ennast ümbritsevast. See on nii kurb. Mina ei kuulu enam nende hulka, kes vaikides pealt vaatavad. Mina võitlen. Vähemalt pärast seda, kui see kolmekuune aheldatus lõppeb ja ma peaks ikka veel elus olema ning saan oma ellu naasta.
Sellest tuleb minu elu kõige hullem suvi! Kindlasti! Vanemad leidsid, et mul on vaja linnakärast pikemat puhkust, seega peaksin kogu suvevaheaja maal vanaema juures veetma. Üksi. Väikevend Brandon jäi muidugi linna. Tal on ju koorilaager ja ujumistrennid ja igasugu muud tegevused, mis ka suvel edasi kestavad. Brandon ei saa ju linnast lahkuda. Mina ennast mingisse trennide jamasse kiskuda ei lase. Pole vaja mingile massihüpnoosile alluda. See oli vanematele hea vabandus, miks mind üksi maale saata.
Selle väikese sundpuhkusega minu võitlusvaimu ei vähenda. Need kolm kuud tuleb lihtsalt kuidagi üle elada …
Klõpsin endast kõige tülpinuma näoga selfi. Sellest tuleb Facebooki ja Instasse postitus:
„Siia ma suren! Las maailm keerleb kiiremini, et ma maha saaks lennata!”
#maalonnõme #siiamasuren #takistusedteevadtugevaks
Ah jaa, mul pole internetti! Kuidas on võimalik elada kolm kuud nii, et sa ei saa isegi postitada seda, et sind on surma mõistetud?
2
Brenda
„Sina oledki siis Brenda,” noogutab teisel pool lauda istuv vanamees, huulil sõbralik naeratus. Mehe pealagi on paljas, kuid külgedel on ilusti lõigatud hallid juuksed. „Su vanaema on sinust palju rääkinud.”
See lause ei tähenda kunagi head. On kaks varianti – kas mu tegemised on nii hullud, et vanaema pidi neid naabrimehele kurtmas käima, või teine, et naaber lihtsalt valetab ja pole tegelikult minust midagi kuulnud. Ja kui vanaema on ikkagi minust rääkinud, siis kas ta rääkis tõtt või mõtles midagi välja, et perekonna mainet kaitsta?
„Väga tore,” naeratan püüdlikult. Ausalt öeldes pole mul vahet, milline neist variantidest praegu kehtib. Istume neljakesi vanaema pisikeses köögis ümber laua. Kõigil on tassides piparmünditee. Laua keskel on purk Tammeka mesilaste meega. Nii palju jõudis vanaema mulle enne naabrite saabumist rääkida, et naabertalus on päris mitu mesitaru. Pisike külmkapp huugab vaikselt nurgas. Tuba on alles päevasest kütmisest soe, sest vanaema tegi pliidi ahjus saia. Üks sai on laual meepurgi kõrval lahti lõigatud, teised pliidi tagumisel osal lõikelaua peal, ning kogu köök on mõnusat sooja saia, piparmündi ja mee lõhna segu täis. See on kuidagi nii armas, et tahaksin naeratada, aga üle laua istuva poisi tume pilk sunnib mindki tasaseks.
„Ma mäletan, kui su enda isa siin õue peal ringi jooksis. Oi, see oleks nagu alles eile olnud,” vangutab mees pead. Appi, kas me olemegi nüüd selles kohas, kus vanainimesed hakkavad heldinult vanu aegu taga nutma? Mäletan Tammekat häguselt vanaisa matustest, kuid meie jõuluaegsetel perekondlikel külaskäikudel ma teda kohanud pole. Vanaema vaid rääkis temast vahel mõne sõnaga. „Tema on Richard,” viipab mees enda kõrval istuvale poisile.
Naabrite saabumisest alates olen püüdnud poisile paar korda sõbralikult naeratada, aga mu viisakad žestid on tagasi põrganud nagu pallid vastu betoonseina. Nii tõsise olekuga inimest pole ma ammu näinud. Poiss on minust võib-olla veidi vanem, kuid tumedad kulmud annavad talle kuidagi eriti tõsise ja vanainimeseliku oleku. Pidevalt naeratava Tammekaga ei paista Richardil küll kuigi palju ühist olevat. Vanaema mainis, et naabrimees tuleb koos lapselapsega, kuid täpsemalt ta midagi ei rääkinud. Millegipärast olin eeldanud, et tegemist on noorema lapsega. Nüüd huvitab mind vaid, millega tema on hakkama saanud, et suveks vanaisa juurde sundpuhkusele saadeti. Poisi turris olekut arvestades on see igatahes midagi kordades hullemat kui minu maailma päästmise aktsioonid.
Poiss tõmbab käega läbi tumepruunide ja veidi lokkis juuste – erinevalt oma vanaisast vajaks Richard kiiremas korras juuksuri esmaabi. Kui muidu võiks juuste sasimine tähendada kas ebakindlust või flirtimist, siis Richardi puhul pole see kumbki neist. Ilmselgelt pole tal mingit plaani minuga suhelda, flirtimisest rääkimata. Lühikeseks hetkeks tärganud valguskiir on taas kustunud, minu siinseks suviseks kaaslaseks jääb siiski vaid mu vanaema koos oma kümne lamba, kasside ja koeraga. Järele mõeldes ongi see ilmselt parem kui üle laua aeg-ajalt minu poole tigedaid pilke heitev ja samal ajal huuli näriv tusakott võiks olla. Pean suve lihtsalt üle elama ja seejärel linna keskkonda kaitsma minema. Kogu maailma. Jah, see on piisav eesmärk, et need kolm kuud hakkama saada.
Vanaema selgitas juba hommikul, kuidas neil olevat vana traditsioon, et Tammekas laupäeva õhtuti saunas käib. Pärast vanaisa surma paar aastat tagasi oli saunatraditsioon kadunud, muidu käis Tammekas ikka pea iga laupäev nende juures. Tammekal on endal ka muidugi saun olemas, aga saunaskäik olevat lihtsalt põhjus kord nädalas kohtuda, naabrimehe enda abikaasa on juba pikemat aega siit ilmast lahkunud olnud. Mõne aja pärast jätkati vanade kommetega. Nädal aega ajas kumbki oma talus omi asju ja kord nädalas, laupäeva õhtuti, tuli Tamme-kas üle põllu vanaema juurde, et saunaõhtu maha pidada. Kui minu ringkonnas tähendab saunaõhtu tavaliselt padujoomist, siis vanaema juures midagi sellist ei ole. Ta jälestab alkoholi täie tõsidusega, nii et kui Tammekas tahab ka mingi saunaõlle teha, siis ilmselt tuleb see pärast omas kodus ette võtta.
Ma isegi ei tea, mis selle Tammeka õige nimi on. Nii palju kui mäletan, on teda alati nii kutsutud. See on vist ta perekonnanimi. Igatahes ei jää märkamata, et Tammekas ja tema lapselaps tunnevad ennast mu vanaema köögis hulga kodusemalt kui mina. Pole ka ime – mina olen vanaema juures käinud heal juhul korra aastas jõule veetmas ja seda ka koos perega. See on esimene kord elus, kui mind niiviisi hüljatult siia üksikule saarele maha jäeti.
„Nii et sina ajad seda keskkonnakaitse teemat,” Tammekas pigem nendib omaette kui küsib minu käest.
„Olen jah viimasel ajal päris mitmes aktsioonis osalenud,” noogutan uhkelt. Ma pole päris kindel, millises suunas see vestlus liigub, sest ei tea, mida vanaema on naabrimehele rääkinud, kuid tean, et midagi varjata ega häbeneda mul ei ole. Olen jätkuvalt teadlik, et just eriarvamused vanematega keskkonnakaitse küsimustes mind siia vangi jätsidki, aga siinsete inimeste suhtumine ei saa mu olukorda kuidagi hullemaks teha. Nii võin vabalt tunnistada kõike, millesse usun.
„Kas linnas jäi keskkonda väheseks, et tulid nüüd siia seda nautima?” Poiss isegi ei püüa irooniat oma hääles varjata. Üleolevalt kergitatud kulmude alt puurivad mind rohekaspruunid silmad. Teadsin kohe, et temaga läheb keeruliseks – vanainimesed on vähemalt viisakad, aga poisil pole ilmselgelt soovi mind hellitada.
„Ära muretse, linnas on piisavalt keskkonda. Ning tänan küsimast – jah, olen kaasa aidanud sellele, et see nii oleks, ja aitan ka edaspidi. Linnud, loomad … no kogu loodus on väärt seda, et inimeste tehtud kahjustusi vähendada ja võimalikult loomulik olukord taastada,” laon ette põhilised argumendid, mida koosolekutel ikka kordame.
„Inimesed päästavad loodust inimeste eest. Kõlab põnevalt! Kas teie tegemised on seotud mõne enesetapuorganisatsiooniga, mis aitab inimmõjusid planeedil vähendada? Inimesed ongi ju keskkonna nässu keeranud,” klähvib Richard edasi.
„Ah, kuule, poiss … ära nüüd siis …” müksab Tammekas poissi sõbralikult küünarnukiga. Minu kõrval istuv vanaema segab tassis lusikaga mett ja vaatab mõtlikult aknast välja. Tema näost ei loe välja ühtegi vihjet selle kohta, mida mul sellest rünnakust oodata on või milline on vanaema enda seisukoht mu seniste tegemiste asjus. Kuna ta aga midagi ei ütle, olen selles võitluses ilmselt üksi. Poisi kibestunud olek ei paista vanaema jaoks uudne olevat.
„Pole hullu,
