sellise mehe käed, kes teab, kuidas neid tööriistu kasutada, mille ta oma igapäevasele ringkäigule minnes kaasa võtab.
Kohe saabumisest alates on tal väga palju tegemist. Ta ärkab varakult, enne päikesetõusu, ja ehkki see ei paista teda rõõmustavat, sest algul ta oigab ja siis kissitab silmi, et telefonilt, mida ta voodi kõrval hoiab, kellaaega vaadata, ei jää ta voodisse lesima, vaid otsustab siiski tõusmise kasuks. Teeb kiiresti ja lohakalt tassi teed, käib siis duši all ja paneb riidesse; need on tal alati ühed ja samad: T-särk ja luitunudsinisest denimist teksased, eelmisel õhtul nurka, tooli koolutatud seljatoele visatud.
Mis tema töö ka poleks, igatahes on tal selle käigus tarvis kulmu kortsutades häärberi territooriumi kaarti ja järjepanu mitmeid käsitsi kirjutatud märkmeid vaadata.
Võtsin kombeks seista tema selja taga, pisut eemal, sest püüan ära arvata, mis tal teoksil on. Aga sellest pole kasu. Käekiri on lugemiseks liiga väike ja kahvatu ning lähemale ei söanda ma minna. Me pole veel piisavalt kaua tuttavad, et teada, kui lähedale ma talle võin minna. Võin olla despootlik kaaslane, ja ma ei soovi teda eemale hirmutada.
Mitte veel.
Ja seega ma ootan.
Vähemalt on mul teada, mida ta seal oma pruunis kotis hoiab; eile õhtul pakkis ta asjad lahti. Seal on fotoaparaat, korralik fotoaparaat, selline, mida Felix oskaks vääriliselt hinnata, kui ta saaks siin ja praegu äkitselt taasmaterialiseeruda.
Küll aga ei oskaks Felix vääriliselt hinnata seda nippi. kuidas mu külaline ühendab fotoaparaadi arvutiga ja võlub kujutised otsekui imeväel üksteise järel ekraanile. Enam pole vaja ei pimikut ega vänge haisuga ilmutilahuseid.
Eile õhtul vaatasin, kuidas ta pilte ridamisi ette keris. Fotodel oli kirikaed, peamiselt hauakivid. Mina ei tundnud neist kedagi, aga paigale naelutatud olin ikkagi. See oli paljude aastate jooksul esimene kord, kui mul oli võimalik sellest kohast „lahkuda”.
Mõtlen: mida räägivad mulle need fotod sellest, mis eesmärgil ta siia tuli?
Kaugeltki mitte piisavalt.
Ta on praegu kusagil väljas; läks kohe pärast hommikusööki. Aga ma olen kannatlik, palju kannatlikum kui enne.
Vaatan juba pikemat aega trepiaknast välja, üle kastanipuu oma vana sõbra Thamesi poole. Vaevalt mu noormees seda teed pidi naaseb: vastupidi neile, kes käisid Birchwoodis enne teda, ei suhtu ta jõesse soosinguga. Ajuti seirab ta seda arupidavalt, nii nagu võiks silmitseda maali, aga üksnes kaugelt ja mitte just rahuloleva näoga.
Paadisõit teda esialgu ei meelita.
Ei, ma vaatan jõge iseenda pärast. Thames voolas läbi mu elu sama kindlalt, kui veri voolab läbi keha.
Praegu ei või ma liikuda kaugemale kui põhja pool heinaküüni seinani, läänes Hafodstedi ojani, idas köögiviljaaiani ja lõunas jaapani vahtrani. Aastaid olen üritanud kaugemale rännata, aga oh häda, pole õnnestunud. Ütleksin, et mul oli siis vist umbes selline tunne nagu ankrul, mida kõvasti sikutatakse. Füüsikast ei tea ma midagi; tean vaid seda, et nii see on.
Mu külaline polegi nii noor, nagu esialgu mõtlesin. Ta on lihaseline ja osav, püsimatu ja energiline otsekui vägisi tuppa veetud tõrges loom, aga miski rõhub teda. Raskused jätavad inimesele jälje: pärast mu ema surma jäi isa kõigest mõne kuuga justkui kümme aastat vanemaks, ja siis hakkas majaperemees ukse taga käima ja nende jutuajamised muutusid ajapikku üha ägestunumaks, kuni viimaks karjus majaperemees ühel kõledal talvepäeval, et on olnud kannatlik nagu pühak, aga tal pole siin heategev asutus ja isal on tagumine aeg endale uus ulualune otsida.
Mu külalise raskus on teist laadi. Oma kriimustatud nahkrahakotis hoiab ta prinditud fotot. Olen näinud, kuidas ta foto hilja õhtul välja võtab ja süvenenult uurib. Pildil on kaks väikest last, vaevu titeeast väljas. Üks neist naeratab fotoaparaadi poole ülevoolava rõõmuga, teine on ujedam.
Selle järgi, kuidas noormees fotot silmitsedes kulmu kortsutab – pöidlaga pildipinda hõõrub, just nagu loodaks paberfotot suumida, et paremini näha –, olen kindel, et need on tema lapsed.
Ja eile õhtul helistas ta mobiiltelefoniga kellelegi Sarah’le. Hääletoon oli soe ja ta rääkis viisakalt, aga sellest, kui kramplikult ta pastapliiatsit pigistas ja sõrmedega juustesse klammerdus, oli aru saada, et ta näeb kõvasti vaeva.
Ütles: „Aga see oli kaua aega tagasi,” ja: „Näed ise, ma olen muutunud,” ja: „Ma ju väärin ometi uut võimalust?”.
Ja kogu see aeg vaatas ta pinevalt seda fotot, rullis sõrmeotstega selle ülemist vasakpoolset nurka.
Nende vestlus viis mu mõtted omaenda isale. Sest enne proua Macki ja Kaptenit oli ju minu oma isa, kes otsis ka ühtelugu uut võimalust. Ametilt oli ta kellassepp, oma ala tõeline meister, kõikidest osavam ja asjatundlikum, talle toodi parandamiseks kõige peenemat sorti ajanäitajaid. „Iga kell on ainulaadne,” rääkis ta mulle. „Ja nagu inimese, nii on ka kella sihverplaat, olgu kena või ilutu, ainult mask selle keerulise mehhanismi ees, mida ta varjab.”
Mõnikord olin kaasas, kui ta kelli parandamas käis. Isa kutsus mind oma abiliseks, aga mis abi tal minust ikka oli. Tema juhatati raamatukokku või kabinetti, minu aga viis sõnakuulelik teenijanna trepist alla suurde aurusesse kööki, kust tuli Inglismaa häärberite elutähtis toit. Köögis oli ümmargune kokk, kes vihtus tööd otsekui katlakütja, põsed roosad ja otsmik higine, et sahvrites ikka magusat tükilist keedist ja värskeid saiapätse jätkuks.
Isa rääkis, et mu ema oli ühes sellises majas üles kasvanud. Oli istunud ülemise korruse suure akna juures, kui mu isa mu emaisa seinakelli parandama tuli. Pilgud kohtusid, noored armusid ja sestpeale ei suutnud neid enam miski lahutada. Ema vanemad proovisid nii ja naa, ema noorem õde palus härdalt, et ta jääks, ema aga oli noor ja kangekaelne ja harjunud oma tahtmist saama, ja nii ta minema jooksiski. Lapsed võtavad üldiselt kõike sõna-sõnalt ja seetõttu kujutasin ma seda juttu kuuldes ikka ette, kuidas ema lippab, pikk seelik järel lehvimas otsekui atlassist kiiluvesi, kuidas ta põgeneb taamal ähvardavalt kõrguvast lossist, jätnud maha armastava õe ja käsutama harjunud vanemad, kes tunnevad tema käitumise tõttu raevu ja õudust.
See on see, mida ma uskusin.
Isa pidi mulle lugusid vestma, sest endal polnud mul võimalust oma ema tundma õppida. Kaks päeva puudus kahekümne esimesest eluaastast, kui ta suri, ja mina olin tollal neljane. Ema tappis kopsutiisikus, aga isa laskis koroneril surmatunnistusele kirjutada „bronhiit”, sest sedasi tundus nagu peenem. Poleks tarvitsenud vaeva näha: abiellunud mu isaga ja lahkunud oma tiitlitega pärjatud perekonna rüpest, eemaldus ema neist jäädavalt selle massi hulka, mis koosneb tavalistest inimestest, keda ajalugu arvesse ei võta.
Emast oli üksainuke pilt, üks väike joonistus, mida isa hoidis kuldses medaljonis ja mida ma väga kalliks pidasin. Kuni selle ajani, kui olime sunnitud kolima paari tõmbetuulisesse toapugerikku Londoni idaserva kitsukeste põiktänavate sopikeses, kus Thamesi lehk kargas ninna ning kajakate ja madruste ühtesulanud hõikumisest moodustus katkematu lauluviis, ja medaljon kadus kaltsukaupmehe kila-kola hulka. Ma ei tea, mis sai ema pildist. See vajus läbi ajapragude ja pudenes sinna, kus on kõik teisedki kadunud asjad.
Isa hüüdis mind Birdieks; ütles, et olen ta linnuke. Ütles, et mu pärisnimi on ilus, aga see olevat täiskasvanud inimese nimi, sedasorti nimi, mis kannab pikki seelikuid ja peeni siidrõivaid, aga tiibu tal pole, et lennata saaks.
„Kas ma tahan sellist nime, millel on tiivad?”
„Oo
