on käes silt minu nimega?
Läksin väikese laialivalguva reisijatesalga sabas väljapääsuni ja jäin kohmetult seisma, kui teised autodesse ning ootavate sõprade ja sugulaste seltsi kadusid. Kohver oli raske, panin selle jalgade kõrvale maha ja vaatasin hämarduval perroonil ühele ja teisele poole. Varjud venisid õhtuselt pikaks ja rongis tärganud põgus optimism hakkas kahanema. Mis siis, kui proua Elincourt ei saanudki mu sõnumit kätte? Ta ei vastanud. Äkki tuli mulle vastu ettetellitud takso, mis lahkus juba mitu tundi tagasi, ja nad arvasid, et ma ei ilmunudki välja?
Äkitselt oli ärevus tagasi – ja väga karmilt.
Oli juuni algus, aga olime üsna kaugel põhjas ja pärast Londoni läpatavat suvesooja tundus ööõhk üllatavalt jahe. Märkasin, et lõdisen, ja tõmbasin mantli tihedamalt ümber, kui mägedest hoovasid allapoole jahedad tuulepuhangud. Perroon oli tühjenenud ja olin ihuüksi.
Tundsin vastupandamatut iha sigareti järele, aga teadsin kogemusest, et suitsu järele haisvana intervjuule ilmuda ei ole just paljutõotav algus. Vaatasin hoopis telefoni. Rong saabus täpselt õigel ajal – vähemalt täpselt sel ajal, mille proua Elincourtile oma täiendavas sõnumis olin öelnud. Ootan veel viis minutit ja siis helistan.
Viis minutit läks mööda, aga ütlesin endale, et ootan veel viis minutit. Ma ei tahtnud vale jalaga alustada, pinda käia, kui inimesed liiklusummikus istuvad.
Möödus veel viis minutit ja olin just kotipõhja sukeldumas, et proua Elincourti kiri välja kaevata, kui märkasin, et mööda perrooni läheneb üks mees, käed taskus.
Hetkeks tundsin rinnus midagi jõnksatamas, aga mees jõudis lähemale ja tõstis silmad, meie pilgud kohtusid ning ma mõistsin, et tema see ilmselgelt olla ei saa. Ta oli liiga noor. Pealtnäha kolmkümmend, kolmkümmend viis. Ta oli ka – isegi närvilisus ei takistanud mul seda märkamast – äärmiselt hea välimusega, seda veidi hooletul, raseerimata moel, sassis tumedate juuste ning pika saleda figuuriga.
Mees kandis tunkesid, mulle lähenedes võttis ta käed taskust välja ja panin tähele, et need olid määrdunud – mulla või mootoriõliga, kuigi ta üritas neid puhastada. Korraks mõtlesin, et mees on raudteetööline, aga minuni jõudes avas ta suu.
„Rowan Caine?“
Noogutasin.
„Mina olen Jack Grant.” Mees naeratas ning ta suunurgad kerkisid relvitukstegevalt nagu mingi siseringi nalja peale. Ta rääkis šoti aktsendiga, aga see oli pehmem ja selgem kui Glasgow’ tüdrukul, kellega kooliajal koos töötasin. Oma perekonnanime hääldas ta laulvalt, see riimus pigem inglisekeelse sõnaga ant kui aunt. „Ma töötan Heatherbrae House’is. Sandra palus sulle vastu tulla. Vabandust, et hiljaks jäin.“
„Tere,“ ja muutusin korraga mingil arusaamatul põhjusel häbelikuks. „Hmm, pole hullu. Pole probleemi.“
„Sellepärast ma niisugune välja näengi.“ Mees heitis haletseva pilgu oma kätele. „Ta ütles alles pool tundi tagasi, et pean sulle järele tulema. Olin just niiduki parandamisega poole peal, aga kartsin, et jään hiljaks, seega asusin kohe teele, ise jumala räpane. Las ma võtan su kohvri.“
„Tõesti, ei ole vaja.“ Võtsin kohvri kätte. „See pole raske. Aitäh, et tulid.“
Jack kehitas õlgu.
„Pole vaja tänada. See on mu töö.“
„Töötad Elincourtide juures?“
„Billi ja Sandra juures, nojah. Ma … noh, ma ei teagi täpselt, mis mu ametinimetus olla võiks. Arvan, et Bill pani mu firma palgafondi autojuhina kirja, aga juhutöömees annaks olukorrast selgema pildi. Ma hoian aia korras, parandan autosid, sõidutan neid Carn Bridge’i ja tagasi. Sa oled lapsehoidja?“
„Veel mitte,“ vastasin närviliselt, aga mees naeratas vildakalt ja ma naeratasin kõigest hoolimata vastu. Mehe ilmes oli midagi nakkavat. „Tähendab, ma tulin selle koha pärast. On neil palju intervjueeritavaid käinud?“
„Kaks või kolm. Sa saad kindlasti paremini hakkama kui esimene, see ei rääkinud eriti inglise keelt – ma’i tea, kellel ta oma avalduse lasi kirjutada, aga Sandra ütles, et ise ta seda küll tein’d ei olnud.“
„Oeh.“ Jacki sõnad tegid mu enesetunde kuidagi paremaks, olin kujutlenud tervet trobikonda tärgeldatud ja pööraselt pädevaid Mary Poppinseid. Seisin sirgemalt ja silusin tviidseelikust kortsud välja. „Tore. Tähendab, talle vist mitte. Aga mulle küll.“
Olime nüüd jaamast väljas ja läksime üle hõreda parkimisplatsi pika musta auto poole teisel pool teed. Jack vajutas taskus olevat pulti, auto tuled lahvatasid põlema ja uksed sööstsid üles nagu nahkhiire tiivad, mille peale mul suu tahtmatult lahti vajus. Meenutasin kasuisa au ja uhkust, ilmetut halli Volvot, ja turtsatasin korraks naerma. Jack naeratas taas.
„Päris vinge, kas pole? See on Tesla. Elektriline. Ma ei tea, kas see just minu valik oleks olnud, aga Bill … ise näed. Ta on tehnikahull.“
„On või?“ Vastus oli iseenesest mõttetu, aga kuidagi oli see pisiasi mingigi ühendus siiani ilma näota mehega.
Jack seisis kõrval, kui kohvri auto pagasiruumi panin.
„Kas tahad istuda taga või ees?“ küsis ta ja ma tundsin, et mu nägu lööb õhetama.
„Oih, ees, palun!“
Mõte, kuidas ma kuninglikult taga istun ja kohtlen teda nagu autojuhti, ajas mulle judinad peale.
„Vaade ongi parem,“ vastas ta napilt, aga klõpsas kuskile ja tagumised nahkhiiretiibuksed vajusid kinni, siis avas ta kõrvalistujapoolse esiukse.
„Sinu järel, Rowan.“
Silmapilgu vältel ma ei liigahtanud, olin peaaegu unustanud, kellega ta räägib. Siis võtsin end võpatades kokku ja ronisin autosse.
Mingil määral arvatavasti ma pidin teadma, et Elincourtid olid rikkad. Kuulge, kui neil oli autojuht-sidekriips-juhutöömees ja nad pakkusid lapsehoidjale viiskümmend viis kilo, siis neil pidi olema raha kulutada, aga alles Heatherbrae House’i jõudes hakkasin taipama, kui rikkad nad olid.
See teadmine tekitas minus imeliku tunde.
Ma ei hooli rahast, tahtsin Jackile öelda, kui peatusime kõrge raudvärava ees, mis aeglaselt sissepoole avanes, reageerides ilmselt mingile autos olevale andurile. Aga see polnud päriselt tõsi.
Avastasin end mõtlemast: huvitav, kui palju Sandra ja Bill teenivad.
Tesla liikus pikka käänulist sissesõiduteed pidi hirmuäratavalt vaikselt – kruus krigises rataste all hoopis valjemalt kui elektrimootori summutatud müra.
„Issake,“ pomisesin omaette, kui järgmise käänaku tagant välja pöörasime, aga maja ikka veel näha polnud. Jack heitis mulle silmanurgast pilgu.
„Päris suur koht, mis?“
„Pole paha.“
Maa on siin muidugi odavam kui lõuna pool, aga nii odav see ka olla ei saa. Rappusime sillal üle turbast tumeda veega ojakese, edasi sõitsime läbi männisalu.
