vastavate küsimustega seotud märksõnadele, mis tuleb koos põhiartikliga tingimata läbi lugeda. Sel viisil töötades omandab õppija suurema vaevata dogmaatika eksamiks vajalikud teadmised kristliku õpetuse valdkonnas, see on ühtlasi eelduseks edasisele süvenemisele ja üksikprobleemide läbimõtlemisele, et kristalliseeruksid kindlad õpetuslikud kriteeriumid.”
Tähestikulises järjekorras on siin välja toodud kristliku usu põhimõisted (teoloogia, dogmaatika, ilmutus, Pühakiri, Jumal, jumalatunnetus, loomine, lunastus, lepitus, Jeesus Kristus, kirik, sakramendid, patt, õigeksmõistmine, viimsed asjad jne), mille kommenteerimisel ja interpreteerimisel on autor püsinud teadlikult traditsioonilise teoloogia joonel. See võimaldab ka neil lugejail, kes ei jaga tema usku, leida selle teose artiklitest hõlpsasti autentset teavet kristliku usu kohta.
Dr. theol. Arne Hiob
Tallinnas, usupuhastuspühal 2008
SÜSTEMAATILISE TEOLOOGIA KÄSIRAAMAT
A PRIORI tähendab filosoofilises keelepruugis kogemusest sõltumatut, enne kogemust, kogemusele eelnevalt üldkehtivat antust, millele siis vastandub a posteriori, st kogemuspärane. Mõiste ise pärineb antiikfilosoofiast (Aristoteles), on läbi teinud pika arengutee, leides olulisima täpsustuse viimaks Kanti tunnetusõpetuses. Teoloogilises mõtlemises on tähelepandavat osa etendanud nn religioosse a priori mõiste, mille Friedrich Schleiermacher Immanuel Kanti mõjul religioonifilosoofilise kategooriana kasutusele võttis („absoluutne sõltuvustunne”) ja mida on edasi arendanud ning (psühholoogiliselt) süvendanud Ernst Troeltsch ja Rudolf Otto. A priori mõiste varal püüti näidata üldinimliku religioosse soodumuse olemasolu ja sellega õigustada ning kaitsta religiooni kui niisugust. Uuemas mõtlemises on a priori tihti samastatud mõistetega „sünnipärane” või „kaasasündinud”.
ABIELU (lad matrimonium) on katoliku kiriku sakrament, mida põhjendatakse kirjakohaga Ef 5:32, ehkki seal pole juttu mitte abielust kui inimeste vahekorrast, vaid Kristuse suhtest oma kogudusega. Koos ordinatsiooniga moodustab abielu ainsad kaks sakramenti, mida ei loeta õndsusvajalikeks. Abielu on ka rohkem eetiline kui dogmaatiline mõiste (Vt ka SAKRAMENT.)
ADIAFOORAD (krk adiaforos, ükskõikne, ei hea ega kuri) tähendavad algselt asju, hiljem ka teatud hoiakuid ja teguviise, mida peetakse eetiliselt ja religioosselt neutraalseiks. Stoikute eetikast pärinev mõiste kandus kristlikku käsitlusse vanakiriklike apologeetide vahendusel: küsimuse tuum seisnes selles, kas mingi asja tarvitamine või mingi harrastus ohustab inimese õndsakssaamist või mitte. Kuid ei varakiriklikus ega ka keskaja teoloogias ei põhjustanud see küsimus põhimõttelisi vaidlusi. Küll aga puhkes evangeelses teoloogias kahel korral äge vaidlus adiafoorade ümber, see on tuntud „adiaforistlike tülidena”: esimene vaidlus puhkes seoses Leipzigi interimiga 1548, mil Melanchthoni pooldajad (filipistid) tegid mõningaid mööndusi katoliikliku traditsiooni asjus, mille vastu astusid välja tõsiluterlased (gnesioluterlased), vaidlus lõppes viimaste võiduga. Konkordiavormeli artikkel X lõpetab vaidlused määratlusega, et usutunnistuse asjus ei tohi ka vaenamiste puhul vastastele järele anda.
Teine sellesisuline tüli oli enam eetilist laadi, seoses teatrihoone ehitamisega Hamburgis 1681: pietistlikud kalvinistid pidasid ilmalikke lõbustusi uuekssündinud kristlasile keelatuiks, kuna ortodokssed luterlased seevastu toonitasid ristiinimese vabadust ka ilmalikes asjus. Immanuel Kanti eetilise rigorismi mõjul, mille järgi kõlbelises elus ei saa ükski asi ega toiming olla eetiliselt täiesti neutraalne, lakkas adiafoorade probleemi käsitlemine evangeelses eetikas peaaegu täielikult. Hilisemas teoloogilises eetikas on see probleem aga taas esile kerkinud (Helmut Thielicke, Niels Hansen Søe jt). Kristlikus elupraktikas on küsimus alati olnud enamal või vähemal määral aktuaalne, puudutades kristlase suhtumist paljudesse kaasaja eluavaldusisse, tavadesse ja harjumustesse (vaba aja veetmine, tants, suitsetamine, alkoholitarvitamine jne). Søe seostab adiafoorade küsimuse kristliku elulaadi probleemidega, märkides, et see ei tohiks jätta eemalseisjale sallimatu kitsarinnalisuse muljet, mis põhjustaks kristliku usu võltsi skandaloni ohu, tekitaks väära arusaamise kristlikust usust ning selle kõlbelisist nõudeist, mille suhtes kristlane vastutust kannab.
ADOPTSIANISM on II ja III saj kujunenud kristoloogiline õpetus, mille järgi inimene Jeesus saab Jumala Pojaks ristimises teostunud adoptsiooni ehk lapsendamisakti läbi ja millele tüüpiliselt juutlikule kujutlusele näib viitavat ka ristimispärimusis (Mk 1:9–11 par) kasutatud Ps 2:7 toetuv nn adoptsioonivormel. See, ilmselt juudakristliku päritoluga käsitus ei sobinud aga vanas kirikus kehtiva nn logose kristoloogiaga ja tunnistati seetõttu hereetiliseks. Taolisi vaateid on ent mitmeti muudetud kujul kristoloogilisis käsitlusis püsinud: veel hiliskeskajal õpetasid mõned teoloogid-skolastikud, et Jumal adopteeris Jeesuse eluajal tema inimliku hinge oma pühitseva armu läbi vaatamata sellele, et ta Kristusena oli ühtlasi loomuliku päritoluga Jumala Poeg. Mõnesuguseid adoptsianistlikke mõttesugemeid esineb ka liberaalse teoloogia kristoloogias. (Vt ka KRISTOLOOGIA, KRISTOLOOGILISED TIITLID.)
AEG JA IGAVIK
1. Piibellik vaade
Väga harva kasutatakse Piiblis aega ja igavikku selgesti vastandatavate mõistetena. Üksnes 2Kr 4:17j kõneldakse viletsuse ajalis-mõõdetavast iseloomust ja vastandatakse nähtavad asjad ajalis-kaduvatena nähtamatuile kui igavestele (ka Ps 102:26jj; 103:14–18; Js 40:8). Millalgi ei esine aja ja igaviku vahel tardunud polaarsust, kuna piibellikus keelepruugis väljendatakse igavikku alati ajaliste mõistetega. Vanatestamentlik olam võib väljendada eelaega või ka teatud, mitte kindlat aega (Dt 15:17; ka 1Sm 1:22). Aega ennast mõistetakse ka mitteabstraktselt: kus aja konkreetsest teostumisest ka iganes ei kõnelda (nagu Gn 1:14), see on ikkagi mõeldud konkreetsena. LXX ei tõlgi vanatestamentlikku aja mõistet mitte sõnaga kronos (aeg kui kulg), vaid kasutab selleks sõna kairos (aeg kui teatud sündmuste aeg). Nii ei saada aega millalgi abstraktselt neutraliseerida.
Ka UT tarvitab märksa rohkem mõistet kairos kui kronos, viimasegi puhul mõistetakse seda esimese tähenduses (Mt 2:7; 1Ts 5:1 mõlemad paralleelselt). Piibel tunneb selle kõrval ka ajaruumi – inimesele antud ajana ja õndsuslooliste ajajärkudena. Aeg on finaalne ja ühtlasi igakordse konkreetse sündmuse „millal”. Täiesti võõras on piibellikule aja mõistmisele aja ringlemise mõte, kuigi leidub mõningaid sellesuunalisi vihjeid (Kg 3:15; 1:5,9!). Puudub ka inimesele kui niisugusele (tema hingele) omase ajalise lõpmatuse kujutlus. Nii teeb Piibel inimese ja tema maailma ajaliseks ning ühtlasi ajalooliseks. Aega mõistetakse kreatuurse olemise antusena, seega omistub igavik olemuslikult Loojale ja tema õndsustööle. Kuid vanatestamentlikku igavikku tähistavad mõisted on läbinisti ajalised. Kus neid rakendatakse Jumala, tema käsunõude, lepingu jne suhtes, seal öeldakse nende varal, et Jumal on väljaspool kaduvust, seisab üle aja, olles ise aja Looja ning seadja. Väljendeid „igavesest ajast igavesti” või „igavene” on kasutatud mitmuse vormis (Js 45:17) ja need viitavad Jumala üleolekule ajast. Eriti Deuterojesaja käsitluses on Jahve igasugusele ajale eelnev, üle kõigi aegade püsiv, esimene ja viimne (Js 41:4; 44:6; ka 40:8), „igavene Jumal” kõige otsesemas mõttes (Js 40:28). Ta on absoluutne vastand kõigele loodule. (Vt Ps 90:2; 102:26jj.) Selline vaatlusviis ei võimalda VTs abstraktse, aega ontoloogiliselt eitava igavikumõiste tekkimist: just Deuterojesaja käsitluses on Jahve Looja ja Psalmide järgi see, kes annab inimesele elu ning aja (Ps 31:16; 139:16).
UT võtab omaks vanatestamentliku käsitluse, rakendades seda ühtlasi Kristuse kohta (Jh 8:58; 17:24; Hb 1:10jj; 13:8; Ilm 1:17j; 2:8; 22:13). Sellele vastab, et Kristust nimetatakse „alguseks” (Kl 1:18; ka Jh 1:1jj), kes on ühtlasi „esmasündinu kõiges loodus” (Kl 1:15). Jumala igavikust tulijana kuulub ta loomise juurde. Ka siin ei ilmne mingit abstraktset vastuolu aja ja igaviku vahel: uustestamentlik mõiste aioon võib seega tähendada nii igavikku, maailma kui ka maailma ajastut. Mõnevõrra ilmneb siin ka juudi ja hellenismi mõjusid, kuid need pole suutnud tumestada asjaolu, et UT Jumala ajaülesuse toonitamisele vaatamata ajalised vormid igaviku mõistes püsima jätab. Nii ei
