kirjeldatud „armetu olek” jäi Elodiet kummitama. Ülestähendus andis vastuse küsimusele, mil viisil Edward Radcliffe’i ranits James Strattoni valdusse sattus, aga endiselt polnud vastust intrigeerivale küsimusele, kuidas Radcliffe oli James Strattoniga kuue aasta jooksul nii lähedasteks sõpradeks saanud, et julges oma eraviisiliste deemonite küüsi sattudes olgu või öösel tema ukse taha kolistama tulla. Ja veel: miks valis ta oma kotti ja raamatut valvama kõikide inimeste hulgast välja just nimelt Strattoni? Elodie jättis meelde, et ristviidete abil tuleks kontrollida Strattoni mõningate sõprade ja tuttavate arhiivimaterjale ning vaadata, ega Radcliffe’i nimi seal välja ilmu.
Teine küsimusi tekitav koht oli Strattoni viide, et ta tahab „kaalukausse veidike tasakaalu sättida”. Üpris kummaline väljend, selle põhjal võiks peaaegu arvata, just nagu oleks tal kunstniku allakäigus oma osa olnud, ent see ei klapi kohe kuidagi. Stratton ei saanud Edward Radcliffe’i kuigi hästi tunda: ajavahemikus 1861–1867 ei olnud ta kunstnikku maininud mitte üheski eraviisilises ega avalikus dokumendis, mis arhiivis leidusid. Lisaks oli Pippa ja Wikipedia sõnade järgi kindel, et meeleheitesse langes Radcliffe pärast oma kihlatu Frances Browni surma. Strattoni arhiivimaterjalide kontekstis ei tulnud preili Browni nimi Elodiele tuttav ette, aga ta jättis meelde sellegi, et ristviidete abil tuleb üle kontrollida ka kunstniku kaaslaste dokumendid.
Ta avas arvutis uue arhiiviblanketi, trükkis ranitsa ja joonistusploki kirjeldused, koostas lühikese kokkuvõtte kirjast ja päevikusissekandest ning lisas vastavate arhiivimaterjalide viited.
Elodie naaldus seljaga vastu toolileeni ja ringutas.
Kaks tehtud, üks veel.
Ent fotol oleva naise isiku kindlakstegemine tõotas kujuneda märksa raskemaks. Seda, millest kinni hakata, oli nii vähe. Pildiraam oli muidugi ülimalt kvaliteetne, teisalt aga oli James Strattonil teistsuguseid asju üldse väga vähe. Elodie seadis monokkelluubi silma ette ja otsis pildiraamilt hõbedamarkeeringuid. Ta kirjutas tähised märkmepaberile üles, olgugi teades, et tõenäoliselt ei anna need ühtki vihjet ei fotole jäädvustatud isiku ega tema suhete kohta James Strattoniga.
Ta juurdles, kuidas küll oli foto leidnud tee Radcliffe’i ranitsasse. Oli selle sinna panek juhuslik või omas siiski mingit tähendust? Arvata võis, et kõik see olenes naise isikust. Teisalt oli muidugi võimalik, et naine polnud Strattonile tähtis ja pildi oli ranitsasse pannud tema vennapojatütar, kellele kirjutuslaud kuulus – aastakümneid pärast Strattoni surma toimunud juhuslik tegu, kui asjad pandi lihtsalt kuhugi eest ära. Kuid ehk siiski mitte. Viis, kuidas see naine riides oli, stiliseering ja ka foto üldine väljanägemine lubasid oletada, et pilt – nagu ka naine – olid Strattoni kaasaegsed. Märksa tõenäolisem, et foto pistis dokumendimappi ja mapi omakorda ranitsasse – hoiule või koguni nimelt peitu – Stratton ise.
Elodie lõpetas raami vaatlemise ja tegi selle käigus ülestähendusi, et saaks arhiivilehel foto seisukorda kirjeldada – ülaserval otsekui mahapillamisest tekkinud sälk, tagaküljel peenikesed hägused kriimustused –, ja suunas tähelepanu uuesti naisele. Taas turgatas kõigepealt pähe sõna „valgustatud”. Miski naise näoilmes, juuste voogamises, tolles valguses tema silmades …
Elodie mõistis, et vaatab naist sellise näoga, justkui ootaks, et too enda kohta aru annaks. Ent kuidas ta ka poleks püüdnud, ikkagi ei leidnud ta ei näos ega riietuses ühtki tuvastatavat joont, ka kujutise taust ei andnud aimu, kust edasi otsida. Kuigi foto oli hästi komponeeritud, ei olnud üheski nurgas ateljeemärki, ja Elodie ei olnud Victoria ajastu fotograafias piisavalt kodus, et teada, mis veel võiks fotode algupära kohta aimu anda. Võib-olla ongi Pippa mentorist Caroline’ist lõppude lõpuks abi.
Ta asetas raami kirjutuslauale ja hõõrus meelekohti. Sellest fotost kujuneb üks paras pähkel, aga ta ei viska püssi põõsasse. Põnev jälitus -tegevus oli arhiivitöö kõige toredam osa, vastukaaluks korralike andmekogumite loomisele, mis oli küll rahuldust pakkuv, kuid pisut nüristav toiming. „Ma leian su üles,” lausus ta vaikselt. „Pane tähele.”
„Jälle räägid iseendaga?” Elodie kirjutuslaua kõrval seisis Margot ja tuhnis õlale heidetud käekotis.. „Tead küll, esimene märk sellest, et varsti on häda käes.” Ta leidis toosikese piparmündikomme ja raputas paar tükki Elodie ootevalmis pihku. „Jääd kauemaks tööle?”
Elodie vaatas seinakella ja üllatus, et kell on juba pool kuus. „Mitte täna õhtul.”
„Alastair tuleb sulle järele?”
„Ta on New Yorgis.”
„Jälle? Küllap tunned juba igatsust. Ei tea, mis ma küll teeks, kui Gary mind kodus ees ei ootaks!”
Elodie jäi nõusse, et tunneb kihlatu järele juba igatsust, ja Margot läkitas talle osavõtliku naeratuse, mis läks sujuvalt üle reipaks hüvastijätuks. Õngitsenud kotist välja neoonheledad kõrvaklapid, toksas ta nutitelefoni ja tantsiskles nädalavahetusele vastu.
Kontoriruum vajus taas paberlikku vaikusse. Kaugemale seinale jõudnud päikesevalguseribake alustas oma igapäevast liginemist Elodie kirjutuslauale. Elodie ragistas ühe piparmündikommi tagumiste hammastega katki ja printis uue arhiivikasti jaoks trükitud sildi välja. Siis asus ta kirjutuslauda koristama – ettevõtmine, mida ta reede-õhtuti sooritas suisa religioosse hardumusega, et eeloleval nädalal oleks võimalik alustada puhtalt lehelt.
Mitte et ta oleks seda endale tunnistanud, ja Margotile kohe kindlasti mitte, aga üks väike osa Elodiest ootas Alastairi New Yorgi nädalaid lausa igatsusega. Ta igatses Alastairi, seda muidugi, aga mingis mõttes oli rahulik teada, et võib veeta tervelt kuus ööd oma kodus, kus on oma voodi ja raamatud ja oma lemmikteetass, ilma et peaks läbirääkimisi pidama ja aru andma.
Alastairi jutt oli tõsi: Elodie korter on tibatilluke ja trepikojas püsib tõesti friikartulite rasvaving, samas kui Alastairi korter on avar, seal on kaks vannituba, soe vesi ei lõpe kunagi otsa ja naabrite televiisori hääled ei kosta läbi paberõhukese põranda. Ent Elodie armastas oma pisikest korterit.
Jah, köögi kraanikausist ei tahtnud vesi hästi alla minna, ja kui pesumasin parajasti käis, nirises dušist vett, aga samas tundus see sedasorti koht, kus võisid enne ja võiksid praegugi elada päris inimesed.
Kõiges oli iseloomu ja ajalugu, olgu selleks siis nunnud vanad seinakapid ja kriiksuvad laudpõrandad või vets, kuhu jõudmiseks tuli üles ronida kolmest vaibatatud trepijärgust.
Alastair paistis seda armastusväärseks pidavat, et Elodie heal meelel nii vähesega lepib. „Sa peaksid minu pool elama, kui ma ära olen,” rääkis ta alati, ja see „tema pool” tähendas Canary Wharfi klanitud apartementi. „Sa ei pea ju oma urgu tagasi minema.”
„Ma olen siin õnnelik.”
„Siin? Tõesti?” Väikeste variatsioonidega olid nad seda ühte ja sama vestlust pidanud vähemalt viisteist korda ja oma kõige skeptilisema ilme hoidis Alastair just nende sõnade rõhutamiseks, suunates pilgu ikka ja alati nimelt sellesse toanurka, kuhu Elodie oli paigutanud isa vana sametkattega tugitooli, mille taga oli elektriküünalde vanikust valgustatud riiul täis kõikmõeldavaid aardeid: Elodie kolmekümnendaks sünnipäevaks proua Berrylt kingiks saadud maal, keraamiline aardekarbike, mille kinkis Tip pärast Laureni surma, raamitud rodu lõbustuspargis tehtud fotosid Elodiest ja Pippast, kui nad mõlemad olid kolmeteistaastased.
Alastair eelistas kahekümnenda sajandi keskpaiga Taani disaini ja uskus, et kui mõnda eset Conrani poest ei saa, pole seda mõtet endale tuppa tuuagi. Ta oli valmis möönma, et Elodie korter on „kodune”, ent ei unustanud lisada: „Muidugi pead sellest loobuma, kui me juba abielus oleme – titevoodit ei saa ometi vannituppa panna.”
Ilmselgelt
