ikka enda teada.“ Sirutasin käe paberilehe poole. „Kas ma saaksin selle endale, palun?“ Ta kõhkles ja andis selle siis ära. „Tänan,“ ütlesin ma siiralt.
Tädi Amelia uuris härra Whittlesilt tema ema tervise kohta. Kui mees hakkas ema jala mädanevat haavandit kirjeldama, hakkas minul kõhus keerama. See oli lihtsalt liiga jälk. Tähelepanu mujale suunamiseks eemaldusin neist ja vaatasin taas tamme, mis oli varem mind köitnud.
See oli uhke puu ja see tekitas minus uuesti igatsuse maaelu järele. Lehed keerlesid tuule käes ja ma esitasin endale küsimuse, mis oli mulle veidi varem mõtteainet andnud. Millal mina viimati keerlesin?
Keerutamine oli kunagi olnud minu harjumus, ehkki vanaema peaks seda halvaks harjumuseks, kui sellest teaks. See oli olnud kaaslaseks mu teistele harjumustele, nagu tundide kaupa raamatuga viljapuuaias istumine või oma mära seljas üle põldude kihutamine.
Ma keerutasin end vist viimati vähemalt aasta ja kaks kuud tagasi. Aasta ja kaks kuud tagasi viidi mind mu kodust minema, ehkki ma alles leinasin, ja saadeti vanaema juurde Bathi, samas kui isa läks Prantsusmaale omal moel leinama.
Aasta ja kaks kuud – kaks kuud kauem, kui ma olin algselt kartnud, et pean selles lämmatavas linnas passima. Ehkki mulle polnud kunagi antud põhjust nii arvata, olin lootnud, et aasta eraldi leinamist on piisav karistus. Ja nii olin ma kaks kuud tagasi, oma ema surma-aastapäeval oodanud terve päeva, et isa tagasi tuleks. Olin korduvalt ette kujutanud, et kuulen teda uksele koputamas, ja kuidas mu süda siis rinnus hüppaks. Olin kujutlenud, kui kiiresti ma jooksen ust avama. Olin kujutlenud, et ta naeratab mulle, teatades, et tuli mind koju viima.
Ometi ei olnud ta sel päeval kaks kuud tagasi tulnud. Olin terve öö istunud küünlavalgel voodil, oodates, et uksele koputatakse, mis tähendaks pääsemist sellest kuldsest puurist, aga hommik koitis ja keegi ei koputanud.
Ohkasin, jälgides tuule käes tantsisklevaid rohelisi lehti. Mul polnud kaua aega olnud põhjust keerutada, ja kui seitsmeteistaastaselt pole põhjust keerutada, siis see on tõsine probleem.
„Immitseb.“ Härra Whittlesi hääl köitis taas mu tähelepanu. „Immitseb välja.“
Tädi Amelia oli näost kergelt roheline ja tõstis kinnastatud käe suu peale. Otsustasin, et on aeg sekkuda. Võtsin tema käe alt kinni ja ütlesin härra Whittlesile: „Mu vanaema ootab meid. Vabandage.“
„Loomulikult, loomulikult,“ vastas ta, kummardades taas nii, et korsett valjusti kriuksus. „Loodetavasti kohtume peagi, preili Daventry. Ehk Pump Roomis?“
Loomulikult pakub ta järjekordseks „juhuslikuks“ kohtumiseks Bathi seltskonnaelu keskust. Ta tundis mu harjumusi hästi. Naeratasin viisakalt ja jätsin meelde, et vähemalt järgmise nädala jooksul ma Pump Roomi teed jooma ei lähe. Tõmbasin siis tädi Amelia laia rohelise mururiba poole, mis kaardus elegantselt poolringis võikollaste kivide ümber, ent luksus ei muutnud asjaolu, et Bath elas üle oma kõige kehvemaid aegu. Igatsesin elu maal nii meeleheitlikult, et kibelesin sinna tagasi päeval ja ööl.
Vanaema oli külalistoas ja luges kirja, istudes oma toolil nagu troonil. Ta kandis alles musti leinariideid. Minu sisenedes tõstis ta pea ja libistas kriitilise pilgu minust üle. Tema hallide silmade pilk oli terav ja talle ei jäänud midagi märkamata.
„Kus sa terve hommiku olid? Lippasid mööda põlde ringi nagu mõni talulaps?“
Esimest korda seda küsimust kuuldes olin hirmu tundnud. Nüüd naeratasin, sest teadsin, et see on meie omavaheline mäng. Sain aru, et vanaemale meeldis vähemalt korra päevas üks korralik sõnalahing. Sain ka aru sellest, ehkki ma seda talle kunagi ei ütleks, et tema karm pealispind varjas seda, mida tema pidas kõige suuremaks nõrkuseks – lahket südant.
„Ei, seda teen ma ainult paaritutel kuupäevadel, vanaema. Paaris kuupäevadel õpin lehmi lüpsma.“ Kummardusin ja suudlesin teda laubale. Ta haaras korraks mu käest kinni. See oli tema puhul kõige suurem kiindumusavaldus.
„Hmhh. Sa vist pead end vaimukaks,“ tähendas ta.
„Tegelikult mitte. Lehma lüpsmine nõuab palju harjutamist. Ma olen praegu selles kohutavalt kohmakas.“
Nägin, et lihased ta suu ümber värelevad, mis tähendas, et vanaema üritas naeratust tagasi hoida. Ta sikutas oma pitssalli ja andis mulle märku istuda enda kõrvale.
Kiikasin serveerimislaual olevaid kirju. „Kas mina sain täna kirju?“
„Kui sa pead silmas oma kasutut isa, siis ei saanud.“
Püüdsin pettumust varjata. „Ta ilmselt reisib. Ehk pole tal võimalik kirjutada.“
„Või on ta enesekeskses leinas oma lapsed unustanud,“ pomises vanaema. „Jättis oma kohustused kellegi kaela, kes seda ei soovinud, eriti sellises vanuses.“
Ma võpatasin. Mõned vanaema torked olid teravamad kui teised. See oli eriti valus teema, kuna ma vihkasin mõtet, et olen koormaks. Ja ometi polnud mul kuhugi mujale minna.
„Kas tahad, et ma läheksin minema?“ küsisin ma tahtmatult.
Ta põrnitses mind. „Ära ole selline tobu. Ameliast piisab.“ Ta pani kokku kirja, mida oli lugenud. „Sain oma õepoja kohta veel halbu uudiseid.“
Ahhaa, saatanlik õepoeg. Oleksin pidanud aimama. Mitte miski ei pahandanud vanaema rohkem kui kuulmine oma pärija härra Kelletiga seotud järjekordsest skandaalist. Too oli elupõletaja ja suli ning oli oma raha maha mänginud, oodates nüüd vanaema kopsakat varandust. Minu kaksikõde Cecily pidas teda uljaks ja romantiliseks, mina mitte. See oli üks paljudest asjadest, milles me õega eriarvamusel olime.
„Mida härra Kellet seekord tegi?“ uurisin ma.
„Sinu süütud kõrvad ei pea seda kuulma.“ Vanaema ohkas ja jätkas leebemal toonil: „Ma tegin vist vea, Marianne. Ta hävitab kõik. Ta on teinud meie suguvõsa nimele suurt ja pöördumatut kahju.“ Vanaema tõstis väriseva käe lauba juurde ning nägi habras ja väsinud välja.
Vaatasin teda üllatunult. Vanaema ei näidanud minu nähes kunagi sellist haavatavust välja. See oli äärmiselt ebatavaline. Kummardusin tema poole ja võtsin tema käe pihku. „Vanaema? Oled sa haige? Kas ma toon sulle midagi?“
Ta rapsas käe vabaks. „Ära poputa mind, laps. Sa tead, et ma ei talu sellist käitumist. Olen lihtsalt väsinud.“
Surusin naeratuse maha. Ta oli täiesti terve, kui niimoodi vastata jaksas, aga tema reaktsioon oli tavatu. Ta suutis enamasti härra Kelleti halva käitumise unustada ja meeles pidada, miks too tema lemmik oli – arvasin, et sellepärast, et mees ei kartnud teda –, ent ma polnud näinud vanaema kunagi nii mureliku ja rusutuna.
Ta viitas laual oleva kirjakuhja poole. „Sulle on seal kiri. Londonist. Loe seda ja jäta mind natukeseks rahule.“
Võtsin kirja ja läksin akna alla, lastes päikesevalgusel tuttavale käekirjale langeda. Kui isa mu Bathi tõi, oli ta leidnud mu kaksikõele Cecilyle veelgi sobilikuma elukoha. Cecily oli elanud viimase aasta ja kaks kuud meie nõo Edithi juures Londonis ning tundus, et ta naudib iga hetke.
Kaksikute kohta olime Cecily ja mina erakordselt erinevad. Ta oli minust üle igas naiselikus omaduses. Ta oli ilusam ja rafineeritum. Ta mängis klaverit ja laulis nagu ingel. Ta flirtis härradega vabalt. Talle meeldis linnaelu ja ta unistas
