kirik tunnistab küll ristimise kordumatust, kuid seda mitte sakramentaalselt toimunud hingelise muutusena, vaid selle uue elu ainukordse ning lõplikult kehtiva algusena, mille Jumal meis Kristuse läbi rajab. (Vt ka ORDINATSIOON, RISTIMINE, SAKRAMENT.)
COMMUNICATIO IDIOMATUM ehk eriomasuste suhtlemine (kommunikatsioon) on kristoloogiline õpetus, millega vanaprotestantlikud dogmaatikud püüdsid lähemalt fikseerida kahe loomuse – jumaliku ja inimliku – vastastikust vahekorda ning suhtlemist Kristuse jumalinimlikus isikus. Lähtealuseks oli juba vanas kirikus üldiselt tunnustatud õpetus kahe loomuse ühendusest Kristuse ühes isikus (unio personalis), mis aga sunnib edasi küsima: mil viisil toimub kahe loomuse vastastikune osalemine teineteises? Kas see, mis saab osaks ühele, saab samuti osaks teisele? Kui Ap 3:15 kõneldakse „elu ülima juhi” tapmisest või 1Kr 2:8 koguni au Issanda ristilöömisest, tekib otsemaid küsimus, kas Jumal tapeti, kui Jumal risti löödi? Et neid raskusi seletada, kujundasid luterlikud ortodokssed dogmaatikud (Martin Chemnitz, David Hollatius) õpetuse loomuste eriomasuste suhtlemisest, mida kirjeldati kolmel kujul: (1) kui genus idiomaticum, mille järgi kummagi loomuse eriomadused tõeliselt ning reaalselt omistuvad kogu isikule; (2) kui genus apotelesmaticum, mille järgi Kristuse kui jumalinimese mõlemad loomused tema tegevuses koos toimivad; (3) kui genus maiestaticum, mille järgi jumalik loomus neid omadusi, mis ainult temale kuuluvad, võib inimlikule loomusele teatavaks teha: nii võib jumalik loomus oma majesteedi omadusi omistada inimlikule loomusele, nagu nt kõigeväelisust, kõiketeadmist ja kõikjalolemist (ubikviteeti), kuigi Jeesus neid eriomadusi kasutab alles pärast ülendamist Isa paremale käele.
Sellise küllalt raskepärase ning abstraktse konstruktsiooniga püüdis ortodoksne dogmaatika avada Kristuse isikusaladust tema kahe loomuse õpetuse taustal. Uuemas luterlikus dogmaatikas on nimetatud õpetuse suhtes enamasti asutud positiivselt kriitilisele seisukohale ja püütud seda mõnesuguste täienduste varal avardada (Paul Althaus, Regin Prenter, Jürgen Moltmann jt). „Kahe loomuse õpetus tegi välispidiselt vahet Jumala ja inimese vahel ning purustas sellega kõik inimese enese jumalikustamiskatsed. Communicatio idiomatum tungib Jumala ja Jeesuse sisemisse vahekorda, analüüsides jumalinimese Jeesuse sisemist elu. On jumalik loomus igavese Jumalapoja isikus isikut kujundavaks keskmeks Kristuses, siis kannatas ning suri ka tema” (Moltmann). (Vt ka KRISTOLOOGIA.)
DEISM on peamiselt religioonifilosoofiline mõttesuund, mis vastandina ateismile tunnustab jumalausku, kuid näeb Jumalas üksnes kõige elava algpõhjust – demiurgi või Loojat, kes aga pärast loomist või algtõuke andmist enam ei sekku ei maailma ega inimese käekäiku, vaid laseb neil kujuneda neis endis peituvate seaduspärasuste järgi.
Deismi mõiste kerkis esile XVI saj inglise filosoofias, kujunedes lõplikult välja XVII sajandil. Deistliku mõtteviisi algatajaks peetakse Herbert Cherburyt (1581–1648). Deismi väljakujunemisele aitas kaasa ka empiristliku filosoofia tekkimine: kuna kogu tunnetust määrab üksnes kogemus, siis ei saa juttugi olla vahetust jumalatunnetusest, sest Jumal on igati kogemusväline, tajumatu, mistõttu tema eksistentsi saab üksnes kaudselt järeldada. Õige suhtumine Jumalasse lähtub seega mitte jumalatunnetusest kui niisugusest, vaid pigem kuuletumisest „tervele inimmõistusele”. Seda silmas pidades suhtub deism kriitiliselt kõigesse müstilisse ning irratsionaalsesse, võitleb igasuguse maagia ja ebausu vastu. Isegi palvetamist pidasid deistid vaid inimese ülbuseks Jumala suhtes. Tuntuimaks deismi arendajaks oli John Toland (1670–1722), keda muide ka esimesena vabamõtlejaks nimetati. Evangeelsele teoloogiale pole deism nimetamisväärset mõju avaldanud, küll aga on ta mõnevõrra viljastavalt mõjunud religioonifilosoofia ja hiljem religioonipsühholoogia arengule. (Vt ka JUMAL, JUMALATUNNETUS, LOOMINE.)
DEUS ABSCONDITUS tähendab lad keeles varjatud Jumal (Js 45:15). Ka oma ilmutuses jääb Jumal loomupärasele inimesele varjatuks ehk maskeerituks, st ühtlasi tunnetamatuks, kuna ainult usule osutub ta ennast ilmutavaks Jumalaks. Martin Luther on öelnud, et uskmatu võib Ristilöödus tunnetada vaid Jumala viha ja tema eemalolekut, usklikule avaneb ent just siin Jumal oma andeksandvas armastuses. (Vt ka JUMAL, JUMALATÕESTUSED.)
DIALEKTILINE TEOLOOGIA on pärast Esimest maailmasõda kujunenud uueks mõtte- ja menetlussuunaks evangeelses teoloogias, mille algatajaiks olid Karl Barth (1886–1968), Emil Brunner (1889–1966), Friedrich Gogarten (1884–1967) ja Rudolf Bultmann (1884–1966). Uus mõttesuund, mille ajendid pärinesid osalt reformatsioonipärandist ja osalt Søren Kierkegaardilt, ei taha kujutada endast mingit ühtse programmiga teoloogilist koolkonda, kuna juba algusest peale esineb siin teatud ühiste põhivaadete kõrval ka rida lahkuminekuid üksikküsimusis.
Kogenud liberaalse teoloogia vaimset ummikut ja kultuuroptimismi varisemist, rõhutati ühiselt Jumala sealpoolsust ja tema ilmutuse suveräänsust kõige inimliku kogemuse ja mõtlemise, religiooni, filosoofia ja kultuuri suhtes: inimene seisab Jumala ees alati ainult tühjade kätega! Inimese poolt ei vii ühtki teed Jumala juurde, Jumala ja inimese vahel on ületamatu kuristik, lõputu kvalitatiivne erinevus. Seda saab ületada üksnes Jumal ise oma ilmutuses, mis tähendab ühtlasi Jumala sõnas, mistõttu uus suund sai peatselt hästi iseloomustava nimetuse kui „Sõna teoloogia”. Jumala sõna kui ilmutuse kandja ning tunnistaja sisuliseks keskmeks on aga Jeesus Kristus kui lihakssaanud Sõna ise, mistõttu dialektiline teoloogia on algusest peale orienteerunud rangelt kristoloogiliselt (eriti Barth). Ilmutus ise on aga antud kolmel viisil: kui ilmutussündmus ajaloos, kui sellest tunnistav Sõna Pühakirjas ja kui kuulutatav Sõna kiriku kuulutuses.
See asjaolu annab dialektilisele teoloogiale mitmesuguseid aspekte: ilmutusteoloogia kõrval võiks seda iseloomustada ka ehtsa, otse reformatoorselt järjekindla „kirja teoloogiana” (kuigi mitte ortodokslikus mõttes), kuid samal ajal seoses tegeliku kuulutusega tingimata ka kirikliku teoloogiana. Teoloogia ei saagi eksisteerida mingi vaba, ainult akadeemilise teadusena, ta on oma põhiolemuselt kiriku funktsioon. Kõigis mainitud kolmes ilmutuse aspektis või faasis tegutseb ennast ilmutav Jumal ise Loojana, Lepitajana Jeesuses Kristuses ja Püha Vaimuna elavas, kuulutatavas Sõnas. Seda Jumala toimlemist saab inimene tunnetada üksnes usu kaudu, kusjuures usk ise pole mingi inimesepoolne psüühiline või vaimne võime, vaid Jumala kingitus inimesele Püha Vaimu läbi. Alles usus paljastub viimaks inimese tõeline olek Jumala ees: esiteks avaldub see Jumala eitava otsusena, kõige tema kohtu alla kuuluva inimliku kriisina, milles saavad avalikuks inimese patt ja kaduvus. Ent alati seostub Jumala eitav otsus tema jaatava hinnanguga Jeesuses Kristuses ja seda toonitatakse niivõrd põhjapanevana, et viimaks näib kogu kristliku sõnumi sisu koonduvat inimest päästvasse ning säästvasse Jumala armu triumfi.
Mõlemat sisuliselt vastanduvat ilmutussisu tuleb alati mõista koos nendevahelise dialektilise pingega, millest pärineb selle teoloogilise mõttesuuna algne nimetuski: siin puutume viimaks kokku vastanditega, mille vastuolu ületamine on inimesele võimatu. Taolisteks vastanditeks on Jumal ja inimene, Looja ja loodu, õige ja patune (kui nimetada vaid olulisemaid). Dialektiline menetlus teoloogias on oluline seetõttu, et see takistab Jumala sõna süstematiseerimist vastavalt inimlikele eesmärkidele, ehk teisisõnu: see takistab tegemast piibellikest ja dogmaatilisist lauseist järeldusi motiividele, mis pole kooskõlas piibelliku mõtlemise põhisuunaga. Positiivselt aitab dialektiline menetlus kaasa sellele, et teoloogilises mõtlemises oleks pilk alati suunatad perifeeriast keskmele ja osalt tervikule – samuti sellele, et ilmutussõna ei mõistetaks monoloogiliselt Jumala abstraktse eneseilmutusena, vaid ikkagi dialoogiliselt inimese poole pöörduvana, mistõttu „aus dialogism purustab paljud senise teoloogilise mõtlemise traditsioonilised skeemid” (Wilhelm Felix Ferdinand Dantine).
Kõige järjekindlamalt on niisugusest joonest kinni pidanud Karl Barth, nagu see kajastub tema mahukas „Kiriklikus dogmaatikas” (13 kd, 1932–1967, korduvalt uustrükkides), kelle kogu käsitlus keskendub Jumalale, on teotsentristlik (krk theos, Jumal, lad centrum, keskpunkt ehk kese), ühtlasi ka orienteeritud kristotsentriliselt ja toonitades ainsa kristliku tunnetuse aluse ning lähisena üksnes Jumala sõna. Tuginedes piibellikele arusaamadele ja reformatsioonipärandile, suhtub Barth ning kogu dialektiline teoloogia radikaalse kriitikaga mis tahes viisil antropotsentriliselt orienteeruvasse teoloogiasse, kus aluseks
