Muidugi on Kristus oma tõotust mööda alati omade juures ka väljaspool seda söömaaega (Mt 28:20; 18:20), kuid armulauas on ta seda erilisel viisil, konkreetselt kõnetaval viisil. Seda põhjapanevat tõsiasja maksab eriti toonitada, kuna koguduse laiades ringides armulauda kiputakse paraku mõistma tõelise „mälestussöömaajana”, mistõttu seda tingimata tuleb ka armulaualiturgias esile tõsta („Kristus on meie seas”). Küsimusele, kuidas Kristuse olemine armulaual mõeldav on, on luterlik dogmaatika alati vastanud õpetusega
b) Reaalpresentsist. Just selle õpetusega rõhutatakse evangeelses õpetuses Kristuse kohalviibimise erilisust armulauasakramendis. See on ühtlasi luterliku armulauakäsitluse tuumprobleem, mille tähtsust ei tohi alahinnata, kuna just siin avaldub luterliku õpetuse spetsiifilisus ja ühtlasi selle range kirjapärasus. Ometi ei tohi seda presentsust piirata ainult armulaua elementidega, nagu tihti tehakse. Tõsi küll, just elementides saab see presentsus konkreetseks, süües ja juues kogetavaks, kuid reaalne presents ulatub tegelikult kogu toimingule, mitte ainult selle teatud aktile või osale. Kristus toimib oma söömalauas tingimata ka andja ning jagajana: „Võtke, sööge…” Tema reaalse presentsuse ahendamine ainult elementidele viib kergesti kogu armulaua sisu ja mõtte väärtõlgendamiseni, mida Luther oma õpetusega reaalpresentsist tahtis just nimelt vältida. Esmajoones puudutab see juba keskajal kujunenud roomakatoliku kiriku õpetust armulaua elementide – leiva ja veini – substantsiaalsest muutmisest või transsubstantsiatsioonist, mille kohaselt preestri poolt teostatava pühitsusakti läbi elemendid substantsiaalselt muutuvad Kristuse reaalseks ihuks ja vereks. Seejuures muidugi mööndakse, et elementide aineomadused jäävad endiseiks (maitse, värvus jne).
Taolise teooria tekkimine oli mõeldav teatud filosoofilisil eeldusil: skolastilise arusaamise järgi on substants ainus tõeline reaalsus, kuna aine kõigi oma omaduste või aktsidentsidega on vaid ilminguline. Nii muutuvad siis ka armulaua leib ja vein konsekratsiooni läbi tõeliseks Kristuse ihuks ja vereks. See vaade võimaldas järelduse, et preester armulauda toimetades alati kordab Kristuse ohverdamist (missaohver). Reformaatorid eesotsas Lutheriga heitsid säärase õpetuse kui kirjavastase koos kõigi sellest tulenevate roomakatoliku kirikus viljeldavate tavadega kõrvale. Taoline Kristuse ohvri kordamine tühistab Kristuse tõelise enese ohvriks toomise ainukordsuse ning ainukehtivuse kõikideks aegadeks. Sellega pole aga armulauakäsitlusest välistatud ohvrimõte kui niisugune, vaid see on asetatud tema õigele, kirjapärasele kohale. Nii ei seosta luterlik käsitlus Kristuse presentsust armulauas millalgi elementide muutumisega, selle võimalusegi vältimiseks kasutas Luther oma tuttavat väljendust, et Kristus on „elementides, elementide all ja elementidega” (in-sub-cum), mille tähendus selgub kõige paremini just katoliikliku transsubstantsiatsiooniõpetuse taustal.
Teiseks tõrjutakse reaalpresentsi õpetusega tagasi katsed tõlgendada Kristuse juuresolekut armulaual üksnes sümboolselt või spirituaalselt. Sõlmprobleemiks on siin seadmissõnades esineva sõna „on” tõlgendamine („see on minu ihu, see on minu veri”). Keeleliselt on mõeldav (ja inimlikule mõtteloogikale vastuvõetavam) seda tõlgendada „tähendab” mõttes. Esimene võimalus viiks otsemaid sümboolse käsitluseni, mille järgi armulaua elemendid ainult viitavad millelegi neist lahusolevale, on üksnes välispidised märgid (Zwingli), kuid ei ole seda, mis Kristus seadmissõnades nad ütleb olevat. Selline sümboolne tõlgendus aga ühtlasi spiritualiseerib Kristuse ligiolemise sakramendis, mistõttu tema reaalsest olemisest armulauas enam juttugi ei saa olla. Seega, kui Kristus on armulauas toimiv, siis ei teosta ta siin mingit sümboolselt akti, vaid on ise armulaua toimumises, on ise armulaua aktis – kaasa arvatud ka leivas ja veinis, mida pühitsetakse, jagatakse, süüakse, juuakse täiesti reaalselt. Ka see mõte selgineb, kui peame silmas, et Kristus toimib siin „pereisana” omade keskel. Võib kokkuvõttes öelda: õpetus reaalpresentsist on luterlikus armulauaõpetuses articulus stantis et cadentis („kiriku püsimise või langemise artikliks”).
c) Mida pakub armulauas reaalselt presentne Kristus omadele? Milles seisneb armulaua and? Sellele küsimusele vastates lähevad ka luterlike dogmaatikute seisukohad lahku. Seadmissõnadest lähtudes võime üsna lihtsalt nentida: Kristus, ristilöödud ja ülestõusnud ning ülendatud Issand pakub armulauas ennast. Mida see aga tähendab? Sõnad „mis teie eest antakse… mis teie eest valatakse” viitavad Kristuse ohvrisurmale ning selle läbi saavutatud võidule langusjärgset maailma ja inimest valitsevate patu, surma ja kuradi vägede üle. Sõnadega „teie eest” aga väljendatakse, et Kristus ennast ohvriks andes võttis enese peale meie süü ja sellele vastava karistuse (vt Js 53:5b), taastades sellega algse, loodupärase vahekorra inimese ja Jumala vahel. Sõnaselgelt väljendatakse seda karikasõnas, et valatav veri on ühtlasi „uue lepingu veri” ning lisatakse sellele, et see veri valatakse „pattude andeksandmiseks”. Seega on keskseks armulaua anniks ei midagi muud kui pattude andeksandmine Jumala armuaktina ja pattude andekssaamine inimese kuuletumisaktina. Kõik muud mõeldavad armulaua annid, mida dogmaatikud toonitavad ja vahel ka keskseiks nimetavad, on tegelikult tolle üheainsa põhianni tulemused.
Andeksandmine ja andekssaamine loovad uue vahekorra, „uue lepingu vahekorra” Jumala ja inimeste vahel, milles patt kui isolaator on kõrvaldatud ja üha kõrvaldamist vajab. Ja seepärast toonitab Kristus seadmissõnades, et inimesed alati meenutaksid tema surma ja selle tähendust, et seda tehes vastu võtta armulaua andi. Sõnadega „seda tehke minu mälestuseks” kutsutakse üles kinni hakkama Kristuse surmas saavutatud võidust. Ka see näitab, et armulaud ei ole mingi „peiepidu”, vaid „võidupidu”. Võitu ei pühitse kogudus kunagi leinameeleolus, nagu see ajapikku on hakanud koguduse armulauapraktikas domineerima. Varakristlikes pärimustes armulaua pühitsemise kohta näeme vastupidist: kogudus pühitses seda pigem juubeldava rõõmu ja tänuga (euharistia). Ei ole ka mingit märki selle kohta, nagu olnuks armulaud algselt seotud patukahetsusega, nagu see alles hiljem välja kujunes armulaua ühekülgse ja koguni väära tõlgendamise põhjal. Kirjapärase õpetuse seisukohalt võime seega öelda, et tavapärane armulaua ja pihi ühendamine praeguses armulauapraktikas ei vasta armulaua ehtsale olemusele ja armulaual pakutavale annile. Inimesel, kes vahetult enne armulauda on vastu võtnud absolutsiooni, pole ju enam vaja armulaua põhilist andi – ja kui arvame, et armulauas ainult kinnitatakse absolutsioonis vastu võetud pattude andeksandmine, siis vähendame sellega meelevaldselt armulaua anni väärtust. Meil pole õigust ei kirikukorra ega liturgia huvides piirata armulaua anni suurust või asetada sellele õpetuslikult valesid rõhkusid, vaid me peame ka armulauapraktikas taas ehtsa kirjapärasuse poole pöörduma. Samuti ei tohiks mingi tava ega kirikukorraga piirata armulaual osalemist. Küsida maksab koguni, miks ei peaks ka nt ristitud lapsed ja alaealised saama osa armulauast, kui neid on eelnevalt õpetades teadlikeks tehtud armulaua tähendusest. Ühelgi juhul ei tohi armulauad kujuneda mingiks kinniseks kogudusekeskseks „müsteeriumiks”, vaid peaks olema avatud kõikidele, nagu seda on Sõna kuulutuski. Jumalateenistus ilma armulauata on evangeelses mõttes poolik.
d) Vääritute (jumalatute) osasaamise (manducatio indignorum) küsimuses Kristuse ihust ja verest armulaual lähevad reformaatorite arvamused lahku: reformeeritud kiriku õpetuses selle võimalikkust eitatakse, aga luterlik õpetus armulauast peab seda kõigiti endastmõistetavaks, toetudes 1Kr 11:27jj leiduvale seisukohale. Eksegeetiliselt on see kirjakoht mõneti vaieldav, kuid asja tuum ei seisnegi selles. Et armulauas tervikuna ikkagi presentne Kristus tegev on ja elementides ennast osalejaile jagab, siis ei saa ju vahet teha, kas ühele on see tõepoolest osasaamine Kristuse ihust ja verest, teisele aga ainult leivast ja veinist. Tegemist on ikkagi kõigi ühise osasaamisega ühest ning samast asjast. Lutherit see vahetegemine ei huvitagi, pearõhk langeb asjaolule, et vääritu, kes ei suhtu tõsiselt sellesse, mida Kristus talle pakub, ei saa osa pakutavast õnnistusest, vaid vastupidi, langeb nuhtluse alla. Selle käsitlusega pidas Luther ilmselt silmas kaht asjaolu: esiteks on sellega tühistatud võimalus suhtuda sakramenti maagiliselt (ex opere operato) ja teiseks on sellega silmas peetud hingehoiulist-profülaktilist momenti, et inimesed ei suhtuks armulauda kergemeelselt. Luterlikku õpetust mööda on selleks kanaliks, mille kaudu inimene armulaua annist osa saab, ikkagi usk. See ei tähenda aga armulaua piiramist mingi subjektiivse eeldusega usu osas, sest siin puudub meil igasugune mõõdupuu: kas ja kuivõrd keegi usub, seda ei
