pole tõsi.
Mul on 140 päeva Teie veenmiseks. Mul tuleb ainult tõtt rääkida, on nii? Pean lihtsalt algusest alustama ja kogu loo selgelt ja rahulikult lõpuni ära rääkima.
See kõik sai alguse kuulutusest.
VAJATAKSE: suur pere otsib kohapeal elavat kogenud lapsehoidjat.
MEIE: oleme tegus nelja lapsega pere, elame kaunis (kuid kõrvalises) paigas Šoti mägismaal. Ema ja isa peavad kahekesi arhitektuuribürood.
SINA: otsime kogenud lapsehoidjat, kes on harjunud töötama igas vanuses lastega, beebidest teismelisteni. Pead olema praktilise meelega, järeleandmatu ja valmis üksinda laste järele vaatama. Suurepärased soovitused, karistusregistri väljavõte, esmaabikoolituse tunnistus ja puhas juhiluba on kohustuslikud.
TÖÖKOHT: ema ja isa töötavad enamasti kodus ja sel ajal kestab su tööpäev tavapäraselt kaheksast viieni, lisaks lapsehoidmine ühel õhtul nädalas, nädalavahetused vabad. Samas võib juhtuda, et peame mõlemad ära sõitma (sageli kuni kaheks nädalaks) ja sel juhul oled in loco parentis.
Tasuks pakume vägagi konkurentsivõimelist palka, kokku 55000 naela aastas (bruto, preemia kaasa arvatud), auto kasutamist ja kaheksat nädalat puhkust.
Sooviavaldused saata: Sandra ja Bill Elincourt, Heatherbrae House, Carn Bridge.
Mäletan kuulutust peaaegu sõna-sõnalt. Imelikul kombel ma isegi ei otsinud tööd, kui see mulle guugeldades ette jäi – otsisin tegelikult hoopis … ah, see pole tähtis, mida ma otsisin. Igal juhul midagi hoopis muud. Ja korraga see – nagu ootamatult sülle kukkunud kingitus, mida poleks peaaegu kinnigi suutnud püüda.
Lugesin kuulutuse ühe ja siis teisegi korra läbi, teine kord hakkas süda juba kiiremini peksma, sest see oli täiuslik. Peaaegu liiga täiuslik.
Kolmandat korda lugedes ei söandanud ma kandideerimise tähtaega vaadata – olin veendunud, et olen selle maha maganud.
Aga tähtaeg oli sama päeva õhtul.
See oli täiesti uskumatu. Mitte ainult palk – kuigi jumala pärast, ka summa oli üsna rabav. Mitte ainult ametikoht. Aga see vedamine. Täispakett – ja see lihtsalt kukkus mulle sülle, kandideerimiseks mulle täiesti sobival ajal.
Vaadake, mu korterikaaslane oli just reisima läinud. Kohtusime temaga Little Nippersi lasteaias Peckhamis, kus üheskoos beebitoas töötasime, itsitasime oma kohutava ülemuse ning pealetükkivate ja veidrate vanemate üle, kes kasutasid neetud riidest mähkmeid ja isetehtud …
Vabandage. Ma ei tohiks vanduda. Kraapisin selle maha, aga ilmselt näete ikkagi seda sõna paberil ja jumal teab, vast on Teilgi lapsed või kasutate isegi Little Plushy Bottomse või mis tahes kaubamärk sel ajal moes oli.
Ja ma tegelikult saan aru küll, ausõna. Need on sinu lapsed. Miski pole liiga raske. Ma mõistan seda. Lihtsalt kui sina oled see, kes peab terve päeva jooksul kogunenud pissised ja kakased riidetükid kokku korjama ja õhtul vanemale üle andma, silmad ammoniaagilõhnast vett jooksmas … mitte et mul päriselt midagi selle vastu oleks, mõistate? See on lihtsalt üks tööülesanne. Aga meil kõigil on õigus vahel veidi vinguda, eks ole? Kõik peavad auru välja laskma, et mitte ärritusest lõhki minna.
Vabandust. Jäin lobisema. Vahest sellepärast Gates püüabki mind kogu aeg vaikima sundida. Sest ma kaevan endale sõnadega auku ja selle asemel et aru saada, kus tuleks lõpetada, kaevan mina ikka edasi. Ilmselt panete nüüd kaks ja kaks kokku. Tundub, et lapsed talle eriti ei meeldi. Möönab vabatahtlikult, et amet käib närvidele. Mis võis juhtuda, kui ta jäi üksi nelja lapsega, ilma ühegi täiskasvanuta, kellele „auru välja lasta”?
Politsei just nii tegigi. Kõik need väikesed reetlikud märkused – ebameeldivad faktid. Iga kord kui mõne kuuldavale tõin, märkasin, kuidas nende näod võidurõõmsalt särama lõid, nad korjasid neid nagu leivapalukesi ja lisasid minuvastastele argumentidele kaaluks hulka.
Aga selles asi ongi, härra Wrexham. Võiksin teile terve luiskelugude võrgu punuda sellest, kui täiuslik ja hooliv ma olen, peaaegu pühak – aga see oleks vale. Jama. Ja mul pole kavas Teid lollitada. Tahan, et Te seda usuksite – soovin seda rohkem kui midagi muud siin ilmas.
Ma räägin Teile tõtt. Ilustamata, inetut tõde. See on ilustamata ja ebameeldiv ja ma ei püüagi jätta muljet, et olin mingi ingel. Aga ma ei tapnud mitte kedagi. Põrgu päralt, ei tapnud.
Andke andeks. Ma ei kavatsenud jälle vanduda.
Jumal, ma jooksen jälle ummikusse. Pea tuleb selge hoida – pean kogu selle loo oma peas selgeks saama. Nagu ütleb Gates – pean faktide juurde jääma.
Hüva siis. Fakt. Kuulutus. Kuulutus on ju fakt?
Kuulutus … hämmastava, peadpööritava, uskumatu palgaga.
Teate, see oleks pidanud olema esimene ohumärk. Palk. Sest see oli lollakalt helde. Tähendab, selline palk oleks olnud helde isegi Londonis, isegi lapsehoidjale, kes ei ela kohapeal. Aga seeselavale lapsehoidjale, kes saab tasuta elamise ja arved makstud, lisaks veel auto, oli see lihtsalt naeruväärt.
Ausalt öeldes oli palk nii naeruväärne, et ma pooleldi mõtlesin, ega see mitte trükiviga ole. Või jätsid nad midagi mainimata – lapse olulised erivajadused näiteks? Aga kas kuulutuses ei peaks sellist asja nimetama?
Kuue kuu eest oleksin ilmselt korraks vaadanud, kulmu kibrutanud, edasi liikunud ja sellele enam mitte mõelnud. Aga kuus kuud tagasi poleks ma sellele veebilehele üldse vaadanudki. Kuus kuud tagasi oli mul korterikaaslane, meeldiv töö ja isegi edutamise võimalus. Aga nüüd … noh, nüüd olid asjalood pisut teised.
Mu sõbranna, tüdruk Little Nippersist, keda ma nimetasin, läks paari kuu eest maailma rändama. Kui ta mulle oma plaanist rääkis, ei tundunud see maailma lõpuna – ausalt öeldes ta käiski mulle närvidele, näiteks oli tal komme nõudepesumasin täis laadida, aga mitte sisse lülitada, ning lõputud europopi diskohitid kõlasid pidevalt läbi mu magamistoa seina, kui püüdsin magama jääda. Tähendab, teadsin küll, et hakkan temast puudust tundma, aga ma ei andnud endale aru, kui palju.
Ta jättis asjad oma tuppa, leppisime kokku, et ta maksab poole üürist ja ma hoian talle toa alles. See tundus sobiva kompromissina – enne kui teineteist leidsime, olin terve kadalipu jõledaid korterikaaslasi läbi käinud ja ma ei tahtnud eriti Facebooki kohalike kuulutuste rubriiki postitada ja üritada tekstisõnumite ja e-kirjade abil veidrikke välja sõeluda, kuidagi tundus see nagu ankur – garantii, et sõbranna tagasi tuleb.
Aga kui tuhmus esimene vabadusevaimustus, vaibus uudsuse võlu, et kogu korter on minu päralt ja võin meie ühisest televiisorist täpselt seda vaadata, mida ise tahan, leidsin, et olen üksildane. Igatsesin seda, kuidas ta meie töölt koju tulles ütles: „Veiniaeg, kullake.” Ihkasin talle Little Nippersi omaniku Vali kohta häälekalt arvamust avaldada ja temaga koos kõige hullemaid vanemaid pilgata. Kui ametikõrgendusest ilma jäin, läksin üksi pubisse muresid uputama, mis lõppes sellega, et nutsin oma õlle kohal, mõeldes, kui teistmoodi kõik oleks olnud, kui ta ainult siin olnuks. Oleksime koos selle üle naernud, töö juures oleks ta Vali seljataga solvavaid käemärke teinud ja laginal naerma pahvatanud, kui Val ümber pööranuks ja ta peaaegu teolt tabanuks.
Härra Wrexham, asi on selles, et ma ei oska eriti hästi läbikukkumisega toime tulla. Eksamitel. Kohtingutel. Tööl. Tegelikult igasugustel
