süstemaatilise teoloogia erialal. Tema töö mõlemal ametikohal lõpetas nõukogude võim aastal 1940. Teise maailmasõja ajal töötas Salumaa ülikooli raamatukogus, koolide inspektorina jm.
Salumaa ordineeriti kirikuõpetajaks aastal 1944, järgnes töö abivaimulikuna Otepää ja Laiuse koguduses. 1945. aastal ta arreteeriti ja saadeti vangilaagrisse. Kümne laagriaasta jooksul viibis ta nii Kasahstani kui Krasnojarski krais, töötades põllumajanduslikes ühisettevõtetes talitajana. Vangistusest vabanes ta 1955. aastal ja alates 1956. aastast asendas õpetajat Võru koguduses. Aastal 1956 alustas Salumaa ka tööd õppejõuna EELK Usuteaduse Kõrgemas Katsekomisjonis, hilisema nimetusega EELK Usuteaduse Instituudis.
Aastail 1969–1995 teenis Salumaa kirikuõpetajana Saarde kogudust. Ta elas Kilingi-Nõmmel, kus teda külastasid, tema juures elasid ja õppisid paljud noored teoloogid ning teoloogiahuvilised.
Peaaegu 40 aastat töötas Salumaa EELK Usuteaduse Instituudis süstemaatilise teoloogia ja filosoofia õppejõuna, tõlkis ning koostas ise arvukalt erialast kirjandust, nende seas ligi 60 numbrit „Teoloogilist Kogumikku”, mitukümmend tõlkeraamatut jm masinakirjas ilmutatud teoseid.
Trükis on tema suurematest töödest seni ilmunud „Søren Kierkegaard”, „Filosoofia ajalugu I–V”, „Matteuse rõõmusõnum”, „Evangeelse eetika alused”, „Karl Barthi „Kiriklik dogmaatika”” ning ilukirjanduse tõlkeid.
Salumaa tegi kaastööd ajakirjadele „Akadeemia”, „ERK”, „Usuteaduslik Ajakiri” ning mitmetele ajalehtedele, töötas EE toimetuses, hiljem ENE juures. Ajakirja „EELK” toimetusse kaasati Salumaa alates aastast 1981.
1980. aastal andis EELK Usuteaduse Instituut professor Salumaale teenete eest teoloogilise teaduse arendamisel audoktori tiitli. Teise audoktori nimetuse andis Salumaale 1994. aastal Tartu Ülikool. Elmar Salumaa suri 7. jaanuaril 1996.
Milline oli Salumaa teoloogia? „Pole kirikut ilma teoloogiata ega teoloogiat ilma kirikuta!” See Elmar Salumaa sageli öeldud lause on muutunud laialt tuntud käibefraasiks ja selle põhimõtte järgi on õppinud enamik sõjajärgseid teolooge. Tegelikult on teoloogia ajalugu kulgenud Euroopas käsikäes teaduse ajalooga, sest juba alates keskajast on olnud ülikoolides esimeseks teadusharuks teoloogia. Kes poleks aga kuulnud lauset, et usk ja mõistus olevat vastuolus? Kiriklikes ringkondadeski on kuuldud arvatavat, et teoloogia võtab usu ära. Sellele olevat Salumaa vastatud, et küllap on siis usk liiga nõrk või põhineb vääral alusel, kui seda saab mõistusega nii lihtsalt ümber lükata.
Mis juhtub siis, kui teoloogia hüljatakse mingil ettekäändel? Juhtub see, et kirik jääb harimatute asjaks – haritud inimesed aga jäävad kirikust eemale. Mõlemad jäävad ilma usulisest haritusest. Et aga religiooni osa maailmas ja inimeste elus on endiselt väga suur ja oluline tegur, soodustab haridusepuudus naiivsete kujutluste ja vaadete vohamist, mis teeb kirikust sekti ning peletab sellest jätkuvalt mõtlevaid inimesi. Seda ei taha ju tegelikult ka need, kes teoloogiast ei hooli või seda põlgavad.
Eesti teoloogia pole kujuteldavgi ilma Salumaata. Eestit silmas pidades võib kahtlemata väita, et pole teoloogiat ilma Salumaata ega Salumaad ilma teoloogiata, kuid kindlasti tuleks lisada, et pole Salumaad ilma kirikuta ega kirikut ilma Salumaata. Salumaa kui kristlane ja teoloog kuulus lahutamatult kokku kirikuga ning ka tema teoloogia oli kiriklik selle sõna parimas tähenduses.
Muidugi, teoloogia ei pruugi alati tahta olla kiriklik, vaid võib esineda ka teatud religioonifilosoofiana. Teoloogia võib olla „kiriklik” ka sõna halvas tähenduses, kui see tardub dogmatismi või fundamentalismi. Salumaa teoloogia väldib selliseid äärmusi: ta on dogmaatik, kes interpreteerib oma kaasajale kristlikku õpetust, kuid ei kummarda orjalikult dogmade kirjatähte. Ta on teoloog, kes on teadlik vajadusest toetuda alati kõige põhilisemale, kuid mitte fundamentalist ehk äärmuslik konservatiiv, kes jõu ja ajupesuga surub peale oma positsioone. Pigem võiks öelda, et Salumaa on mõõdukas progressiivne konservatiiv, kes esitab kristliku usu tõlgendusi praeguse aja kontekstis, jäädes teadlikult klassikalise teoloogia pinnale.
Samas on Salumaa teoloogina teinud oma valikud: tema arusaamine Pühakirjast, kirikust, õigeksmõistust jne on selgelt luterlik-protestantlik. Olles küll oikumeeniliselt meelestatud, esitas Salumaa ikka veel reformatsiooniajast pärit küsimusi ning mõõtis selle alusel ka katoliiklust. Salumaad hästi tundev teoloog Ingmar Kurg iseloomustas kirjas allakirjutanule käesolevat suurteost järgmiselt: „Salumaa on siin kindlalt evangeelne teoloog ja nn evangeelse teoloogia ülimuslikkust ei sea ta kordagi kahtluse alla. Kõikide arutelude lõppsõna on alati jäetud öelda tema lemmikutel, eriti Barthil. Salumaa evangeelsus on tasakaalustatud luterlik-kalvinistlikul teljel. Katoliiklaste suhtes on ta viisakuse piires kriitiline. Oma evangeelsuses on Salumaa kindlalt luterlane, s.t Lutheri ütlused kõlavad nagu absoluutne tõde (v.a üks kord). Postmodernsed teoloogid tõenäoliselt ei nõustuks Salumaaga selles, et tema tõekriteerium on paigas: selleks on Jeesus Kristus; Kristus mitte ainuüksi inimisiksusena, vaid ka teoloogilise suurusena.”
Salumaa enda sõnade järgi on teda noorena mõjutanud eriti saksa teoloog Karl Heim. Põhilisel loomeperioodil, Siberist naasmisest kuni perestroikani (u aastail 1956–1985) seisis Salumaa kõige rohkem „moodsa kirikuisa” Karl Barthi mõju all, kelle „valge vaala” (s.t 13-köitelise „Kirikliku dogmaatika”) oli ta läbi lugenud (tõenäoselt ainsa eestlasena) kaanest kaaneni. Barthi tugevat tausta on tunda ka käesoleva teose puhul.
Oma viimase aastakümne kohta ütles aga Salumaa, et ta on vahetanud Barthi teise XX sajandi teoloogilise suurkuju, saksa-ameerika teoloogi Paul Tillichi vastu. Kogu eluaja oli Tillichit süüdistatud teoloogia liberaliseerimises, nimetatud teda „intellektuaalide ja skeptikute apostliks” jt. Viimasel ajal on aga märgatud, et ta oli ühtaegu krüptokonservatiiv, s.t ta oli nagu Salumaagi kantud soovist kristlikku usku mõistetavaks teha tänapäeva inimesele, säilitades intellektuaalset siirust. Ka Salumaa suurus seisneb selles, et ta suutis siiralt suhtuda aktuaalsetesse tõeküsimustesse – isegi siis, kui need olid tõstatanud teiste kiriklike ja teoloogiliste traditsioonide esindajad või hoopis ilmalikud inimesed.
Sellest järeldub, et Elmar Salumaa suurus ei piirdu kaugeltki ainult sellega, et ta oli täht eesti teoloogias. Salumaa „klubi” kasvandik, roomakatoliku preester Rein Õunapuu on öelnud: „Salumaa oli inimesena veel suurem kui teoloogina ja tal oli fenomenaalne võime näha igaühes, kes üle tema koduläve astus, ennekõike inimest, kellel oli õigus oma arvamusele, arengule ja põhimõtetele – peaasi kui inimene ise uskus sellesse, mida ta tegi. Välise tõreduse taga oli teoloogia, mille järgi Salumaa elas, palju avaram selle verbaalsest väljendusest.”
Oma õpilaskond ja järgijaskond on Elmar Salumaal siiamaani EELK-s. Paljud neist, nagu Villu Jürjo, Peeter Kaldur, Tõnu Linnasmäe, Endel Apsalon, Heikki Reila, Tõnu Telling jt, elasid aastaid tema juures ja abistasid praktikandina. Palju rohkem on aga neid, kes, nagu ka allakirjutanu, on omandanud Salumaalt teoloogiatudengina oma esimesed impulsid ja on püüdnud nende valguses sammuda edaspidigi.
Selline on ka käesolev suurteos „Süstemaatilise teoloogia käsiraamat”, mida võib lugeda Salumaa süstemaatilis-teoloogiliseks või dogmaatiliseks peateoseks. Selle teose väljaandmine austatud õppejõu 100. sünniaastapäeva puhul on ühtlasi võla tasumine tänulike õpilaste poolt. Algset pealkirja „Dogmaatika märksõnades” on siiski täiendatud, sest erinevalt autori traditsioonilisest keelepruugist oleks sõna „dogmaatika” tänapäeval mõneti eksitav.
Millise teosega on tegemist? Autor ise kirjutab selle käsikirja eessõnas 1984. aastal järgmiselt: „Selles raamatus pidasin kõige otstarbekohasemaks kasutada märksõnade süsteemi. See annab õppijale võimaluse orienteeruda kergesti kõigis dogmaatika põhiõpetustes ja teda parajasti huvitavates üksikküsimustes. Esmalt antakse ülevaade probleemi piibellikust lähtealusest, järgneb põgus pilguheide
