks pärast pika ootamist, mis oli tegelikult ilmselt lühem kui kolmkümmend sekundit, kõlas äkiline kakofooniline haukumine ja esiuks avanes. Välja tormasid kaks musta labradori, kellele järgnes naerdes ning ringijooksvate ja klähvivate koerte kaelarihmadest tulutult kinni kahmata püüdes vast neljakümnene sale meekarva blond naine.
„Hero! Claude! Siia, tagasi!“
Aga koerad ei teinud väljagi ja hüppasid minu najale üles, kui paar sammu taganesin. Üks torkas mulle nina valusasti kubemesse ning püüdsin ta koonu närviliselt naerdes eemale tõugata, mõeldes kotis olevale ainsale tagavarasukkpüksipaarile, ja kiristasin hambaid mõtte juures, et koer jalasolevad ära lõhub. Loom hüppas jälle mu najale üles ja ma tundsin, et kukal hakkab sügelema. Raisk. Kas ma inhalaatori ikka võtsin kaasa?
„Hero!“ kordas naine. „Hero, jäta järele.“ Käsi välja sirutatud, astus ta veranda varikatuse alt välja minu poole.
„Sina oled siis Rowan. Rahune maha, Hero, päriselt!“ Tal õnnestus jalutusrihm, mida ta käes hoidis, koera kaelarihma külge kinnitada ja koer enda kõrvale tagasi tirida. „Vabandust, vabandust. Ta on nii sõbralik. Ega sul koerte vastu midagi ei ole?“
„Mitte sugugi,“ vastasin, kuigi see oli vaid pooleldi tõsi. Põhimõtteliselt polnud mul koerte vastu midagi, aga kui antihistamiini võtmata jätsin, tekitas kokkupuude nendega mul astmahoo. Pealegi, astma või mitte, ma ei tahtnud, et nad töises õhkkonnas oma nina mu jalge vahele topivad. Tundsin, et rinnus hakkab pigistama, aga siin, õues, ei saanud see olla muud kui psühhosomaatiline. „Tubli poiss,“ ütlesin, patsutades koera pead nii entusiastlikult kui suutsin.
„Tegelikult tubli tüdruk. Hero on emane. Claude on poiss. Nad on õde ja vend.“
„Tubli tüdruk,“ parandasin loiult. Hero lakkus innukalt mu kätt, surusin alla soovi pihk seelikusse puhtaks pühkida. Kuulsin selja tagant ukse paugatust, Jacki krudisevaid samme kruusateel, ja märkasin teatava kergendusega, et koerad pöörasid oma tähelepanu talle, haukudes rõõmsalt, kui ta mu kohvri auto pagasiruumist välja tõstis.
„Su kohver, Rowan. Oli meeldiv kohtuda,“ ütles ta kohvrit mu kõrvale asetades ja seejärel proua Elincourti poole pöördudes: „Lähen niidukit parandama, kui sobib, Sandra. Kui sul mind millegi muu jaoks vaja pole?“
„Ah, mida?“ küsis proua Elincourt hajameelselt ja noogutas siis. „Ah niiduk. Jah, palun tee seda. Saad selle uuesti tööle?“
„Ma loodan. Kui ei, helistan hommikul Aleckie Brownile.“
„Aitäh, Jack,“ ütles Sandra ja vangutas pead, kui Jacki pikk ja laiaõlgne kogu õhtutaeva taustal maja nurga taha kadus. „Ausõna, see mees on tõeline aare. Ma ei kujuta ette, mida ilma temata peale hakkaksime. Tema ja Jean on kindlad nagu kaljud – mistõttu on kogu see värk lapsehoidjatega veel seletamatum.“
Kogu see värk lapsehoidjatega. Siin see oligi. Esimene viide veidrale asjaolule, mis mul kogu tee siia meeles oli mõlkunud: juba neli naist olid selle koha üles öelnud.
Esmases vaimustuses polnud see osa Sandra kirjast mind eriti muretsema pannud. Intervjuule saamise kontekstis ei paistnud see erilist tähtsust omavat, aga teel Carn Bridge’i e-kirju ja reisijuhiseid uuesti üle lugedes komistasin taas selle otsa ja nüüd jäi see mulle oma veidruse ja kerge absurdsusega silma. Olin pika ja igava rongisõidu ajal sellele veidi mõelnud, Sandra sõnu peas kedranud, ühelt poolt tahtnuksin naerma pahvatada, aga teisalt tundsin hämmeldust ja rahutust.
Ma ei usu üleloomulikku – pean selle selgelt välja ütlema, härra Wrexham. Ja seepärast ei häirinud majaga kaasas käivad legendid mind mitte raasugi, tegelikult tundus kogu lugu lapsehoidjatest ja teenijatest, keda mingid salapärased hirmsad juhtumid majast minema olid peletanud, enam kui naeruväärne – pigem viktoriaanlik.
Aga oli fakt, et neli naist oli viimase aasta jooksul Elincourtide teenistusest lahkunud. Ühe korra võib ju äparduda, saad närvilise ja ebauskliku
