hoolimata suurematest takistustest. Isepäised lapsed „lukustuvad“. Kui nad tahavad midagi teha, siis tahavad nad seda praegu teha ja ei suuda ettevõetust kergesti loobuda. Mäletan, kuidas käisime Chicagos sõpradel külas. Olime väljas õhtust söönud ja jäime kojutulekuga pimeda peale. Oli külm novembriöö, tuul puhus hooti, piitsutas meile salle näkku ja surus meid autoteele. Pikemalt mõtlemata haarasin meie kaheaastase tütre ja kandsin ta majja, eemale külma tuule käest. Kui sisse saime, pööras ta end ümber ja lõi mind rusikaga! Olin rikkunud ta plaanid. Tal oli tõsine plaan trepist ise üles tulla. Püüdsin teda veenda mantlit seljast võtma, kuid ta ei andnud alla. Vähem kangekaelne laps oleks seda teinud, aga mitte Claire. Ta seisis karjudes ukse juures, prõmmides seda paljaste rusikatega. Oli ilmne, et ainult ukse avamine ja tema väljalaskmine oli tema jaoks vastuvõetav. Tõmbusin tagasi ja lasin tal minna, tuletades talle meelde, et järgmisel korral võiks ta öelda: „Tahaksin ise ust avada, palun.“ Tuul lõi ta peaaegu jalust, kuid ta marssis otsusekindlalt trepist alla ja siis sama otsusekindlalt tagasi üles. Alles pärast seda, kui oli ise ukse sulgenud, oli ta valmis mantli seljast võtma. Ta ei kavatsenud lasta end eesmärgi saavutamisest ilma jätta!
Nõuanne ignoreerida isepäise lapse nuttu on väärtusetu, frustreeriv nali. Ehkki teised lapsed võivad jääda magama peaaegu samal hetkel, mil nad voodisse pannakse, võib see laps karjuda tunde, kui emme või issi ei leia mingit viisi ta rahustamiseks, mis aitaks tal nuttu jätta. Isepäised lapsed karjuvad ainult valjemini ja pikemat aega.
Ka mänguasjade kokkupanemisel võib kangekaelsus mängu tulla. Kindlameelne laps tahab ära kasutada iga viimast kui ehitusplokki, enne kui saab mängimise lõpetada ja lauda istuda.
Isepäised lapsed on oma ülesannetele pühendunud. Kui nad tahavad küpsist, siis teevad nad kõik selleks, et seda saada. Nad on eesmärgile orienteeritud ega soovi kergesti alla anda.
Paljusid isepäiste laste vanemaid hämmastab tõsiasi, et isepäised lapsed võivad olla nii kangekaelsed kui ka järjekindlad. Nad imestavad, kuidas isepäised lapsed võivad unustada kaks vanematelt saadud juhist, ent samas on neil meeles paarikümne kilomeetri kaugusel asuv lemmikrestoran ja nad käivad peale, et sinna mindaks. Vastus on lihtne. Isepäised lapsed on järjekindlad siis, kui on motiveeritud ja isiklikult ideest või tegevusest huvitatud. Kui see on nende idee, siis ei loobu nad sellest. Kui idee kuulub aga sulle, siis on nad palju rohkem huvitatud sellest, mis neid ümbritsevas maailmas veel teoksil on.
Maailm vajab kangekaelseid/järjekindlaid inimesi, kuid vanemana on sul oodata rohket energiakulu ja sa vajad palju oskusi, et võita lapsed endaga koostööd tegema. Ent kui kombineerida seda kangekaelsust paindliku mõtlemise ja loominguliselt probleemide lahendamise oskusega, siis võivad nad hakkama saada millegi tõeliselt lahedaga.
3. Tundlikkus
Kui tundlik on su laps kerge müra, emotsioonide, temperatuuri, maitsete ja tekstuuri suhtes? Kuidas ta reageerib teatud toitudele, riidelipikutele, ärritavale mürale või sinu stressi tasemele?
Uurijad on täheldanud olulist erinevust selles, kuidas lapsed reageerivad neid ümbritsevatele vaatepiltidele, helidele ja lõhnadele. Mõned lapsed näivad häirimatud karedate riiete, kõva lärmi või veidrate lõhnade suhtes, samas kui teised on nende suhtes äärmiselt tundlikud.
Isepäised lapsed on sündinud superkomplekti sensoritega. Ehkki paljud teised lapsed võivad magama jääda rahvast tulvil toas, jäävad isepäised lapsed täiesti ärkvele, nad näevad-kuulevad kõike. Hotellis või vanaema majas magamine võib osutuda raskeks ülesandeks. Linadel on veider lõhn ja padi ei tundu õige. Tundlikud lapsed reageerivad ka emotsioonidele, olles seega perekonna stressi mõõdikuks. Kui sina tunned end kõige viletsamalt, siis toimivad nemad kõige halvemal moel võimalikust.
Tundliku lapse jaoks on iga kogemus nagu meelte pommitamine. Ta näeb, kuuleb ja haistab asju, mis teistel – kaasa arvatud vanematel ja vendadel-õdedel – võivad kahe silma vahele jääda. Mike tõi ühel päeval meie tunnis selle kohta näite, rääkides sellest, kuidas ta tütrega väljas käis.
Kohalikus kinoteatris etendati klassikat. See pidi olema suurepärane isa-tütre kogemus – vaid Ellie, „Uinuv kaunitar“ ja mina. Lasin tal õhtusöögi vahele jätta ning ostsin popkorni ja maiustusi. Mida tal veel vaja oli? Hetkel, mil tuled saalis kustusid, hakkas ta karjuma. „Issi,“ hingeldas ta. „Liiga pime on. Ma ei näe. See ajab mulle hirmu nahka!“
Ta hüppas mulle sülle just siis, kui film algas.
„See on liiga vali,“ kaebas ta ja surus peopesad vastu kõrvu. „See teeb mu kõrvadele haiget!“
Nägin, et head see ei too. Olen näinud sellist hoogu varemgi tulemas, seega viisin ta eesruumi. „Ellie, kõik on korras. Me võime koju minna. Mul pole vaja „Uinuvat kaunitari“ näha. Me võime seda internetis vaadata,“ ütlesin talle.
„Ei! Ei!“ protestis ta. „Ma saan hakkama. Ma tahan jääda.“
Libistasime end istmetele tagasi, turnides mööda meie kõrval istuvast perest, sellisest, kus kõigil on suur ja lai ülakeha. Tütar tõmbas endal pusa üle suu ja kõrvade, et heli summutada. Kõik näis hästi minevat, kuni kõrval istuv perekond hakkas popkorni ja soolatud pähkleid mugima ning nendega ragistama.
„Issi, nad söövad liiga valjusti,“ kaebas tüdruk. „Ütle neile, et nad oma suud kinni hoiaksid.“
Vilksasin mehe poole vaadata. Ühest pilgust piisas – mees oli vähemalt 114-kilone ja enamgi veel. Minu 70 kg ei saa talle ligilähedalegi. Polnud mingit võimalust, et oleksin käskinud tal suu kinni hoida. Otsustasin, et ei kuulnud midagi ja keeldusin sekkumast.
Veidikeseks aktsepteeris tütar mu keeldumist ja mattis pea sügavamale pusasse. Äkitselt haaras ta kõhust kinni.
„Öäkk, issi, ma tunnen popkorni ja maapähklite lõhna ja kellelgi on halb hingeõhk. See ajab mul südame pahaks, issi.“
Haarasin popkorni paki ja surusin selle ta näo ette, aga ta leidis ise lahenduse, tõmmates pusa üle nina. Nüüd paistsid roosa krae kohal ainult ta silmad. Hakkasin filmi vaatama, mõeldes, et ehk õnnestub nüüd vaadata.
Ellie istus kühmus oma kohal, pea pusasse maetud, käed ikka veel kõrvadel. Ta ohkas ja ma mõtlesin, et mis nüüd siis järgneb.
Läbi pusa uuris ta: „Mis nüüd juhtuma hakkab? Kuhu nõid läks? Kui haiglaõde mul sõrme torkab, kas ma siis jään pikaks ajaks magama?“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек,
