ühelt poolt Jumala hoiakut inimese suhtes ja teiselt poolt inimese suhtumist Jumalasse ning kaasinimestesse, viimast isegi juhul, kui kaasinimene on lausa vaenlane. Nii on armastusel siin täiesti universaalne avarus. Evangeelne sõnum ongi seetõttu tõeline rõõmusõnum, et ta tunnistab Jumala armastust ja selle ilmsikssaamist Jeesuses Kristuses. Kui Paulus iseloomustab kristlikku eksistentsi „Kristuses olemise” või „armus olemisena”, siis on need identsed „armastuses olemisega”. Jumala armastuse toime ilmneb usklikes uueksloomisena, mis kristlase elus on juba alanud, kuigi alles ootab täielikuks saamist. 1Kr 13 annab kujuka fenomenoloogilise kirjelduse armastusest kui agape’st, talle on omistatud jumalikud kvaliteedid: armastus on siin koguni midagi enamat kui usk. Armastus muudab inimese vahekorra Jumala ja samuti kaasinimesega, kandes sellisena ühtlasi koguduse osadust. Johannese käsitluses on armastus veelgi ilmekamalt esile toodud: Jumal ise on armastus (1Jh 4:8) ja armastus on tõelise jumalatunnetuse eeldus (1Jh 4:7jj). Armastus ei ole passiivselt läbi elatav emotsioon, vaid aktiivne, tegev hoiak, reaalsus, mis peab nähtavale tulema inimeste suhetes, uutes Jumalale meelepärastes vahekordades ja osaduslikus elus. Ometi pole armastus seejuures programm maailma ümberkujundamiseks.
2. Ajaloolist
Juba pärastapostellikul ajal kandub evangeeliumi armastuse mõistmisse osalt juutluse käsumeelseid, osalt stoikluse moraliseerivaid elemente, mistõttu armastusekäsku kaldutakse tõlgendama moraalse eeskirjana. Augustinus kujundas teatud mõttes sünteesi uustestamentlik agape ja antiikse-hellenistliku erose elementidest. Tema mõiste caritas ei ole päris adekvaatne vaste algkeelsele sõnale agape (nagu seda pole ka eestikeelne „armastus”), kuid sellele vaatamata on armastus tema käsitluses keskseim eetiline mõiste ja kõlbla toimimise põhimotiiv.
Selline arusaamine armastusest püsis kogu keskaja. Alles Martin Luther leiab taas tee uustestamentliku armastusemõiste juurde selle algses ehtsuses ja tingimusteta radikaalsuses. Jumala armastus on ainus alus meie õigeksmõistule ja sellest johtuv ligimese armastus on endastmõistetavalt teostuv, spontaanne usu vili. Kuid hilisemas arengus kalduti uuesti ühekülgsusele. Protestantlikus ortodoksluses langes rõhk enam armastusekäsule, mis paratamatult suubub moralismi, hiljem ratsionalismis ebamäärasesse humanismi. Pietism toob mõningase paranduse, ent peagi kaldutakse siingi teise äärmusse, hakates toonitama emotsionaalsust. Ühelt poolt vallandas see küll armastusele omase dünaamilise aktiivsuse (diakonia!), teiselt poolt aga soodustas harrast sukeldumist erootilise alatooniga müstikasse (Nikolaus Ludwig von Zinzendorf). XIX saj teoloogias valitseb armastuse käsitluses domineerivalt psühhologiseeriv kallak, mis taas toonitab emotsionaalsust ja püüab armastust seosesse viia näiteks sümpaatiatundega. Uusimalt on just Piibli teaduslikud uurimused kaasa aidanud armastuse algse tähenduse väljaselgitamisele, samuti erose ja agape erinevuste kindlakstegemisele (Anders Nygren).
3. Süstemaatilist
Armastuses on tegemist kristliku elu keskseima ning kandvaima teguriga, mistõttu temaga seostuvate probleemide käsitelu kuulub eelkõige eetika valdkonda. „Elukujundamine, milleks inimesed Jumala poolt Kristuses on kutsutud ja uueks sünnitatud, on kokkuvõetav ühteainsasse sõnasse: agape” (Niels Hansen Søe). Mis armastus sisuliselt on, see on meile antud üksnes ilmutuses, mille kaudu Jumal ennast meile kui armastus tunda annab. Seetõttu on kristlikus mõttes kogu armastuse lätteks Jumala armastav lähenemine inimesele, mille kõrgeimaks ning kirkaimaks kujuks on selle armastuse ilmsikssaamine Jeesuses Kristuses. Armastus on põhiliselt vahekorramõiste, isikutevaheline antus. See asjaolu välistab otsemaid kaks võimalikku (religioosset) väärtõlgendust: müstilise sukeldumise Jumalasse (või „jumalikku”), nii et sukelduja isik seejuures hajub, ja samuti erootilise hõivamise, milles armastaja hajutab armastatu personaalse iseseisvuse ja omapära. Vahekorramõistena on kristlik armastus, nagu sellele viitab kahepoolne armastusekäsk UT-s, ühelt poolt määrav antus Jumala ja inimeste vahekorras, teiselt poolt mitte vähem määrav tegur ka inimeste omavahelises vahekorras: (1) äratab Jumala armastus inimese vastuarmastuse, mis taotleb samasugust tingimusteta totaalsust, nagu on Jumala armastus inimese suhtes („armasta Jumalat üle kõigi asjade”), ja (2) suunab selle armastuse vahetult ning valikut tegemata kaasinimesele, nii et mõlemad konkretiseeruvad palves, tänus ja kiituses, Jumala sõna kuulmises ja sellele kuuletumises nii individuaalses elus kui ka koguduse jumalateenistustel; armastus kaasinimese vastu saab konkreetseks abistavalt teenivas sekkumises tema ellu igas situatsioonis ning isikute vahel vahet tegemata kõikjal, kus kaasinimene abi vajab (halastaja samaarlane!).
Armastus Jumala vastu vabastab inimese loomuomasest enesearmastusest ja juhib ta kõikides eluvahekordades loodupärasele kooselule teiste inimestega. Sellisena on ligimesearmastus alandlik, abivalmis, isetu, teeniv, halastaja ning andeksandev, dünaamiline suurus, kvalitatiivselt erinev igasugusest humaansusest, milleni ei ulatu kunagi kui tahes hästi korraldatud sotsiaalne hoolekanne. Olles abistav tegu vastavalt igakordse situatsiooni konkreetsele vajadusele, ei saagi kristliku armastuse jaoks olla mingeid eeskirju, vaid ta teostub spontaanselt. Alles säärasest tingimusteta armastusest kvalifitseeritud inimlik tegu on tõeliselt „hea” tegu, olles sellisena ühtlasi Jumala tahte täitmine, tunnistuse andmine Jumala armastusest. Sellele pole suletud ükski eluvaldkond. Kõikides eluvahekordades on armastusele avatud tegevusväli: abielus, perekonnas, koguduses, töökaasluses, rahvuskaasluses ja viimaks kogu inimkondlikus olemiskaasluses, kus armastus realiseerub tõeliselt pühitseva jõuna. Seda suudab kristlik armastus ent üksnes seetõttu, et tema kaudu tegutseb viimselt mitte inimene ise, vaid ikkagi Jumal oma Püha Vaimu läbi. Seetõttu on ehtsal kristlikul armastusel alati karismaatiline iseloom, oma täiuslikemal kujul tõeline harisma. (Vt ka HARISMA, JUMALA OMADUSED, PÜHITSUS, UUS ELU.)
ARMULAUD ehk Püha õhtusöömaaeg (Coena Domini) on üks kristlikus kirikus toimetatavaid põhisakramente, mida Pauluse järgi sisuliselt asjakohasemalt nimetatakse „Issanda söömaajaks”, luterlikus keelepruugis ka „altari sakramendiks”. UT tunnistust mööda on see Jeesuse Kristuse enese seatud tema surmaeelsel ööl toimunud viimsel söömaajal koos jüngritega.
1. Piibellik alus
Armulaua seadmisest annavad tunnistust neli pärimust: Mk 14:23–25; Mt 26:26–29; Lk 22:15–20 ja 1Kr 11:23–25, kusjuures neis kõigis esineb kolm olulist teoloogilist motiivi: (1) Jeesuse surma kuulutamine otsekui tagasi vaadates sellele, mis on juba sündinud („kuulutate Issanda surma”) (1Kr 11:26), tegemist pole aga mälestamisega. Jeesuse surma kuulutatakse kõigis neljas pärimuses kui söömaajast osalejate eest toimunut, st osalejad tohivad osa saada selle surma õndsakstegevast viljast. Veel tähendas see söömaaeg (2) Jumala ja tema koguduse lepingu uut kinnitamist: kogudus viibib siin oma Issanda söömalauaosaduses, milles Jumala andeksandev arm puutub kokku inimestega ja ühendab neid taas enesega. Sellisena viitab see söömaaeg ühtlasi (3) tulevasele Messia söömaajale, seda pühitsetakse eshatoloogilise rõõmuga, mis ilmneb selgesti ka algkoguduses toimunud „leivamurdmise” puhul (Ap 2:46), kus valitseb juubeldav rõõm, mitte leinaline matusemeeleolu.
Sünoptiliste evangeeliumide pärimusist erineb aga mõnevõrra Pauluse pärimus oma uue motiiviga: sellel söömaajal konstitueerub kogudus ikka ning uuesti üheks Issanda ihuks. Viimane asjaolu on Paulusele nii oluline, et Issanda söömaaeg, mis pole ühtlasi reaalne lauaosadus, paistab talle sakramendi kuritarvitamisena. Algselt toimuski leivamurdmise ja karika õnnistamise vahel tõeline ühine söömaaeg – ja selle söömaaja alahindamist heidabki Paulus ette korintlasile. See vastab juudi kombele ja Lk 22:20 ning 1Kr 11:25 märgivadki, et karikat õnnistati „pärast õhtusöömaaega”. Hiljem püsis säärane osaduslik söömaaeg veel pikemat aega lahus armulauast nn agaape näol. Täiesti erinev on aga Johannese pärimus armulaua kohta: Jh 13:1–30 kirjeldatakse Jeesuse viimast söömaaega, ilma et mainitaks armulaua seadmist, kusjuures söömaaeg ei leia aset mitte Jeesuse surmaeelsel päeval, vaid sellele eelnenud ööl. Ilmselt on ümberasetus toimunud teoloogilistel kaalutlustel: Jh järgi toimub ristilöömine paasapüha ettevalmistuspäeval, seega ajal, mil templis toimetati paasatallede rituaalset tapmist, nii sureb ka Jeesus Kolgatal tõelise paasatallena. Peale selle leidub Jh juures viiteid armulauale veel Jh 6:51–58, kus leidub ka „leivasõna”
