sinna, teha midagi kasulikku ja head. Ennekõike tahtsin, et mind armastataks sellisena, nagu ma olen. Minu ambitsioonid tundusid Cecily omade kõrval tagasihoidlikud ja igavad. Vahel kartsin, et mina tundun Cecily kõrval tagasihoidlik ja igav.
Viimasel ajal kirjutas Cecily vaid oma kallist sõbrannast Louisa Wyndhamist ning tema kenast ja tiitliga vanemast vennast, kellega Cecily oli otsustanud abielluda. Cecily polnud mulle tema nime avaldanud – ta kirjutas vaid Louisa vennast. Ilmselt kartis, et neid kirju võib näha keegi, kes pole nii diskreetne kui mina. Võib-olla muretses ta mu toatüdruku Betsy pärast, kes oli maailma kõige suurem klatšimoor.
Ma polnud sellest Cecilyle kirjutanud, aga olin hiljuti küsinud Betsylt Wyndhamite vanima poja nime ja ta oli välja selgitanud, et see on Charles. Sir Charles ja leedi Cecily kõlas hästi, mõtlesin ma. Kui Cecily on otsustanud temaga abielluda, siis see ka juhtub. Ta polnud veel kunagi jäänud ilma millestki, mida tõeliselt ihkas.
Enne, kui ma tema kirja pitseri lahti murdsin, sulgesin silmad ja palusin mõttes: Palun ära lase tal jälle jahvatada kallist Louisast ja tema kenast vennast. Mul polnud Wyndhamite vastu mitte midagi – meie emad olid lastena olnud head sõbrannad ja minul oli nende tutvusele samasugune õigus nagu Cecilyl –, aga olin viimasel kahel kuul neist nii palju lugenud, et hakkasin kahtlema, kas mina ikka olen talle sama oluline kui Wyndhamid. Avasin kirja ja lugesin.
Kallis Marianne!
Mul on väga kahju kuulda, et Bath tundub Sulle vanglana. Ma ei saa sellest aru, sest jumaldan Londonit. Võib-olla sain kaksikuna oma südamesse kogu tsivilisatsiooni ja Sina kogu looduse. Selles asjas pole me võrdsed, eks ju?
(Õena saan ma Sulle andeks anda, et kirjutad selliseid asju nagu: „Eelistaksin pead kaunistama päikesepaistet, tuult ja taevast, mitte ilusat kübarat.“ Palun ära ütle selliseid asju teistele inimestele. Kardan, et nad peaksid Sind ebaviisakaks.)
Teades, et Sa oled õnnetu, ei hakka ma Sind tüütama kirjeldusega oma eelmise nädala tegemistest. Ütlen vaid seda – minu esimene hooaeg linnas on just nii põnev, kui ma olin lootnud. Ma ei pane Su kannatust proovile ega kirjuta täna sellest rohkem midagi, et Sa ei rebiks seda kirja katki enne, kui oled lugenud tähtsaid uudiseid, mida ma Sulle saadan.
Mu kallis sõbranna Louisa Wyndham kutsus mind kaasa nende maamõisasse. See olevat väga suurejooneline. Seda kutsutakse Edenbrooke’iks ja see asub Kentis. Me sõidame maale kahe nädala pärast, aga oluline on see, et ka Sina oled kutsutud! Leedi Caroline palus kutsuda ka Sind, kuna me mõlemad oleme tema „kalli lapsepõlvesõbranna“ tütred.
Ütle, et Sa tuled, ja meil saab seal väga tore olema. Vajan ehk koguni Sinu abi, saamaks „Leedi Cecilyks“ – kõlab ju uhkelt, eks? –, sest tema vend on ka seal ja see on minu võimalus teda võluda. Pealegi annab see Sulle võimaluse kohtuda minu tulevase perekonnaga.
Sinu
Cecily
Lootus pitsitas mind nii tugevasti, et ma ei saanud hingata. Pääseda jälle maale! Lahkuda Bathist ja selles kohutavast vangistusest! Olla õega koos, kui olime nii kaua lahus olnud! Seda oli korraga hoomamiseks liiga palju. Lugesin kirja uuesti, seekord aeglasemalt, nautides iga sõna. Muidugi ei vajanud Cecily tegelikult minu abi Sir Charlesi endale võitmisel. Mul polnud talle pakkuda midagi, mida ta ise paremini ei teeks, kui asi puudutas kurameerimist, ent see kiri tõestas, et ma olen tema jaoks tähtis – ta polnud mind unustanud. Oh, milline õde! See võib olla lahendus kõikidele mu probleemidele. See võib anda mulle põhjuse taas end keerutada.
„Noh? Mida su õde kirjutab?“ küsis vanaema.
Pöördusin innukalt tema poole. „Ta kutsus mind endaga Wyndhamite maamõisasse Kentis. Ta lahkub Londonist kahe nädala pärast.“
Vanaema ajas kortsulised huuled torusse, vaatas mind küsivalt, aga vaikis. Mu süda tõmbus kokku. Ta ei keela ju mul minna, ega? Teades, kui tähtis see minu jaoks on.
Surusin kirja rinnale ja süda pakitses mõttest, et mulle võidakse seda ootamatut õnnistust keelata. „Kas sa lubad minna?“
Ta vaatas kirja, mis tal ikka käes oli – seda, milles olid halvad uudised härra Kelleti kohta. Siis viskas ta kirja lauale ja ajas end toolil sirgu.
„Võid minna, aga ühel tingimusel. Pead oma metsikut käitumist muutma. Sa ei jookse terve päev väljas ringi. Pead õppima käituma nagu elegantne noor daam. Võta oma õest õppust, ta oskab seltskonnas hästi käituda. Ma ei saa lasta oma pärijal pidada end ülal nagu metsaline. Ma ei luba sul endale häbi teha, nagu seda on teinud see minu õepoeg.“
Põrnitsesin teda. Tema pärija? „Mida see tähendab?“
„Just seda, mida sa arvad. Jätan härra Kelleti pärandusest ilma ja pärandan kõik sulle. Antud hetkel on sinu päranduse suurus umbes nelikümmend tuhat naela.“
2. PEATÜKK
TEADSIN, et mu suu on ammuli, aga mul polnud jõudu seda sulgeda. Nelikümmend tuhat naela! Mul polnud aimugi, et vanaema oli nii rikas.
„Selle juurde ei kuulu mõistagi maamõis,“ jätkas ta, „aga loodetavasti abiellud sa mehega, kel on see olemas. Vähim, mida sa minu varandusega teha saad, on leida suurepärane abikaasa.“ Ta tõusis ja läks kirjutuslaua juurde. „Ma tunnen Wyndhame. Kirjutan leedi Caroline’ile isiklikult ja võtan kutse sinu nimel vastu. Kaks nädalat jätab meile piisavalt aega, et lasta sulle uued kleidid õmmelda. Peame kohe ettevalmistustega alustama.“
Ta istus laua taha ja võttis ette paberilehe. Ma ei suutnud end liigutada. Minu elu oli äsja muutunud ilma igasuguse ettehoiatamise või vahepausita.
Vanaema tõstis pea. „Noh? Mis sul öelda on?“
Ma neelatasin. „Ma... ma ei tea, mida öelda.“
„Võiksid alustada tänamisest.“
Naeratasin jõuetult. „Loomulikult olen ma tänulik, vanaema. Olen lihtsalt... rabatud. Ma ei tea, kas ikka sobin säärast vastutusekoormat kandma.“
„Selle pärast sa Edenbrooke’i lähedki – et sobivaks saada. Wyndhamid on väga lugupeetud. Nendega koos olles on sul võimalik palju õppida. See on lausa minu tingimus. Sinust peab saama kombekas daam, Marianne. Sa kirjutad mulle sealt ja räägid, mida oled õppinud, muidu kutsun su siia tagasi ja õpetan sind ise.“
Mu mõtted tiirlesid peas ringi ja ma ei saanud veel millestki aru.
„Sa oled kahvatu,“ lausus vanaema. „Mine üles ja heida pikali. Küll sa varsti toibud, aga ära maini päranduseasja poole sõnagagi oma toatüdrukule! Sa ei taha, et teised praegu sellest teada saaksid. Kui sa ei suuda eemale peletada sellist ullikest nagu härra Whittles, oled sa abitu teiste, kavalamate meeste ees, kes hakkavad su pärandust jahtima. Las mina otsustan, millal see uudis teatavaks teha. Pean oma õepojale teatama.“
Raputasin pead. „Muidugi ei ütle ma kellelegi.“ Närisin alahuult. „Aga tädi Amelia pärandus? Ja Cecily?“
Ta heitis tõrjuvalt käega. „Amelia pärandus on eraldi. Ära tema pärast muretse. Ja Cecily ei vaja suurepärase abikaasa leidmiseks varandust, sina aga küll.“
Pärandus, mille ta andis mulle haletsusest? Sest vanaema ei uskunud, et ma ilma selleta mehe leiaksin? Mulle tundus, et peaksin selle pärast piinlikkust tundma, aga tegelikult
