patuna inimese püüdlust iseolemisele (autonoomia), mis viib ta taandumisele kuuletumisest Jumalale ja seega vastuhakule. Hea ja kurja tundmine tähendab, et inimene hakkab nüüd ise otsustama selle üle, mis tema elu soodustab ja mis takistab. Selle asemel et olla Jumala tahte teostaja, hakkab inimene iseennast teostama, vaatamata sellele, et ta niiviisi lakkamatult karile jookseb. Ta pole enam suuteline teostama loodupärast osaduselu, kogu ta suhtumine kaasinimesse ja kaasloodusse on rikutud paratamatu egoismi tõttu nii individuaalselt kui ka kollektiivselt: esimene eksimus ses suhtes oli vennamõrv (Kain!). Tagasiteed inimesel sellisest langusjärgsest olukorrast enam pole, kuigi ta seda otsib ja otsima peab. Sõnakuulmatuse karistamist teostab Jumal juba ajalikus elus ja viimaks ning igavesti ka surmas. Seda kirjeldab langusega seostuv karistusneedus, mis paiskab segi (1) sugupoolte algselt harmoonilise vahekorra koos üldise vahekorraga kaasinimestega, kuid ühtlasi ka (2) vahekorra muu looduga, inimene kaotab oma algse peremeheõiguse, ja viimaks (3) vahekorra eluga üldse, paratamatult peab elu lõppema surmaga. Nii on kogu langusjärgne elu lakkamatu võitlus, mille raskust leevendatakse neile, kes vaatamata kõigele püüavad Jumalale kuuletuda. Igavesest elust seevastu kõneldakse VT-s üksnes kõige nooremates pärimustes. Elu vahekordade taolises segipaiskamises peituvadki seega inimliku elu kõigi hädade ja õnnetuste juured. VT inimesekäsitlus näitab väga kujukalt, kuidas inimese elu kogu tema piiratud eksistentsis, tema Jumalast lahtikistuses lakkamatult kulgeb kolme suurprobleemi ümber: nälg, armastus ja surm.
UT käsitlus keskendub enam inimese vahekorrale Jumalaga, muud küsimused jäävad tagaplaanile. Põhiliselt ei käsitleta vahekorda Jumalaga enam niivõrd negatiivselt, kuivõrd positiivselt: siin avaneb tagasitee õige suhteni Jumalaga. Õieti on kogu UT vastuseks langusjärgse inimese väljapääsu otsimisele teda tabanud vaevavast olukorrast. Evangeeliumides nähakse inimest samuti Jumala looduna ja Jumalast sõltuvana tema langusjärgseski olukorras. Teda kutsutakse elama Jumalat usaldades ning Jumala tahet täites. Siingi ei idealiseerita inimlikku langusjärgset realiteeti: patune, uskmatu, paadunud südamega ja abielurikkuja on inimsugu ühegi erandita. Muidugi esineb relatiivseid erinevusi õigete ja patuste vahel, kuid ka õiged vääratavad, hakates toetuma iseendile, oma voorustele ja võimetele (variserid, kirjatundjad). Jumala radikaalselt tõlgendatud käsunõude ees (Mäejutlus!) peavad kõik kapituleeruma ja süüdi jääma, vajades ainult meeleparandust ning pöördumist senistelt teedelt, avanemist Jeesuse sõnumile, milles on antud inimesele ainus tee tagasi Jumala juurde. Kui inimestele avaneb taas Jumala armastus, mis võtab nad uuesti vastu lapseseisusesse, siis taastab see neis – kuigi mitte lõplikult ega täielikult – nende algse jumalanäosuse.
Põhijoontes ühineb ka Paulus selle käsitlusega, kuigi tarvitab veidi teistsugust terminoloogiat. Ka tema vaates on inimene tervik, mis ei saa jaguneda kaheks eri väärtusega osaks: ihu pole kuidagi vähem väärtuslik kui hing, sest inimene tervikuna on „Jumala Vaimu tempel”. Inimene on ühelt poolt „ihu”, elades oma loomupärasuses küll mitte säärases vahetuses nagu muud elusolevused, vaid vahekorras iseendaga, tal on võimalus taibata tõelist olemist ning mitte eksida. Teiselt poolt on inimene „hing” (vaim, süda, südametunnistus), kuna ta võib oma määratlusest teadlik olla ja alati oma tahtega midagi taotleda. Kumba poolt toonitatakse, sõltub kontekstist. Ometi on langusjärgne inimene iseendaga vastuolus: seda väljendatakse siin mõistega „liha” ja „vaim”. Ainult lihalik püüdlus on Jumala vastu vaenulik, lihas olemine tähendab ühtlasi patu võimu all olemist, milles olles inimene elab ja mõistab ennast lahus Jumalast, selle lõpptulemus on surm. Sel moel on inimene totaalselt „lihalik”. Ent uskudes Jumala õndsusteesse Jeesuses Kristuses astub inimene Vaimu valitsuse alla, lapse vahekorda Jumalaga, realiseerib oma elu Vaimu järgi ja kannab Vaimule omaseid vilju. Sel puhul on ta totaalselt „vaimulik” inimene. Selline kvalitatiivne hüpe teostub aga ainult Jumala Vaimu läbi sooritatavas uuekssünnis, mida tihti võrreldakse „liha” surmaga ja mille väliseks avaldumiskujuks on ristimine.
Johannese evangeelium kasutab inimese käsitlemisel enam juutlik-gnostilisi mõisteid: langusjärgne inimene pärineb „alt”, maailmast ja kurjast, ta viibib pimeduses. Kuid täiesti erinevalt gnostilisest arusaamisest ei tõlgendata siin inimese kadumust mitte nii, nagu oleks temas jumalik sädemeke saatuslikult aheldatud alaväärtusliku mateeria külge, vaid väidetakse, et inimese suu on tema paisanud säärasesse pimedusse. Jumala tulek maailma Jeesuses Kristuses paljastab inimese loomupärase enesemõistmise ekslikkuse ning vale ja avab ühtlasi talle võimaluse pääsemiseks. Usus Jeesusesse Kristusesse avaneb inimene taas Jumalale ja saavutab seeläbi vabaduse, st ühtlasi tõelise, igavese elu. Kuigi ta selles maailmas elab, ei kuulu ta enam sellele maailmale, vaid elab Jumalast sõltuvana oma loodupärase määratluse kohaselt. Seda uut olemist Jumalas kujutatakse samuti erinevalt gnostilisest käsitlusest mitte mingi loomupärase sugulusena Jumalaga, vaid eluna, mis on otsustunult pöördunud Jeesuse Kristuse poole.
2. Dogmaatiliselt kuulub teoloogiline antropoloogia tavaliselt loomisõpetuse juurde, olles selle krooniks ning tipuks. Puhtpiibelliku terminoloogia kõrval kasutatakse dogmaatilises tõlgenduses tihti filosoofia ja ka filosoofilise antropoloogia valdkonnast pärinevaid mõisteid. Piibelliku loomiskäsitluse järgi on inimene kogu jumaliku loomistöö kroon: temale pühendatakse märksa rohkem tähelepanu kui ühelegi muule loodule. Kogu muu loodu eksisteerib vaid inimese jaoks, on tema „eluruumiks” (Karl Barth) ja tema valduses. Kuid teiselt poolt tuleb rõhutada, et inimene, olles kogu ülejäänud loodu valitseja, on viimselt ka ise ikkagi ainult loodu, kreatuur, mitte aga „looja”, ta on piiratud võimete ja võimalustega, allutatud ajalikkuse seaduspärasusile. Ometi on tal ka kreatuurina teatud relatiivne iseseisvus Jumala suhtes, kelle tahte kohaselt ta saab maailmas toimida üksnes „rentnikuna”, asevalitsejana. Sellele asjaolule tugineb ka tema vastutus Jumala ees.
Teoloogilises antropoloogias käsitletakse inimest kahelt põhiseisukohalt: ühelt poolt vaadeldakse teda Jumala looduna, st loodupärase inimesena, mida käsitletakse õpetuses algseisundist (status integritatis): selle õpetuse mõte seisneb vastuse otsimises küsimusele, milles tuleb näha inimese loodupärast, tõelist, Jumala poolt plaanitud olemust ja määratlust, vältides seejuures kõiki võimalikke fantastilis-mütoloogilisi kujutelmi. Teiselt poolt tegeleb teoloogiline antropoloogia aga olemasoleva, reaalse, tegeliku inimesega ja nendib ühtlasi, et see enam kaugeltki ei saa vastata loodupärasele inimesele. Grandioosse ja põhjapaneva tähtsusega on siin küsimus selle kohta, miks reaalne, loomupärane inimene ei vasta enam loodupärasele, miks „reaalpilt” inimesest kujutab endast üksnes moonutatud, karikeerivat vormi loodupärasest „ideaalpildist”. Siin meenutab piibellik käsitlus meile printsipiaalset erinevust languseelse ja langusjärgse inimese vahel: loodupärasena oli inimene vaba ja hea, kuid inimene kasutas oma vabadust Jumala suhtes kurjasti, langes sõnakuulmatusse, mille tulemusena ta paiskus riknemuse olukorda (status corruptionis), olles nüüdseks põgenemas Jumala eest. Esimene inimpaar piibellikus langusloos representeerib kogu inimkonda, languslugu paradiisis on kogu inimsoo ajalugu.
Langusjärgses olukorras iseloomustab inimest lahusolek Jumalast, mida piibellikus keelepruugis nimetatakse „patuks”. Just patus on kogu inimkond kõikidel aegadel solidariseeritud. Seda on mõistnud juba vanakiriklikud dogmaatikud, kujundades õpetuse nn pärispatust (Augustinus). Seoses sellega on vaieldud, kui palju on inimlik olemus patu läbi riknenud: katoliiklus on selles suhtes märksa leebem evangeelsest teoloogiast. Esimeses omistatakse ka langusjärgsele inimesele vähemalt teatud määral (või isegi täielikult) tahtevabadus, teised aga eitavad reformaatorite eeskujul selle võimalikkust ja tunnistavad inimese totaalselt patuseks, tegemata mingit vahet ihu, hinge või vaimu vahel ja samastamata patusust mingi inimliku funktsiooniga. Kirikliku õpetuse põhiseisukohta fikseerib ses suhtes väga tabavalt Augsburgi usutunnistuse II art: „… et pärast Aadama langust on kõik inimesed, kes loomulikult sünnivad, patus saadud ning sünnitatud, mis tähendab, et nad kõik emaihust alates on täis kurja himu ja kalduvust ega saa loomu poolest omada mingit tõelist usku Jumalasse.” Ei ole inimesel loomu poolest õiget usku, siis pole tal ka õiget vahekorda Jumalaga, kaasinimeste ega looduga. Olla patune tähendab sideme kaotamist elu ja olemise algpõhja – Jumalaga. Seda ei tohi aga absolutiseerida, sest piibellikus käsitluses on inimene küll hüljanud Jumala, kuid Jumal ei ole hüljanud oma loodut, kes
