alates renessansist. Tema esialgsed avaldumisvormid olid pigem antiklerikaalsed kui ateistlikud selle mõiste täpsemas tähenduses. Ehtne ateism tekib valgustusajastul hoogustuva ratsionalistliku valgustusfilosoofia mõjul esmajoones Prantsusmaal (entsüklopedistid), selle radikaalsemad esindajad tunnistavad igasuguse jumalausu mitte ainult mõistuslikult paikapidamatuks, vaid ka kahjulikuks (Paul Heinrich Dietrich von Holbach). Vaatamata sellele, et Immanuel Kant nii Jumala olemasolu kui ka tema mitteolemasolu ratsionaalse tõestamise võimalused kummutas (jättes Jumala idee siiski moraalse postulaadina püsima), süveneb XIX saj koos loodusteadusliku maailmakäsitluse levikuga ka ateistlik hoiak, saades materialistliku maailmavaate lahutamatuks eelduseks. Religioon ja teoloogia (kui õpetus Jumalast) tunnistatakse inimlike soovunelmate projektsiooniks ja illusiooniks (Ludwig Feuerbach) või seostatakse kehtivate ühiskondlik-poliitiliste ideoloogiatega, mille vastu tuli võidelda.
Selles võitluses või õigemini võitlusprogrammis tehti ateismist nn progressiivse maailmavaate lahutamatu koostisosa (Karl Marx, Friedrich Engels), mis hiljem poliitilise võitluse ja võimuhaaramisega sotsialistlikus revolutsioonis omandas aktiivse „võitleva ateismi” vormi koos tugeva antiklerikaalse hoiakuga. Uusimalt, eriti pärast Teist maailmasõda, on ateismi senine loodusteaduslik argumentatsioon tunduvalt kahanenud; samuti on kogetud, et teadus kui niisugune ei suuda lahendada inimliku eksistentsi põhiprobleeme ega neist johtuvaid vajadusi. Seetõttu võib koguni kõnelda ateismi kriisist tänapäeva maailmas, sellele on isegi veendunud ateistid-marksistid tähelepanu juhtinud (Vitezslav Gardavsky).
Ateismi süvenemisele ja levikule moodsas mõttemaailmas, nagu see mitmeti kajastub nt kirjanduses, on suuresti kaasa aidanud kaasaegne eksistentsifilosoofia (Jean Paul Sartre, Albert Camus jt), kuid samal ajal on ateism kujunenud ühtlasi tõsiseks teoloogiliseks probleemiks, mille olemasolu ees ei saa silmi sulgeda ega seda vältida kirikupoolse põlustamisega (nagu roomakatoliku kirik). Küsimus, mis sellega seoses esile kerkib ja vajab täiesti uut läbimõtlemist, seisneb selles, kuivõrd kristlus ise oma faktilise olukorra ja suhtumisviisidega on kaasa aidanud ateistlike eluhoiakute ja mõtteviisi süvenemisele ja levikule. Asjalik ja mittepropagandistlik ateistlik kriitika viitab küllalt olulistele puudujääkidele praktilise kristluse osas nii individuaalse kui ka ühiskondliku elu valdkonnas (kristlus ja kirik kui ühiskondliku status quo toed, trooni ja altari sümbioos, vähene aktiivsus ühiskondliku ülekohtu suhtes jne). On tõdetud, et ateism on alati selline küsimus kirikule ja teoloogiale, millele õiglase vastuse võlgu jäämist tuleb vältida. On uuritud ateismi tekkepõhjusi ja tüpoloogiat (Ignace Lepp), analüüsitud ta sügavamat olemust ja jõutud järeldusele, et igas ateismi tüübis peitub aseusundlikke elemente nn aseabsoluutsuse kujul (Horst Georg Pöhlmann), milleks alati on mingi „viimne” kas idee või mis tahes reaalsuse (loodus, mõistus, teadus jne) kujul.
Teiselt poolt on tõlgendatud ateismi ka protestina eelkristliku, teistlikult mõistetud jumalamõiste vastu, mis ei ühtu piibellik-dünaamilise, ajaloos tegutseva Jumala mõistmisega, vaid on tardunud võõrkehana kristlikku usku tunginud, ja mida juba vanakiriklik kolmainsuseõpetus püüdis vältida, kuid mis tänu aristotellikule filosoofiale on tänini kiriklikku teoloogiasse juurdunud (Enrico Dante). Just sellel alusel võib kujuneda viljakas dialoog praegusaegse ateismi ja kristliku teoloogia vahel. Selles mõttes ei saa jätta märkimata ka nn Jumal-on-surnud teoloogia püüdlusi radikaalse Kristuse-teoloogia poole, Kristuse ainulaadsust tahetakse esile tuua ilma senise teistliku jumalakujutluseta. Siingi pole viimselt tegemist mitte jumalasalgamisega, vaid Jumalat objektiviseeriva mõtlemise vältimisega, et Jeesuse läkitust tänapäevases maailmas tõsisemalt teostada. (Vt ka ASEUSUND, JUMAL, RELIGIOON, TEISM.)
AUTORITEET – Lad mõistel auctoritas ei leidu vastet Piibli algkeeltes, see on kristlikku keelepruuki kandunud rooma õiguse mõttevallast, kus seda kasutati keisrite, senati ja nende otsuste suhtes, tihti ka filosoofide ja nende õpetuste tõepärasuse kinnitamiseks. Viimases tähenduses esineb see ka kristlikus õpetuses, kusjuures katoliiklik ja evangeelne autoriteedikäsitlus teravalt lahku lähevad. Roomakatoliikliku õpetuse järgi on ainsaks õpetusautoriteediks kirik ise, mistõttu siin Pühakirja kõrval samaväärseks ja mitmeti isegi tugevamaks autoriteediks osutub kiriklik õpetustraditsioon (isegi kui jätkuv ilmutus), niisiis see, kuidas kirik Pühakirja tõlgendab ja tõlgendusi formuleerib; sellele lisandub paavsti kui Kristuse asemiku autoriteet, kelle õpetuslikud otsused ex cathedra on vaieldamatult kehtivad. Evangeelses autoriteedikäsitluses on ainsaks kiriklikuks õpetusautoriteediks Pühakiri. Viimane legaliseerib omakorda kiriku relatiivse autoriteedi. Kiriku kui institutsiooni autoriteeti seega ei eitata, kuid selle relatiivistamisega välistatakse kujutlus, nagu võiks kirik olla mingi tema kätte usaldatud õndsusvara jagaja ning valitseja või nagu oleks Pühakiri aare, mida kirik võiks suvaliselt tõlgendada ja kasutada. Kirik kogu oma õpetuse ja eksistentsiga ei kõrgu üle Pühakirja, vaid allub sellele. Kuivõrd ta sellele allub, võib tema õpetus Pühakirja õige tõlgendamisena ka traditsioonina teatud relatiivset autoriteeti omada. (Vt ka KIRIK, PIIBLI KAANON, PÜHAKIRI, TRADITSIOON.)
BARMENI TEOLOOGILINE SELETUS on saksa kirikuvõitluse ajal Barmenis toimunud sinodil (29.–31.05.1934) sõnastatud teoloogiline seisukohavõtt evangeelse kiriku tasalülitamise vastu natsionaal-sotsialistliku riigivõimu ja nn saksa kristlaste liikumise poolt. See on XX saj silmapaistvaim õpetusürik üldse, milles lausa usupuhastusliku selgusega tunnistatakse, et „Jeesus Kristus … on see ainus Jumala Sõna, keda meil tuleb kuulda”, „kõik muud sündmused ja võimud, isikud ja tõed”, mis tahavad olla „Jumala ilmutuseks”, tunnistatakse kirikule ohtlikuks väärõpetuseks”. Sellel ürikul on vaieldamatu väärtus kõigi nende kirikute jaoks, mis kannatavad kirikuvälise võimu ja kirikuvõõra ideoloogia surve all.
BIBLITSISM – Mitte päris ühemõtteline nimetus teoloogilise meetodi ja mõtteviisi kohta, mis oma usulise ja õpetusliku sisu püüab ammutada ainuüksi Piiblist ja mis kujundab nii dogmaatika kui ka eetika piibellike mõtete harmoniseeritud ning süstematiseeritud reproduktsioonina. Teoloogiat, mis selle kõrval kasutab filosoofilisi mõisteid, kiriklikku traditsiooni või ka subjektiivseid usukogemusi, biblitsism ei tunnusta. Laiemas mõttes on aga biblitsistlik iga teoloogia, mis tunnustab Pühakirja ainulist autoriteeti: selles mõttes on kiriku- ja teoloogiaajaloos alati esinenud biblitsistliku mõtteviisiga teolooge ja suundi, nende hulka võiks lugeda ka reformaatoreid, samuti vanaprotestantlikku ortodokslust ja mõnevõrra pietismigi.
Biblitsism kitsamas mõttes kui (enam-vähem) piiritletav mõttesuund pärineb reformeeritud teoloogiast, ulatudes juba Johannes Coccejusest (1603–1669) üle Johann Albrecht Bengeli, Friedrich Christoph von Oetingeri ja Johann Tobias Becki kuni Martin Kähleri (kellelt arvatavasti pärineb ka mõiste „biblitsism”) ja tema õpilasteni XX sajandil. Põhiliselt orienteerub biblitsistlik teoloogia õndsuslooliselt: maailma ajalugu alates loomisest kuni eshatoloogilise lõpuleviimiseni kujutab endast astmeliselt arenevat Jumala õndsusökonoomiat, mille keskmeks on Jeesus Kristus. Sellele vastavalt pole ka Piibel ise mitte mingi jumaliku õpetuse ajatu süsteem, nagu seda püüdis näha ortodokslus, vaid õndsusloo enesega seoses ajalooliselt toimuva ilmutuse tunnistus, õndsusloo ürik. Oma ajaloolisis tunnistusis, õpetuslikes seletusis ja ettekuulutavais tõotusis on Piibel Püha Vaimu kaudu antud õndsusloo kujutus loomisest maailma lõpuni, sealjuures küll ajalooliselt seotud ja vahendatud.
Kahtlemata võimaldab biblitsism Piibli ajaloolist mõistmist, pidades seejuures silmas ka piibelliku ilmutuse sisulist ühtsust ning terviklikkust ja toonitades ühtlasi Piibli iseennast seletavat autoriteetsust. Sellele vaatamata jääb biblitsism ühekülgseks ning meelevaldseks, puhtteoreetiliseks ajalooliseks konstruktsiooniks, mis ei arvesta Piibli puhtinimlik-ajaloolist külge, nagu viitab ajaloolis-kriitiline piibliteadus. Biblitsismis jääb vajaka ka piibelliku sõnumi edastamisest tänapäevale arusaadavas vormis ja väljenduslaadis, mistõttu biblitsistlikult orienteerunud teoloogia ja dogmaatika ei saa olla piisav töövahend tegeliku kuulutuse tarvis. (Vt ka PÜHAKIRI, TRADITSIOON, ÕNDSUSLUGU.)
CHARACTER INDELEBILIS ehk sacramentalis on katoliiklik õpetus teatud sakramentide – ristimise, konfirmatsiooni ja ordinatsiooni ehk preestriks pühitsemise kordumatusest, mis kujunes välja kõrgskolastikas.
