et tema roll on olla päästja. Ta unistas ajast, mil ta oma teadmiste ja kirega koju naaseb, äri üle võtab ja selle taas kasumlikuks muudab. Kuid isa suri ootamatult, kui tema maks ebavõrdses heitluses alkoholiga alla jäi, ja ema müüs firma ilma Jane’iga nõu pidamata otsekohe maha. Siit algas Jane’i vastuoluline suhe alkoholiga. See leevendas tema kurbust ja muutis ta lõbusaks seltsiliseks. Hiljem sai sellest tema salajane lohutaja.
Nüüd kobestas ta kasvuhoones mulda ja mõtles, et isa andis talle kaasa vähemalt selle – võime maa ja seemnetega imesid teha, võime mõista, mis paneb taimed kasvama. Ta pani oma pere tarbeks maha varaseid kartuleid ja külvas porgandeid. Sellal kui ülejäänud Shetland on alles pime ja hall, saabub tema kilealusesse maailma kevad. Poisid eelistasid väiksemast peast külmutatud friikartuleid ja purgiube, kuid Jane tajus alati rõõmsat erutust, kui ta esimesed värsked kartulid lauale tõstis. Tema kummalises plastmullis oli soe ja ta võttis sviitri seljast. Väljas voolas uduvihm niredena mööda kasvuhoonet alla, muutes kile nii läbipaistmatuks, et ta välisilma ei tajunudki. Ja kogu aja mõtles ta mustapäisele naisele, kes oli elanud Tainis.
Hommikul Jimmy Pereziga rääkides ei olnud ta päris aus. Mitte et ta oleks otseselt valetanud. Valed tulid kergelt tollal, kui ta jõi. See oli midagi, mis on ühine kõigile alkohoolikutele. Nad valetavad oma sõpradele, peredele ja iseendile. Nad elavad veidras sõltuvus- ja pelumaailmas. Ta püüdis tollal ausaks jääda, kuigi Kevini suhtes oli see mõnikord raskem, sest tema vajas rohkem lohutust kui poisid.
Muidugi ma armastan sind. Ma ei suudaks ilma sinuta elada. Muidugi olen ma õnnelik selle üle, mis meil on.
Nüüd küsis ta endalt, kas see on tõsi. Kui mäekülg paigast libises, tükeldades nende maa ja jagades selle kaheks, siis tundus purunevat ka tema pilt iseendast kui naisest ja emast. Ta hakkas mõtlema paralleelsest elusaatusest kuskil mujal, mitte Shetlandil. Kuidas oleks tal läinud, kui ta poleks Kevinit kohanud ja kui too poleks hullumeelselt armunud ühte Perthi plikasse, kellel oli muld pöidlaküüne all? Jane oli algusest peale teadnud, et Kevini puhul ei tulnud koos temaga suurele Šotimaale jäämine kõne allagi. Mees võis Jane’i küll armastada, kuid mitte niipalju, et hüljata isatalu. Kas Jane’ist oleks saanud alkohoolik, kui asjad oleksid teisiti läinud? Ta heitis selle mõtte kiirelt kõrvale. Tema joomises polnud süüdi keegi, isegi mitte isa, kes oli samavõrd haiguse ohver kui ta isegi. Nagu ta hiljaaegu Rachelile ütles, on alkoholism haigus ja mitte valitud elustiil.
Aga ehkki ta ei olnud Jimmy Perezile valetanud, ei olnud ta talle ka täit tõtt rääkinud. Tol pärastlõunal, kui ta rannalt pimedas tagasi kiirustas ja Tainis üht naist nägi, õieti tema siluetti vastu valgust, oli koos tundmatuga köögis veel keegi. Jane oli näinud naise taga seinal kellegi varju. Võimatu oli aru saada, kes see oli, ja pealegi nägi ta seda vaid vilksamisi. Kuid hiljem nägi ta oma köögiaknast, kuidas Taini ja nende maja vahel liigub läbi mägivahtrate taskulambi valgustäpp; varsti pärast seda astus sisse Kevin, juuksed vihmamärjad, ja nägi välja pisut segaduses ning imelik.
„Kus sa käisid?”
„Ah, laudas,” oli mees vastanud. „Lehmi vaatamas.”
Kuid Tain oli lehmalaudast vastassuunas ja kes teine võinuks mööda seda rada kõndida, taskulamp käes? Poisid olid ka kuskil, aga nad ei kippunud vihmaga väljas kolama.
Nüüd ennast sirgu ajades, et väljast tünnist vett tuua, ei suutnud ta uskuda, et ei nõudnud tookord selgitust. Aga sa tulid ju praegu Tainist. Ma nägin su taskulampi. Mida sa selle mustajuukselise naise juures tegid? Ta jõudis otsusele, et on endas välja arendanud harjumuse olla passiivne ja andestav. Kunagi oli ta kirglikult suhtunud kõigesse – mitte ainult oma töösse. Ka raamatuisse ja muusikasse. Ta rääkis neist veel nüüdki sõber Simoniga. Kunagi oli ta tundnud kirge Kevini vastu. Nüüd paistis nõnda, et ta ei hoolinud mehest niigi palju, et tüli tõsta.
Olles kartulid ja porgandid maha pannud, lahkus ta vastumeelselt kasvuhoonest. Ta oli Simoniga kokku leppinud seltsis lõunat süüa ja ta läks majja, et käia duši all ning vahetada riided. Kuna tal oli vaja raamatukokku raamatuid tagastada, sõitis ta juba varakult linna. Kirikust ümberehitatud Lerwicki raamatukogus leti ees seistes märkas ta, et ümberringi ei räägita muust kui maalihke tagajärgedest. Ta sai teada, et lennujaama tee on avatud, kuid kaos valitseb sellegipoolest, sest läbitav on kõigest üks sõidurada ja pikk teejupp on reguleeritud fooridega. Sumburghis maanduvad jälle reisilennukid. Ta viipas tuttavaile, kuid ei peatunud, et nendega juttu ajada.
Selle kaupluse lähedal, kust tal oli eelmisel õhtul kiusatus pudel veini osta, asus otse rannal uus kohvik. Simon Agnew istus aknaaluses lauas ja Jane’i tegi juba tema nägemine rõõmsamaks; mees suutis ta alati naerma panna ja mõistis teda sellisel moel, nagu Jane’i šetlandlastest sõbrad ei osanud. Nad ei pidanuks justkui sobima. Hallijuukseline ja kõhn Simon võinuks vanuse poolest ta isa olla. Jane oli mõnest tema märkusest aru saanud, et mees on vähemalt hilistes kuuekümnendates, kuid ei näinud nii vana välja. Eluaegne sportimine, seiklused ja rännakud olid kogu üleliigse liha ta kontidelt ära kulutanud. Jane’i meelest koosnes ta musklitest, soontest ja liikumisest.
Isegi praegu laua ääres raamatut lugedes ei saanud Simon rahulikult paigal olla. Ta sirutas jalad vahekäiku, valmis iga tähelepanematu ettekandja ninuli kukutama. Prille ta ei kandnud ja mõnikord küsis Jane endalt, kas ta silmad on nii sinised sellepärast, et tal on kontaktläätsed. Sest edev oli ta ka. Mees tõstis pilgu, nägi Jane’i, viipas käega ja kargas püsti. Tal oli rohkem energiat kui ühelgi teisel Jane’i tuttaval. Ta oli Shetlandile tollesse Ravenswicki vanasse kiriklasse kolinud pärast pensionileminekut ühest Inglise ülikoolist. Rahu otsides, nagu ta ütles, ehkki temas endas polnud grammigi rahu. Ta oli rahutu ja otsis endiselt elamusi ning uusi ettevõtmisi.
Ravenswicki oli ta sisse kihutanud nagu tormihoog ja kogu küla kihama pannud, tuues inimesed kokku ühistele söömaaegadele oma häärberisse, raamatuseltsi ja külakoori. Ta oli väliujumise fänn ja ajas nad kõik ühel kesksuvisel varahommikul heategevuslikule alastiujumisele. Isegi Jimmy Perezi Frani. Aja jooksul said nad temast rohkem teada. Ta oli õppinud psühholoogiks ja töötanud suures haiglas, enne kui teadust tegema hakkas. Ta veetis oma puhkused maailma vähetuntud nurkades reisides. Ta kirjutas siiani raamatuid ja tema maja oli neid täis. Tal oli olnud ka naine, kuid nad olid juba aastate eest lahku läinud. „Ei saa vaesele naisele midagi süüks panna, ma polnud üldsegi see, keda ta vajas.” Lapsi tal ei olnud, millest oli kahju, sest ta oli Andy ja Michaeliga nii tore. Ta meeldis isegi Kevinile, kes ei näinud Simonis mingit ohtu. Sest ehkki Jane nautis Simoni seltskonda üliväga, ei ihaldanud ta teda vähimalgi määral ja Kevin tundis oma naist piisavalt hästi, et seda mõista.
Jane viipas vastu ja kõndis tema juurde, pea ette sirutatud ning nägu õieli, et võtta vastu kohustuslik põsemusi.
Kunas me hakkasime teineteist musitama? Ta püüdis meenutada, millal selline tervitusviis neil tavaliseks sai. Väiksena oli Jane musitanud üksnes vanavanemate ja isaga ning viimasega üksnes siis, kui too oli purjus ja härdameelne ning tahtis, et tema vastu näidataks üles kiindumust.
„Kuidas läheb?” päris Jane. Nad olid istet võtnud ja uurisid menüüd. Jane tundis äkki hundiisu. „See maalihe oli vist üks paras õudus, kirikla jäi sellele nii lähedale. Kas sinuga oli okei, kui see juhtus?”
„Ma olin Magnus Taiti matustel.”
„Muidugi, Kevin ju ütles, et sa olid lihke ajal seal. Vaene Magnus.” Jane ei olnudki Magnusega tuttavaks saanud. Too oli alati nii kummaline ja veidi hirmutav tundunud, aga Simon oli tema regulaarne külaline, ühtlasi see, kes kutsus Magnusele kiirabi, kui vanamees rabanduse sai.
„Ma arvan, et talle oleks see päris meeldinud,” ütles Simon. „Tal oli selline kiiksuga huumorimeel. Vaatepilt, kuidas me kukkudes mudalaviini eest minema ukerdame, oleks talle nalja teinud. Ta ei olnud
