talle kätte. Kui aga Silveril lained üle pea löövad, on Liisa esimene, kes ette jääb. Poisil pole probleemi ka suurema seltskonna ees tüdrukuga nõmedalt käituda. Nii nad lähevadki peaaegu iga paari nädala tagant lahku ja siis viskab Liisa osa neist asjadest poisile tagasi … et mõne nädala pärast need ja ka mõni uus asi taas kingituseks saada.
„Kao minema, Silver,” suudan mitte närvi minna ja lükkan poisi käe oma õlalt võimalikult rahulikult ära. Mulle ei sobiks, kui ükski sõber sellise liigutuse teeks, Silverist rääkimata.
„Ole nüüd! Kas sa ei taha jagada või?” ei jäta ta rahule. „Saan aru, miks. No vaata neid sääri … ja oo, millised rinnad ja …”
„Silver,” kraaksatab Liisa häälel, milles on juba veidike solvumist. Kui minu kaaslane avalikult kõigi ees kedagi teist nooliks, oleksin ilmselt samuti solvunud. Mitte et Liisa ise väga puhas oleks. Mitte et meie Liisaga väga puhtad oleks. Kuigi meie viimasest ühisest korrast on juba päris mitu kuud möödas. Liisa flirtiv naeratus ütleb, et järgmise korrani ilmselt väga kaua aega pole. Tundub, et Silveri kohalolu ei takista tüdrukut kuidagi mind silmadega lahti riietamast. Tegelikult oleksin praegu täitsa nõus, et kusagil nurga taga Liisa niigi olematu lühike seelik üles kiskuda ja veidi pingeid maandada. Brendaga jagelemine on viimastel päevadel päris närvi ajanud. Sandra seisab vaikselt Liisa kõrval, kuid tunnen temagi pilgu endale naelutatud olevat.
„Keda jagada?” jään seisma ja pööran ennast näoga Silveri poole. Ta paistab mu äkilisest liigutusest veidi ehmunud, kuid kogub ennast kiiresti.
„No seda uut tibi, kes täna koos sinuga siia tuli.”
Ohkan silmi pööritades.
„Tead, ma ei saa teda jagada. Pole võimalik.”
„No kuule …”püüab Silver vahele segada.
„Ei saa jagada ega anda midagi ega kedagi, keda sul pole. Ta on minu jaoks täiesti võõras inimene,” liigun iga sõnaga Silverile veidi lähemale, nii et olen tal varsti täitsa nina all. „Sõitsime lihtsalt ühes autos, sest tõin Helle ja oma vanaisa laadale. Nii et minu poolest mine ja avasta teda nii palju kui tahad. Kuigi … mina sinu asemel teda ei torgiks, kui ellu tahad jääda.”
Silver vaatab mind hetke mõtlikult, siis laseb kuuldavale vile ja muigab.
„Ah või nii – see tibi andis sulle korvi? Meie kõikvõimas Richard sai korvi,” kordab ta veidi kõvemini. Teised hakkavad koos Silveriga naerma. Pööritan silmi.
„Usu mind, see tibi, nagu sa teda kutsud, ei taha siin millestki ega kellestki kuulda. Kui ta peaks üksi uksest välja astuma, sureb ta esimese saja meetri pärast ära nagu janune kärbes.” Ma ei saa ise ka aru, miks ma üldse vaevun Silverile selgitama, millise jäämäe ligi ta praegu triivida üritab.
„Richard sai korvi,” jätkab Silver lapsikut võidutantsu. „Oh, Ricky-Ricky, ma ei imesta. Oleks ma sinusugune mõttetu mees, siis ei tahaks mind ka ükski naine.”
„Silver!” käratab Liisa taas. Olen talle tänulik, sest laadal Silverit lööma hakata ei tahaks, kuid oleks ta ühe sõna veel öelnud, poleks sellest pääsu olnud. Samuti pole vist mõistlik hakata Silveri ees uhkustama, et vähemalt tema enda naine tahab mind. See poleks Liisa suhtes aus, sest oleme kokku leppinud, et naudime teineteist, kuid kellelegi teisele oma kokkusaamistega haiget ei tee ja teineteise suhteid ei riku. Mitte et see minu puhul võimalik olekski, sest minul suhteid ei ole. Sandra ei lähe suhtena kirja. Ja temast ma Liisale ei räägi.
„Ma mõtlen tõsiselt – Silver, jäta ta rahule,” põrnitsen Silverit altkulmu. „Mul pole seda jama vaja, et peaksin sekkuma. Sul pole seda jama vaja, et peaksin sekkuma,” surun viimaste sõnade ajal sõrmega Silverile vastu rinda. Olen näinud, kuidas Silver tüdrukuid kohtleb, ja ma ei suudaks kuidagi Hellele asja ära seletada, kui Brendaga peaks meie seltskonnas midagi juhtuma. Selle naise usaldust ma aga kaotada ei taha, ta on mulle rohkem vanaema eest olnud kui keegi teine. Tean, et mu urisev hääl ei jäta kahtlustki, kui tõsiselt ma oma sõnu mõtlen, ning Silver pöörab demonstratiivselt selja ja tõmbab Liisa endaga kaasa laadaplatsi teises nurgas asuva lava poole.
„Richard, kas sa kavatsed terve suve selle uue tüdruku kaitseingel olla?” nurrub rahustavalt mu külje alla ujunud Sandra. Nüüd, kui Liisa ja Silver on eemal, julgeb temagi suu lahti teha.
„Kas sa näed mul kusagil tiibu rippumas?” nähvan vastu veidi teravamalt, kui Sandra väärt oleks, aga praegu tahan lihtsalt, et mind rahule jäetaks. Brenda pirtsutamisest on tänaseks päevaks mu imelike inimeste norm täis.
Brenda
Vanaema on juba terve hunniku istikuid kokku ostnud. Tean, et tal on õu lilli täis ja tegelikult midagi vaja ei lähe. Tammekas maitses mitmes kohas suitsusinki ja otsustas, et kõige parem oli selle esimese koha oma, mis asus hoopis teises laada otsas võrreldes sellega, kuhu praeguseks välja oleme jõudnud. Muidugi peame kõik koos tagasi müügikohtade rivi algusse jalutama.
Loomulikult ei öelnud mulle keegi, et laadad on siin sama vähe tsiviliseeritud kui kõik muu. Tavaliselt toimuvad laadad ikka mõne poe ees asfaltplatsil, see siin aga on täielik segasummasuvila keset mingit suvalist põldu. Valisin hommikul küll mugavad madala kontsaga kingad, kuid ka need on sellise maastiku jaoks liig mis liig ja juba viimased pool tundi vean väga vaevaliselt oma jalgu järel. Pea kohal lõõskav päike ja laadaplatsil lendlev tolm ei tee olemist lihtsamaks.
Tunnen, et annan kohe otsad, aga õnneks otsustavad vanaema ja Tammekas, et aeg on ühes varjualuses istet võtta. Pärast pikas järjekorras seismist toob Tammekas koos kusagilt välja ilmunud Richardiga meile praed friikartulite ja viineritega. Nad istuvad minu ja vanaema vastu pingile. Ohates pildistan oma toitu. Otsekohe vormub mu peas:
„Hoiatus! Hoiatus! Maal ei ole süüa. Me peame ennast rasvaga tapma.”
#oleterve #elumaalonebatervislik
Ah jaa, mäletamisel pole mõtet. Mõttetu on peas pealkirju luua, kui need mälestused kustuvad järgmisel hetkel, kui midagi muud tegema hakkan, sest ma ei saa neid kohe postitada. Mida mu vanemad küll mõtlesid, kui mind internetita maailma aheldasid? Kas ma peaksin suutma pärast kogu suve kolm kuud korraga kokku võtta? Nagu need mitme kuu kokkuvõtlikud postitused, milles on kollaaž erinevatest fotodest. Vahe on selles, et tavaliselt on nende kokkuvõtlike postituste jaoks pidevalt mälestusi salvestatud, minul aga on telefonis vaid pildid kogu sellest jamast, millega pean siin hakkama saama. Kes seda pärast enam mäletab, mis lugu iga pildi taga oli …
„Jah, sa said õigesti aru – selle toidu jaoks on mitu kartulit ära tapetud. Väiksemad on ilmselt eelnevalt ka oma vanematest lahutatud. Võtame nende mälestuseks,” tõstab Richard oma karastusjoogiga topsi ja vaatab taas poolenisti muiates mulle otsa.
„Kuidas keegi sind sellise nõmetsemise peale varem maha pole löönud?” nähvan vastu. Kogu ülejäänud laada aja laskis ta mul üksinda vanaema ja Tammekaga ringi käia ning nüüd ilmus välja selleks, et pärast kogu seda palavuses vaevlemist minu kallal veel ülbitsema hakata. „Parema meelega mälestaksin sind.” Torkan poisile väljakutsuvalt otsa vaadates ühe friikartuli ketšupi sisse ja seejärel endale suhu.
Poisi silmist läbi käiv järsk vilksatus, mis ta pilgu taas tõsiseks muudab, paneb mind muigama. Tundub, et suudan ta vaigistada iga kord, kui tuletan meelde, et ta võiks hoopis surnud olla. Ülejäänud söögiaeg möödub vaikuses, kui mitte arvestada kõrvulukustavalt
