silma ette. Siis panin ma selle käest. Pole olemas igavamaid fotosid kui fotod loomadest – arutage. Vaatasin, kuidas pugalikpruun kokkerspanjeli suurune kass lõpetas oma pepsi siksakilise teekonna üle tee ja lipsas uude okaspuude istandusse, kus ta kohe nähtamatuks muutus. Ma käivitasin mootori ja sõitsin koju oma maamajja, ise kummaliselt reibas.
Nimetan seda „maamajaks”, kuid selle õige aadress on Druim Rigg Road 6, Barrandale’i saar. Mul ei ole õrna aimugi, kus asuvad majad 1 kuni 5, sest maja seisab üksinda väikese lahe ääres ja Druim Rigg Road lõpeb selle juures. See on 19. sajandi keskpaigas ehitatud toekas kahekordne paksude seinte ja väikeste tubadega maja, millel on kaks mitme lõõriga korstnat ning mõlemal küljel ühekorruselised kõrvalhooned. Ma oletan, et sada aastat tagasi haris keegi siin põldu, kuid kõik see on nüüd kadunud. Majal on sammaldunud kiviplaatidest katus ja betoonkattega seinad, mis olid vananedes omandanud ebameeldiva sapirohelise värvuse ja mille ma sisse kolides valgeks värvisin.
Maja seisis fassaadiga väikese nimetu lahe poole ning vasakule, läände pöördudes võis näha Mulli lõunatippu ja selle taga Atlandi ookeani tohutut halli tuulest sasitud laotust.
Astusin eesuksest sisse ja minu koer Flam, must labrador, tõi kuuldavale talle omase madala kõrihäälse tervitushaugatuse. Panin poekotid käest ja läksin elutuppa tuld kontrollima. Korstnaorvas seisis suur klaasustega ahi, milles põletasin turbabriketti. Tuli oli väike, nii et ma viskasin sellele mõned briketitükid. Mulle meeldis põlev turvas rohkem kui süsi – ma oleksin justkui põletanud iidseid maastikke, minu maja, minu vett soojendades said tuhaks terved eoonid, terved geograafiad.
Väljas oli veel valge, nii et ma kutsusin Flami enda juurde ja me kõndisime lahe äärde. Seisin väikesel poolkuukujulisel rannal, samal ajal kui Flam hulkus mõõnast jäänud vetikate ja kaljulompide vahel, ning ma vaatasin, kuidas päev läheb sujuvalt üle ööks, märgates päikeseloojangu hämardi imelisi toonivahetusi – kuidas punane apelsinivärv võib silmapiiri noateral muutuda märkamatult jääkülmaks siniseks; ja kuulasin mere lõputut vaigistavat kussutamist – tss, tss, tss.
Kui ma sündisin – Edwardi-aegsel Inglismaal – oli Beverley täiesti tavaline poisinimi (nagu Evelyn, Hilary, Vivian) ja ma mõtlen, et ehk valis isa just seetõttu mulle androgüünse nime: Amory. Ma usun, et nimed on tähtsad, neid ei tohiks põhjendamatult võtta – sinu nimest saab su silt, su klassifikatsioon – sinu nimi on see, millega sa endast räägid. Mis saaks olla veel tähtsam? Ma olen elus kohanud veel vaid ühte Amoryt ja tema oli mees – juhtumisi igav mees, kuid tema huvitav nimi ei teinud teda elavamaks.
Kui sündis mu õde, oli isa juba ära sõjas ning mu ema pidas uuele lapsele nime panemise osas aru oma vennaga, mu onu Greville’iga. Nad otsustasid kahepeale millegi „koduse ja kindla” kasuks, või nii vähemalt perekonnalegend räägib, ja nii pandi Clayde teisele tütrele nimeks Peggy – mitte Margaret, vaid kohe algusest peale deminutiiv. Võib-olla oli see mu ema vastulöök „Amoryle”, androgüünsele nimele, mida tema ei valinud. Nii tuli maailma Peggy – see kodune ja kindel Peggy. Sobimatumat nime pole küll kunagi ühelegi lapsele pandud. Selgus, et kui isa tuli oma kuuekuuse tütre juurde puhkusele, oli nimi kindlalt juurdunud ja me kõik kutsusime teda Pegiks või Peggotyks või Peggsyks ning isa ei saanud enam midagi teha. Talle ei meeldinud Peggy nimi ja ma arvan, et seetõttu ei ilmutanud ta ka Peggy suhtes kunagi täiel määral armastust, nagu oleks tüdruk olnud mingi leidlaps, kelle me enda juurde olime võtnud. Kas mõistate, mida ma nimede tähtsusega silmas pean? Kas Peggyl oli tunne, et tal on vale nimi, sest see, või täpsemalt tema, ei meeldinud isale? Kas see oli järjekordne viga? Kas ta sellepärast oma nime hiljem ära muutiski?
Maja Barrandale’i saarel enne remonti ja värvimist, u 1960.
Mis puutub Alexanderisse, Xanisse, siis lepiti see ühiselt kokku. Mu ema isa, ringkonnakohtu kohtunik, kes suri enne minu sündi, kandis Alexanderi nime. Isa oli see, kes selle kohe Xaniks lühendas ja see jäi külge. Nii et seal me siis olime, Amory, Peggy ja Xan – Clay lapsed.
Mu esimene mälestus isast oli see, kuidas ta seisis käte peal Beck-burrow’s, meie majas, mis asus Claverleigh’ lähedal Ida-Sussexis. Ta oskas seda teha pingutuseta – peotrikk, mille ta oli noorena selgeks õppinud. Talle piisas vaid väikesest murulapist, et seista ilma igasuguste raskusteta kätel ja teha mõned sammudki. Ent pärast sõjas haavata saamist tegi ta seda üha vähem, ükskõik kuidas me teda ka ei mangunud. Ta ütles, et see paneb tal pea valutama ja teeb pilgu uduseks. Aga kui me väga väikesed olime, ei olnud vaja teda lunida. Ta tavatses öelda, et talle meeldib kätel seista, sest see korrastab tema meeli ja vaatepunkte. Ta seisis kätel ja ütles: „Ma vaatan, kuidas teie, tüdrukud, nagu nahkhiired jalgupidi ripute ja mul on teist kahju, oo jaa, selles teie tagurpidises maailmas, kus maapind on pea kohal ja taevas on all. Vaesekesed.” Ei, ei, kiljusime meie vastu, ei – hoopis sina oled tagurpidi, issi, mitte meie!
Ma mäletan, kuidas ta tuli pärast Xani sündi puhkusele, munder seljas. Xan oli kolme-neljakuune, nii et see oli ilmselt millalgi 1916. aasta lõpus. Xan sündis 1. juulil 1916, Somme’i lahingu avapäeval. See oli ainus kord, kui ma mäletan isa mundrit kandmas – kapten B. V. Clay, DSO1 – ainus kord, kui ma suudan meenutada teda sõdurina. Ju ma nägin teda mundriga ka teistel puhkudel, kuid mäletan eriti selgelt just seda puhkust – ilmselt seetõttu, et sündinud oli väike Xan ja isa hoidis oma poega süles kummalise tardunud ilmega.
Tuli välja, et ta oli lapsele nimepaneku kohta jätnud täpsed juhtnöörid: kui on poiss, siis Alexander, kui on tüdruk, siis Marjorie. Kuidas ma seda tean? Sest mõnikord, kui ma olin Xani peale pahane ja tahtsin teda kiusata, kutsusin ma teda Marjorieks, nii et ju siis teadsid seda kõik. Mulle näib, et kõik perekonnalood, isiklikud lood on sama puudulikud ja ebausaldusväärsed nagu foiniiklaste ajalugu. Me peaksime kõik üles kirjutama, täitma need suured lüngad, kui saame. Sellepärast ma seda siin kirjutangi, mu kullakesed.
Sõja ajal oli mees, keda me nägime kõige sagedamini ja kes elas aeg-ajalt meie juures Beckburrow’s, hoopis minu ema noorem vend Greville – onu Greville. Greville Reade-Hill oli olnud sõjaväe lennukorpuse fotoluures vaatleja ning oli omamoodi legend tänu asjaolule, et ta oli tulnud täiesti tervelt välja neljast lennuõnnetusest, kuni ta murdis viiendas jala viiest kohast ja tunnistati sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks. Ma mäletan, kuidas ta, munder seljas, mööda Beckburrow’t lonkas. Ja siis sai temast seltskonnafotograaf Greville Reade-Hill. Ta ei sallinud, kui teda „seltskonnafotograafiks” nimetati, kuigi täpselt seda ta oligi. „Ma olen fotograaf,” tavatses ta kaeblikult öelda, „hoopis teine tera.” Greville – ma ei kutsunud teda kunagi onuks, ta keelas selle ära – pani mu elu tema enese teadmata kindlas suunas liikuma, kui ta kinkis mulle 1915. aastal mu seitsmendaks sünnipäevaks Kodaki kaamera Brownie nr 2. See on esimene foto, mille ma tegin.
Beckburrow aias, 1915. aasta kevad.
Greville Reade-Hill. Lubage mul ta silme ette manada sellisena, nagu ta oli vahetult pärast sõda, kui tema karjäär hakkas tuult tiibadesse saama ja liikus raskustega, kuid järjekindlalt aina ülespoole nagu pooleldi täispuhutud õhupall. Ta oli pikk, laiade õlgadega ja nägus, tõelist ilu rikkus üksnes pisut liiga suur nina. Reade-Hillide, mitte Clayde nina (ka minul on Reade-Hillide nina). Nii mina kui ka Greville leidsime alati, et natuke suurem nina võib anda sulle huvitavama ilme – kes tahakski olla „klassikaliselt” nägus või kaunis? Mina küll mitte, tänan väga.
Ma ei mäleta sellest esimesest fotost palju – sellest otsustavast esimesest katikuklõpsust, mis oli mulle kogu elu stardipauguks. See oli sünnipäevapidu – vist mu ema oma –, mida peeti 1915. aasta kevadel Beckburrow’s. Mulle tundub, et mäletan ka suurt telki aias. Greville näitas mulle, kuidas filmi kaamerasse panna ja kuidas kaameraga
Distinguished Service Order: Briti orden silmapaistva vapruse eest lahingus või eriliste teenete eest väeteenistuses (tlk).
