Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk dogmaatika märksõnades. Elmar Salumaa

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk dogmaatika märksõnades - Elmar Salumaa страница 8

Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk dogmaatika märksõnades - Elmar Salumaa

Скачать книгу

puutuvad kokku kõik evangeelse dogmaatika olulisemad peatükid: loomisõpetus, kristoloogia, predestinatsioon ja eriti eshatoloogia. Esimese kristliku mõtlejana omistas sellele probleemile tähelepanu Augustinus, seda esmajoones seoses oma ajaloofilosoofiaga. Hiljem on neile probleemidele vähem tähelepanu pööratud ja neid vaid möödaminnes puudutatud, kuna uusplatonismi mõjul kandus huvi enam Jumala igavikule, mida Thomas Aquinost tõlgendas mõistega immutabilitas (muutumatus). Protestantlikus-ortodoksses dogmaatikas eelistati sellele mõistet infinitas (lõputus). Nii kujunes aegamisi kalduvus näha Jumala igavikku vastandina loodu ajalisusele: kas ajaeelsusena, kõikjasusena või ajaülesusena – viimast eriti moodsas teoloogias. Jumala avanemist ajale, tema igavikku kui armulist valitsemist aja üle mõisteti harva. Et Jumal on sisenenud aega, lakkamata seejuures olemast Jumal, ja sellega aja oma ajaks tunnistanud, see on jäetud üldiselt tähele panemata: õpetuses Jumala kohta valitses filosoofiline ontoloogia. Kogu uusaegses käsitluses mõistab inimene ennast vähemalt potentsiaalselt igaveste, absoluutsete ja ajatute tõdede või väärtuste omaniku ning tunnistajana. Sellelt seisukohalt osutub olevik paljalt läbiminekuhetkeks lõputult möödunu ja lõputult tuleva vahel. Ajalisust kui piiratust mõistab uusaegne inimene üksnes piinliku tõkkena. Ta võib küll aega eksaktselt mõõta ja ette määrata, kuid alati eeldusel, et ta seda kui „voolavat” ühelt poolt valitseb, teiselt poolt aga seda ületada taotleb. Teoloogiline mõtlemine on selles arengus ulatuslikult osalenud ja eriti idealistliku kujutluse ajast kui igavesest enesevõõrdumisest ning läbiminekuvaldkonnast omaks võtnud.

      Friedrich Schleiermacheri tuntud väide: „Keset lõplikkust ühineda lõpmatusega, olla igavene igal hetkel, see on surematus religioonis,” seisab väga lähedal idealismi ajamõistele. Teiselt poolt aga tunnetab moodne inimene oma ajamõistmisest lähtudes ajaloo problemaatikat sügavuti: „Juhuslikud ajalootõed ei saa olla tõestusiks paratamatuile mõistusetõdedele,” nagu ütles Gotthold Ephraim Lessing, seetõttu avaneb siin lai ning põhjatu kuristik. Sellisel taustal kujuneb ajaprobleem moodsale teoloogiale esmajoones ajaloo probleemiks, mille lahendamist erinevalt üritatakse. Praeguses evangeelses teoloogias püütakse taas inimese ajalikkust mõista temale usus avatud eksistentsi vormina (Friedrich Gogarten, Emil Brunner, Rudolf Bultmann, ka Paul Tillich). Aja-igaviku küsimust vaatleb põhjalikumalt Karl Barth: inimlik eksistents on ajaline ja iga katse ajalisusest põgeneda saab õnnestuda üksnes inimlikkusest lahtiütlemise hinnaga, kusjuures inimliku eksistentsi ajalikkust mõistetakse sellest lähtudes, et Jumalal on aeg inimese jaoks. Nii saavutab Barth uue arusaamise Jumala igavikust, mille varal ta arvab võivat vabastada Jumala igaviku mõtte uusplatonistlikust käsitlusest, pakkudes seeläbi ühtlasi võimaluse õndsusloo mõtte rõhutamiseks.

      Dogmaatiliselt tõlgendatuina on aeg ja igavik korrelaatmõisted: aeg on põhiliselt kui loodud eksistentsivorm sõltuv Loojast nagu kõik muu kreatuur, see on Jumala loodud ning seatud, kuuludes Jumalale ning olles seetõttu „Jumala aeg”, mida tema jagab ja kingib oma kreatuurile. Igavik seevastu on „Jumala enese aeg” ehk ka „Jumala jumalik aeg” ja sellisena absoluutses kvalitatiivses erinevuses loodud ehk kreatuursest inimese ajast, mistõttu me saame seda üksnes paradokslikult väljendada: kui „ajatu aeg”, kui „ring, mis rajatu: keskpaigaks millel ‘alati’ ja ääreks ‘mitte iialgi’!” (Daniel Wülffer, Uus Lauluraamat 626,3.) Ilmutuse pinnal aga kvalifitseerib igavik kreatuursesse aega sisenenuna selle lõplikult kaduvaks ajaks ning suunab ilmutuses osaleva inimese teele, osalemaks Jumala enese jumalikus ajas (homo viator). (Vt ka AIOONIDEÕPETUS, AJALUGU, ESHATOLOOGIA, IGAVENE ELU.)

      AIOONIDEÕPETUS pärineb juutkonna apokalüptiliselt meelestatud ringidest ja on tihedalt seotud neis ringides esineva maailmalõpu ootusega: praegust ja oodatavat tulevast ajastut nähti teravas vastuolus. Uus, tulevane aioon algab kosmiliste katastroofide, deemonlike koleduste ja kohutavate hädade saatel. Seda mõtet jagas ka Jeesus, nagu tunnistavad eriti pärimused sünoptilistes evangeeliumides. Kuid sellest olulisem on Jeesuse kuulutuses kindel teadmine: vaata, maailma-ajastu on juba lõpule jõudnud ja uus aioon „on lähedal” (Mk 1:15), uus on Jeesuse isikus juba alanud (Lk 17:21). Tema sõnas ja imetegudes murtakse vana aiooni deemonlik võim, võidetakse saatan (Lk 10:18), „selle maailma vürst”. Kätte on jõudnud vabaduse- ja rõõmuaeg (Mk 2:18j), ootajate suhtes kehtivad juba nüüd õndsakskiitmised. Samuti tahab Jeesus olla Inimesepoeg-maailmakohtunik uue aiooni lõplikus, aulises teostumises. „Kui aeg täis sai, läkitas Jumal oma Poja” (Gl 4:4): sellega kuulutatakse vana aiooni lõppu ja uue algust, mis teeb ühtlasi lõpu igasugustele apokalüptilistele kaalutlustele ja arvutamistele.

      Paulus kuulutab uut maailma-ajastut Kristuses saabununa (1Kr 13:12; 2Kr 5:17; Fl 2:5j), selle läbimurret vanasse aiooni. Võimas „nüüd” (2Kr 5:17) ongi see, mis kannab Pauluse apostolaati, paganamisjonit ja kiriku kujunemist. Kristuses lõikuvad mõlemad aioonid, puutuvad kokku varisemisele määratud vana ja juba rajatud uus kui elamine Kristuses (Rm 8:2jj; Gl 5:13j), kus kindla lootusega vaadatakse tulevasele auilmutusele (Rm 8:19jj; 1Kr 15:20j), milles uus aioon lõplikult realiseerub.

      Kui Paulusel näib rõhk langevat „juba nüüd” mõttele, siis Johannese evangeelium ja Johannese 1. kiri näivad esile tõstvat „veel mitte” kogemust. Uus aioon on küll juba alanud Jumala Pojas Jeesuses, kandunud temas vanasse aiooni, kuid seda „juba nüüd” varjutab tugevamalt „veel mitte” meeleolu. Selle tõttu iseloomustavad kahe aiooni vahelises dialektikas kulgevat eksistentsi kurvastus ja ahastus (Jh 15:18jj; 1Jh 2:18), mistõttu inimesed vajavad eelkõige „lohutust”. Püha Vaim ongi eelkõige lohutaja (Jh 14:16,26). Kahe aiooni vaheline dialektiline pinge laheneb alles Kristuse taastulemisega au sees ning tema võidu täieliku lõpuleviimisega uue aiooni kujul. Seda teemat arendatakse üsna apokalüptilistes piltides veel Ilmutusraamatus, kus uut aiooni kirjeldatakse Jumala linnana (Ilm 21) ja selle saabumisele eelnevaid olukordi suurte katastroofidena. (Vt ka AEG JA IGAVIK, ESHATOLOOGIA.)

      AJALUGU ja ajalooline mõtlemine koos ajaloo tõlgendamisega on vanakiriklikust teoloogiast alates olnud kristliku mõtlemise teema. Ajalooprobleemi välditamatusele viitab tõsiasi, et ilmutus ise on ajalooline, ennast ilmutav Jumal astub teatud aegadel ja kohtades ajalukku, selle kõrgpunktiks oli Jumala inimeseks saamine ajaloolises Naatsareti Jeesuses. See tõsiasi tingib, et kristlik mõtlemine on alati ajalooline mõtlemine. Siia ulatuvad ka moodsale inimesele omase ajaloolise mõtlemisviisi juured. Kristlik ajalooline mõtlemine siiski erineb põhimõtteliselt tollest moodsast mõtteviisist: viimane tugineb vahetult ajaloole kui niisugusele ja otsib seaduspärasusi ajalooliste tõsiasjade kulgemises, kuna kristlik mõtlemise asetab ajaloo Jumala ilmutuse valgusesse ja tõlgendab seda otsese või kaudse jumaliku tegevuse ning juhtimise avaldusena. Ilma ajaloolis-konkreetse taustata osutub ka kristlik sõnum spekulatiivseks abstraktsiooniks ja kogu kristlik õpetus parimal juhul üksnes religioonifilosoofiaks. Ajaloo tõlgendamise püüdlusi ilmneb nii VT-s kui UT-s, põhimõttelisi erinevusi nende vahel ei saa nentida. Küll on ilmne, et piibellik mõtteviis erineb printsipiaalselt nii oma haardeulatuse kui ka konkreetsuse poolest kogu antiiksest mõttelaadist.

      Esimene ulatuslik kristlik ajalootõlgendus pärineb Augustinuselt. Tema suurteos „De Civitate Dei” on dualistlik, selle järgi kulgeb kogu ajalugu kahe võimuvaldkonna – Jumala riigi ja maailma või saatana riigi – väitlusena, milles Jumala riigi lõplik võit on ette määratud. Jumala riigi võitluse teostaja on kirik. See käsitlus jäi pikaks ajaks domineerima, kuigi tema kõrval esines ka enam apokalüptikasse kalduvaid tõlgendusi.

      Keskaegseist tõlgenduskatseist väärib märkimist tsistertslase Florise Joachimi (†1202) apokalüptiline käsitlus: kiriku ajalugu kulgeb vastavalt Kolmainsuse kolmele isikule kolmes perioodis, kusjuures kolmas, „Vaimu periood”, pidi algama 1260.

      Taolisi enam või vähem apokalüptilisi ajalootõlgendusi on esinenud ja esineb tänapäevalgi mitmesugustes sektantlikes liikumistes ja denominatsioonides (adventistid, piibliuurijad jt). Piibellikus käsitluses kujutab ajalugu endast inimkonna „teekonda langusest kohtuni või lunastuseni” (Erwin Reisner). (Vt ka HISTORISM, ÕNDSUSLUGU.)

      ALGSEISUND – selle all mõistetakse teoloogias inimese seisukorda enne pattulangust,

Скачать книгу