ja maailma vajadustel vahet teha.
„Kõik kohad on juba vett täis, see muudkui tilgub ja tilgub,” sibab majast välja pisike vanaproua, kes tundub olevat rohkem kössis ja krimpsus kui minu vanaema, aga liigub kiiresti, nagu väike orav. „Tule, tule nüüd!” kiirustab ta mind tähele panemata Richardit. Olen nende mõne päevaga harjunud nähtamatu olema, nii et pööritan korra selle peale omaette silmi, kuid ei tunne ennast nii puudutatuna.
Kuigi Richard pole minust väga palju pikem, peab ta majja sisenemiseks veidi kummarduma. Kontsadel olen poisiga ühepikkune, nii et hämarasse tuppa astudes lasen samuti pea veidi alla. Vastu lahmab kopituse ja seisnud asjade lõhn.
„Hmm, siin on …” kuulen poissi pomisemas, enne kui kõik plahvatab ja vett lendab igas suunas. Karjatan ja hüppan sammu tagasi. Löön pea uksepiida vastu ära, kuid purskkaevuna pahisev vesi ei lase sellele pikemalt keskenduda. „Hoia vett kinni!” kostub Richardi hääl üle soliseva vee. Vanaema ja Linda on teisel pool tuba, nii et pole kahtlust, et poiss vaatab minu poole. „Rätik! Seal toolil!” käsutab poiss.
Mõtlemata haaran toolilt rätiku ja sukeldun vetemöllu. Poiss krahmab mu käest rätiku, kerib selle toru otsa ümber ja surub mu käe omakorda selle peale.
„Hoia!” ei luba ta hääl vastuvaidlemist. Mitte et ma oleks tahtnudki. Kõik käib nii kiiresti, et mul pole aega mõelda. Surun kätega rätikut ja poiss surub oma kätega minu omi. Raske on aru saada, milline surve mu kätele tuleb veejoast, milline poisist. Surun lihtsalt kogu jõust rätikuga toru otsa.
Paanika kihutab mööda mu keha üles ja alla, kui Richard äkitselt oma käed lahti laseb ja hoopis Linda suunas kihutab, temaga midagi räägib ja siis teisele poole seina kaob. Vesi surub käterätikust läbi, nii et hoolimata mu pingutusest sarnaneb põrand üha enam pisikese tiigi ja mina selles hulpiva rääbaka kanaga. Vesi tilgub mu riietelt ja juustelt alla. Kujutan ette, millised pandakaru silmad mul sellest veerünnakust juba olema peaks. Sekund hiljem muigan oma mure peale, sest laialivalguv ripsmetušš on ilmselt pisimure võrreldes sellega, kui hirmus vetevana on kogu su kodu hävitanud, nagu see praegu Linda koduga on juhtunud. Sellised postitused saavad Facebookis ja Instas alati palju meeldimisi. Äkki tahab keegi isegi raha kogumist alustada, et aidata ruumid uuesti üles ehitada …
Sama äkitselt kui kõik algas, see ka lõppeb. Veesurve kaob. Lasen pingest valutavad käed alla. Torust tilgub veel sellesse jäänud vett, kuid need üksikud piisad ei paista silma loigust, mis mu jalge ümber laiutab.
„Oh sa heldene aeg,” lööb Linda käsi kokku. „Küll on ikka hea, et sa siin olid,” naeratab ta murelikult seina tagant välja ilmunud Richardile. „Ei tea, mis ma ilma sinuta oleks teinud.” Loomulikult – mind suruti vesisel sõjatandril kõige hullema rünnaku alla ning Richard on see, kes kogu au ja kuulsuse ära teenib! Poiss laseb pilgul üle minu rännata ja lõbustatud muie ilmub ta suunurka. Kissitan hoiatavalt silmi. Richard tõstab rahupakkumise märgiks käed ja pöördub Linda poole:
„Ära veel täna, nüüd pole sul üldse vett. Keerasin praegu kogu majas vee kinni. Kas sul armeeritud toru on?”
„Oh sa heldene aeg, ei mina tea,” vangutab Linda pead. „Kuuri all on igasuguseid asju, mis Endlist alles on jäänud, talle ikka meeldis koguda. Me oleme mõlemad sõja üle elanud inimesed ja teame, et midagi ei saa ära visata. Aga ega mina tea, mis seal on. Sa pead ise vaatama tulema.”
Märjad kingad on seest libedad, nii et võtan need jalast ära. Väljun Richardi ja Linda järel majast. Nemad suunduvad kuuri poole, vanaema nende selja taga. Mina istun päikese kätte pingile. Sulgen silmad ja lasen päikesekiirtel ennast paitada. Ignoreerin mõne aja pärast lõbusalt vadistavat toa poole liikuvat seltskonda. Ilmselt leiti see, mis vaja, ning Richard saab jälle päeva päästa. Tundub, et ta teeb siin igasuguseid asju, mida maale elama jäänud vanad naised ise ei oska.
Kas see ongi Richardi elu ülesanne – vanaprouasid päästa? Muigan oma mõtte peale. Seda ma ütlesin – ajukääbikuks muutumine läheneb, kui juba selliseid mõtteid mõlgutan ja ennast omaette muigamisega lõbustan.
Klõpsin endast kiiresti paar pilti. Minu solgutatud olek sobib hästi taustal laiuva logiseva majaga. Facebooki- ja Insta-postituse tekstiks sobiks
„Kui see juba nii algab, siis milline veel homne päev on?” #paremjäänvoodisse #maalonohtlik
Aga ma ei postita seda. Mul pole internetti. Ikka veel. Valus jõnksatus käib seest läbi, kui mõtlen, kui palju mälestusi jääb jagamata. Nagu mul polekski elu. Juba mitmendat päeva järjest.
Sulgen taas silmad ja pööran näo päikese poole. Kui minust sel suvel niikuinii mingit jälge maha ei jää, võin ju lasta ennast veidi päikesel pruunistada. Ilma jagatud postitusteta ei saa keegi teada, et olen päikese suhtes veidi hooletu olnud.
„Märjad kassid sõidavad kastis,” lõikab mõne aja pärast äkitselt mu selja taha ilmunud Richardi irvitav hääl uneleva sooja mõnulemise läbi. Pilgutan paar korda silmi, et taas reaalsusega harjuda.
„Kas sa palusid praegu ilusti, et ma autot juhiks, kuni sa üksi kastis edasi susised?” ei jää ma vastust võlgu.
Eeldan, et poiss pööritas selle peale silmi, ent kuna ta minust vaikides mööda marsib, ei saa ma seda eeldust kinnitada. Mina hakkan päikese käes juba tasapisi kuivama, kuid poisi riided tilguvad ikka veel.
„Oh, on see Richard meile ikka õnnistus. Ei tea, mis minust oleks saanud, kui ta kõike korda poleks teinud,” kinnitab uksel käsi kokku lööv Linda minu arvamust, et poiss tegeleb siin pidevalt vanaprouade päästmisega. Vanaema liitub kiidukooriga ning järgmiste minutite vältel kuulen ülevaadet Richardi suurtest saavutustest majade ja loomadega. Poiss toetab samal ajal seljaga tolmuse auto vastu, hõõguv sigaret käes, ja laseb järgmised pahvakud mürki õhku.
Hurraa! Peaaegu kaks päeva tehtud! Umbes … ee … kolm kuud veel.
„Kas on võimalik, et tõsised mölakad ei saa ise arugi, et nii käituvad? Kas neile peaks siis andestama, kuna nad ei saa aru, mida teevad?”
#maa lontõsiseltnõme
Veel üks raisatud postitamata mälestus. Internetti pole.
4
Richard
Jaanipäevalaat on kogu piirkonna jaoks suur traditsioon. Nii kaua kui olen vanaisa juures käinud, oleme alati ka laadal käinud. Enamasti ostab vanaisa suitsusinki ja mõnikord mõne uue hangu või hargi, Helle toob enamasti kaasa uusi lilletaimi, ehk siis ostetakse seda, mida saaks ka päris mitmest tavalisest poest. Aga laadamelus on midagi teistsugust, sellest lihtsalt peab osa saama. Autost väljudes pööran kiiresti teises suunas kui vanaisa, Helle ja Brenda. Longin sihitult mööda esimest laudadevahet edasi, kui Silver oma saatjaskonnaga mulle vastu tuleb. Liisa ja Sandra vaatavad teineteisele otsa ja hakkavad itsitama. Mõlema tüdruku lühikesed seelikud võiksid hoopis vööks sobida. Nende taga käivad kaks Silveri sõpra linnast. Poisid mind ei märka, sest nende pilgud on Liisa ja Sandra tagumikele kinnitatud, Silver aga tõstab juba kaugelt mulle tervituseks käe. Mõlemad saame aru, et see on ebaloomulik. Jääme seisma Poolast toodud riiete leti ees. Sellise, mida on umbes kaheksa lauda samas reas.
„Hei, Richard! Tõid meile värsket liha, nii hoolitsev sinust,” lööb Silver mulle käe kaela ümber, nagu oleksime parimad sõbrad.
„Silver,” kortsutab Liisa poisi kõrval pahakspanevalt
