alalt läbi kitsa ukse ootesaali astuvaid sugulasi. Willow oli üks viimaseid reisijaid, kes nähtavale ilmus, ja tuli koos kriminalist Vicki Hewittiga; nad heitsid parajasti nalja. Oma asukohast ei võinud Perez kuulda Willow’ naeru, kuid ta nägi, kuidas naine pea kuklasse lõi ja ametikaaslasele otsa vaatas. Ta taltsutamatud juuksed olid lahti. Tal olid jalas sinised teksased, tagumikust pisut kulunud, ja suured saapad, seljas tormijakk. Perez märkas kõiki neid detaile hetkega. Vickit aga poleks ta üldse kirjeldada suutnud.
Willow lehvitas teda märgates ja Perez sammus tema juurde pagasilindi äärde.
„Me peaksime sel viisil kohtumise ära lõpetama, inspektor Perez.” Tema kõnepruuk kujutas endast segu pehmest läänesaarte murrakust – ta oli üles kasvanud Põhja-Uistil hipikommuunis – ja peenest inglise keelest, mille ta oli pärinud oma haritud, kuid boheemlikelt vanemailt.
Perez ei teadnud kunagi, mida Willow’le öelda. Temast ei olnud Willow’ kerge tooni ja lõõbiga kaasa minejat. „Tere tulemast taas Shetlandile,” ütles ta ja pidas vahet. „Vähemalt oled sa endaga parema ilma kaasa toonud.”
„Jimmy, mina tahan alati sind rõõmustada. Sa tead seda.”
Autos istus Willow ta kõrvale. Vicki oli väike ja õbluke ning oma lühikesi jalgu ettekäändeks tuues istus taha. Perez alustas sõitu vaikuses, nad möödusid Sumburghi hotellist ja Jarlshofi arheoloogiamälestisest, kuid jäid siis lennuvälja perimeetril seisma, sest foorituled vilkusid.
„Mis meil siis praeguseks on, Jimmy? Räägi mulle oma saladuslikust tõmmust daamist.”
Lennuk maandus, tuled lõpetasid vilkumise ja Perez sõitis ettevaatlikult üle maandumisraja serva. „Ma ei teagi, kui saladuslik ta enam on. Meie teada oli ta tõenäoliselt Taini omanik – see on see talumaja, kust ta leiti.” Ta kirjeldas jutuajamist Craig Hendersoniga. „Oletan, et see Sandy Sechrest, kellele ta e-kirja saatis, on samane kirjas esineva Alisiga. Üks nimi, kaks hüüdnime. Tema e-aadress on „A.Sechrest”. Peab olema seesama naine, kes praamile koha broneeris.”
Perez lootis, et ehk Willow õnnitleb teda tõenäolise identifitseerimise eest, kuid naine vaid noogutas nõustuvalt.
„Ameerikas on kell veel väga vähe, isegi idarannikul,” ütles Perez. „Nagu me jaoskonda jõuame, nii ma helistan tema tööandja büroosse. Kui ma neile e-kirjaga meie ohvrist joonistatud pildi saadan, peaks meil õhtuks isikutuvastuse kinnitus käes olema.”
Järgnes taas vaikus. Siis küsis Vicki sündmuspaiga kohta.
„See on täiesti segi trambitud,” ütles Perez. „Kui me surnukeha leidsime, pidasime seda õnnetussurmaks maalihke tagajärjel ja tuletõrjujate esimene mure oli kindlaks teha, ega majas rohkem laipu ei ole. Meil kellelgi ei tulnud pähe, et peaksime säilitama kuriteopaika. Kohalik talupidaja kutsuti ka appi, nii et seal on kõik traktori- ja jalajälgi täis. Kuna maalihe haaras teel kaasa rususid, on raske öelda, mis asub oma algsel kohal, mis mitte.”
„Ühesõnaga, raske ülesanne.” Perez nägi tahavaatepeeglis Vicki laia naeratust.
„Kindlasti.” Nad lähenesid järjekorras seisvaile autodele ja ta võttis hoo maha. „Siit kuni tolle majani on ainult üks sõidurada. Mäekülge alles kindlustatakse.”
Merelt oli tulnud pilv – tihe, hall ja haraline nagu kraasitud vill. Willow’l vedas, et ta lennukil maanduda õnnestus, mõtles Perez. Autod roomasid vaevaliselt edasi. Lõpuks jõudsid nad tuletõrjujate kaevatud teeni, mis viis Taini, Perez keeras järjekorrast välja ja parkis auto purustatud maja juurde. Kõik oli endiselt mudaga kaetud ja allpool võis näha randa välja ulatuvat maalihke teekonda, mis oli nagu must haav talviselt pruunil mäenõlval.
Oli hakanud sadama peent vihma ja Willow tõmbas kapuutsi pähe. „Üksildane koht ühel naisterahval üksinda elada, isegi enne maalihet,” tähendas ta.
„Kohe künka ja nende puude taga on üks talu. Seal elavad Kevin ja Jane Hay, kes on päris sõbralikud inimesed, aga näib, et neil ei olnud ohvriga mingeid kokkupuuteid. Jane teadis, et keegi elab siin, aga arvas, et mõni puhkaja. Kevin ütleb, et pidas maja tühjaks. Nad ei näinud kunagi maja juures mõnd autot, aga ei pidanudki nägema, kui just mööda ei kõndinud.”
„Kuidas ta ometi sellises kohas ilma autota hakkama sai?”
„Tal oli sõber. Meessõber. Võttis ta Brae Coopi kaupluse juurest peale ja meest nähti ka Mareeli baaris temaga veini joomas.”
Kui see oli seesama mees. Aga kindlasti olnuks raske uskuda, et tal oli nii lühikese Shetlandil viibitud ajagajuba kaks meest konksu otsas. Ja kas see oli ühtlasi mees, kes kirjutas karbist leitud kirja?
„Aga ikkagi…” Willow’ nägu varjas kapuuts, aga Perez sai aru, et tal oli raske sellist olukorda mõista. „Kui ta sai maja päranduseks, siis oleks kindlasti olnud mõni sugulane, keda külastada. Miks ta muidu üldse siin oli? Pole just parim aeg puhkuseks. Ma ei mõista, miks teda ära ei tuntud, kui sa inimestelt infot küsisid. See kõik on ebaloogiline.”
Vicki Hewitt tõmbas teksaste ja jaki peale kriminalisti ühekordse kombinesooni. Tasakaalu hoidmiseks võttis ta kinni Willow’ õlast.
„On seda vaja? Sündmuskoht on nagunii saastatud.”
„Vanad harjumused surevad visalt. Muide, kui me kohtusse jõuame, siis oled võib-olla tänulik.” Vicki ajas ennast sirgu. „Kas soovite mu siia jätta ja pärast järele tulla? Te oleksite veel kaks isikut siin ringi trampimas ja jälgi jätmas, ilma teieta saan ma paremini tööle keskenduda.”
„Sa tahad öelda, et me oleme sul ees!” sõnas Perez, tundes, et tal on Vickiga palju lihtsam loomulikult käituda kui Willow’ga. „Ma lasen Sandyl tulla siia sinuga koos toimetama, kui ta on Craig Hendersoni omadega lõpetanud. Ta on maja juba üle vaadanud.”
„Las ta võtab paar purki kokat kaasa,” ütles Vicki. „Mu pea töötab paremini, kui ma kofeiinist praksun. Ma näen sündmuste käiku selgemini.”
„Saab tehtud,” vastas Perez, kuid talle tundus, et Vicki ei kuule teda enam. Tema tähelepanu oli kandunud juba allpool seisvaile varemeile. Ta hakkas ennast nõlvast alla libistama, jättes ta Willow Reevesiga kahekesi.
10. peatükk
Craig Hendersoni vanemad elasid Ravenswickist põhjas asuvas külas moodsas bangalos, otse mere kaldal. Hendersonidel oli sealsamas puhkemajakeste kompleks. Majakesed olid väga ilusad, uhked, Skandinaavia stiilis ja kuulujuttude kohaselt hirmkallid üürida. Kuid hullud turistid olid nähtavasti piisavalt peast segi, et maksta, sest turismihooajal tundusid nad kõik olevat välja üüritud. Sandy kunagine tüdruk, kes seal koristajana töötas, oli talle neid ükskord näidanud, ning ta võis imetleda graniidist tööpindu köökides ja saunu, soojendusega basseine ja poleeritud puitpõrandaid.
Bangalo oli traditsioonilisem, kaetud terrasiitkrohviga, aianurgas terrass, kuid ka siin oli soojendusega bassein. Kena koht, kus istuda palaval suvepäeval, mõtles Sandy. Ta kujutles grilli, otse külmikust võetud veini ja kallist välismaa õlut. Stuart ja Angie Henderson tundusid talle inimestena, kes naudivad pidutsemist. Nüüd oli terrass libe ja räästailt nirises vihmavett.
Vanemad ootasid Craigi ja niipea kui nad autot märkasid, tulid talle uksele vastu. Angie lasi kuuldavale rõõmuhüüatusi poja päevituse teemal ja juba ta alustas juttu, kuidas Craigil on aeg leida endale üks kena Shetlandi neiu ning koju jääda. Ja kui kangesti ta poja järele igatses. Ta juuksed olid liiga mustad, et see võinuks olla loomulik värv, ripsmed olid paksult värvitud
