noormehe ette surnud naise pildi.
„Me oletame, et ta käis teisipäeval siin. Kas sa tunned ta ära?”
„Mida ta tegi?” Peteri pilk vilas toas ringi. Ta tundus närvis olevat. Sandyl tekkis kahtlus, et ta võib laksu all olla. Või siis tahtis hirmsasti suitsu teha.
„Ta on surnud,” ütles Sandy. „Me leidsime ta surnukeha kolmapäeva õhtul pärast maalihet, aga me ei tea, kes ta on. Meil on vaja ta sugulased üles leida.”
Peter jäi talle otsa vahtima. „Ta käis siin neh. Ostis pudeli šampanjat.”
„Midagi veel?”
Poiss tõmbas näo kõveraks, mis tähendas järelemõtlemist. „Paki kuskussi.”
„Ja sa mäletad seda? Pärast kõiki neid kundesid, keda sa teenindasid?” küsis Sandy ülima imetlusega. Ta teadis, kui vähe kiitust on vaja, et ebakindlas olukorras inimene tänulikuks teha.
„No neh, mul on ikka hea mälu olnd. Pealekauba hakkas ta silma, tead, oma pikkade mustade juustega.” Poiss punastas. „Seda muidugi, et ta oleks võind vanuse poolest mu ema olla, aga teda oli ikkagi hea vaadata.”
„Kas te üldse juttu ajasite?”
„Õieti mitte. Tema selja taga oli saba. Ainult senikaua, kui ma oste läbi lõin. Küsisin, kas šampanja on valentinipäeva puhul, ja ütlesin, et ta mees peaks selle talle ostma.” Ta punastas jälle. „Paras moosimine, mis? Aga boss ütleb, et me peame ostjatega suhtlema.”
„Mida tema selle peale kostis?” küsis Sandy ja mõtles, kuidas tal on vedanud, et tema boss ei ole nagu Colin.
„Ütles, et tal pole šampanja joomiseks erilist põhjust vaja.”
„Aktsent?”
„Mitte kohalik, aga muud ma ei märganud. Tõesti.”
„Ma näen, et sul on rohkem nägemismälu,” võttis Sandy jälle kasutusele meelitamise. „Kas sa oskad kirjeldada, mis tal seljas oli?”
Peter kõverdas jälle nägu, kuid näis, et tal on tõesti nägemismälu. „Mantel. Pikk ja tumesinine, ulatus peaaegu pahkluudeni. Selline stiilne, nagu võiks linnas kanda. Mitte vihmakindel, nagu enamik siinseid naisi kannab. Mustad peene kontsaga saapad. Sinine siidsall.”
„Nii et kontorirõivastus?”
„Jah, peen. Mis tal mantli all oli, seda ma ei näinud.” Ta punastas taas.
Sandyle meenus, et ta oli sellist mantlit näinud Taini riidekapis. Taas üks kinnitus, et tegemist oli sama naisega.
„Kas sa olid teda ka varem näinud? See tähendab, kas ta oli püsiklient?”
„Ei, seda mitte. Aga ma olin teda siiski näinud.”
Peter võttis sahtlist paki küpsiseid ja pistis ühe kohvi sisse. See lagunes, enne kui ta selle suhu pista jõudis, ja nätsked küpsisetükid kukkusid kruusi tagasi. Ta vandus vaikselt.
„Poes?”
„Eih, Lerwickis. Mareeli baaris. Üleval. Ma ootasin filmi algust.”
„Kunas see oli?” küsis Sandy ja rüüpas kohvi sellise moega, nagu oleks tal aega jalaga segada.
„Nädal aega tagasi. Reede õhtul. Pidin paari sõbraga kokku saama, aga jõudsin pisut vara. Võib-olla ma sellepärast märkasingi teda, kui ta hiljem meie poodi tuli; teadsin, et olen teda varem näinud.”
„Kas ta oli üksi?”
„Ei, mingi kõbiga,” vastas Peter. „Viisakalt riides. Pintsaku ja lipsuga. Mitte päris ülikonnas, aga ta oli pingutanud.”
„Ja teda sa ei tundnud?” Sandy oletas, et poiss oleks nime kohe välja purtsanud, kui ta oleks teadnud. Poisile meeldis silma paista.
Peter raputas pead. „Vaata, ta oli vanem. Mitte mõni selline, kellega ma oleks koos koolis käind.”
„Midagi muud ei olnud, mille abil teda üles leida?”
„Kahjuks mitte.”
Väljas oli vihm läbi saanud ja hämarusest tungis läbi nõrk piimjas päikesevalgus. Selle asemel et Lerwickisse tagasi sõita, pööras Sandy hoopis Sullom Voe poole ja peatus uue hotelli ees, mis oli ehitatud Brae küla serva. Seal leidsid peavarju eranditult vaid nafta-, gaasi- ja ehitustöölised ning hotell oli olnud täis sestpeale, kui see hiiglasliku Lego-majana mitme aasta eest klotshaaval kokku laoti. Sandy oli seal käinud ühe korra Rootsi lauas pühapäevalõunat söömas. See tundus nagu välismaal või mingis teises maailmas käimine. Võõrad hääled, valjud ja enesekindlad, ning isegi need, kes kõnelesid inglise keelt, heitsid nalja, millest tema aru ei saanud.
Nüüd oli vastuvõtulaua esine täis mehi, kes ootasid väljaregistreerimist. Neil olid reisikotid käes ja nad olid kärsitud. Sandy oletas, et nad olid tühistatud lendude tõttu ripakile jäänud ja kibelesid koju. Ta ootas, millal järjekord kaob, ja läks siis leti äärde.
„Kas te tunnete seda naist?”
Sandy meelest nägi ta administraatori silmis äratundmisvälgatust, kuid mees raputas pead. „Kahjuks mitte.”
„Ta ei tööta siin?”
„Ei, olen selles kindel.” Ka sellel mehel oli aktsent. Sandy arvates idaeurooplane, kuid ta inglise keel oli sama hea kui Sandyl.
„Te tunnete kogu personali?”
Administraator noogutas. „Enamik meist elab siin. Kes ei ole šetlandlased – ja tema ei paista kohaliku moodi välja. Nii et kui ta töötaks siin, siis ma tunneksin ta ära.”
„Ja te ei ole teda kunagi näinud baari ega restorani külalisena?”
Seekord põgus kõhklus. „Ma ei usu. Püsikunde ta ei ole. Aga siit käib palju inimesi läbi ja mina olen leti taga paigal.”
„Ta on üsna silmatorkav,” tähendas Sandy. „Küllap oleksite märganud.”
Taas paus. „Andke andeks, aga ma tõesti ei usu, et saaksin teid aidata.”
Sandy selja taha oli uuesti järjekord tekkinud. Ta kuulis pominal lausutud kommentaare ja naftatööliste hulk ning vaenulikkus pelutasid teda. Ta noogutas administraatorile ja kõndis välja. Pilv oli veelgi kõrgemale tõusnud, nii et nüüd võis piki lahte terminali poole näha. Sandy mõtles, et ta on saavutanud õige vähe. Ta oli saanud Peterilt ühe killu värsket informatsiooni – et too naine viibis nädal aega varem ühe viisakalt riietatud härraga Mareeli baaris –, kuid neil polnud endiselt aimu, mida ta Shetlandil tegi. Ja nad ei teadnud ikka ta nime. Sandy mõistis, et Jimmy Perez on temas pettunud.
8. peatükk
Jane Hay sisenes kõige suuremasse kasvuhoonesse ja komposti ning taimede tuttav lõhn tekitas temas tunde, nagu oleks ta koju jõudnud. Ta oli Keviniga tutvunud Aberdeenis kolledžis õppides; Kevin tudeeris põllumajandust, tema aiandust. Nende esimesel kohtamisel oli Kevin ta käe enda omasse võtnud ja naernud sügavale tunginud mulla üle tema pöidlaküüne all. Hiljem ütles Kevin, et sel hetkel ta teadis – see
