oli Jeremiah see, kes aitas isal Püha Anna kiriku torni varjus kükitavas hoones tutvuse kaudu need toad leida. Näis, et ta tundis üldse paljusid inimesi, alatasa oli tal neile ilmavaateid kuulutada ja „üht-teist äriasja ajada”. Jeremiah oli see, kelle juhtimisel käis isa patendimüük, ja Jeremiah oli see, kes ütles, et mis seal ikka muretseda, kui kohtutäitur hakkas ööl ja päeval ukse taga koputama ja võlga sisse nõudma; Jeremiah ütles, et tunneb Limehouse’is üht meest, kes peab mängupõrgut. Mu isal on vaja ainult soodsat juhust, ja kõik saab korda.
Ja siis, kui isa veetis juba iga viimase kui õhtu Narrow Streeti kõrtsis, lohistas end sealt tubaka ja viski järele haisedes koju, kui väljas hahetama lõi, ja vajus lageda laua taha lääbakile, piip hambus – siis, kui ta müüs mänguvõlgade katteks maha oma viimasedki vaskvidinad ja needid – siis oli just Jeremiah see, kes kurvalt pead vangutas ja sõnas: „Sinu vanamehel veab õige hullusti viltu. Ei tunne ma ühtki teist meest, kes oleks nii õnnetu tähe all sündinud.”
Kohtutäitur käis muudkui edasi meie ukse taga koputamas, aga isa ei teinud välja.
Selle asemel hakkas ta Ameerikast rääkima, see oli tal nagu kinnismõte. Viletsat seisu arvestades paistis see mõte igati hea. Jätaksime kurbuse ja õnnetud mälestused ning alustaksime uues kohas puhtalt lehelt. „Seal on maad, linnuke,” ütles ta, „ja päikesepaistet nii palju kui kulub. Ja selge veega jõed, ja muld, mida võib rahumeeli ümber pöörata, kartmata, et minevikust pärit luudkondid lagedale tulevad.”
Isa müüs maha mu ema viimasedki kleidid, need, mida oli seni ikka mulle hoidnud, ja ostis kohe järgmisele laevale meile mõlemale odava pileti Ameerikasse. Pakkisime asjad kokku, niipaljuke kui neid oli, kummalgi mahtus kogu kraam ühteainsasse väikesesse kohvrisse.
Too nädal, mil pidime lahkuma, oli külm, maha sadas esimene lumi ja isa tahtis, et meil oleks reisiks võimalikult palju rahatagavara. Rassisime kõik päevad jõe ääres, hiljaaegu oli kaubapaat seal kummuli läinud ja neid, kes ei pidanud paljuks otsida, ootasid põhjamudas auhinnad. Rügasime koidust ehani, tundide kaupa, langes siis taevast vihma, lörtsi või lund.
Jõemudas lobistamine oli kurnav töö nii või teisiti, ühel õhtul aga olin veel rampväsinum kui muidu. Vajusin madratsist magamisasemele, ise läbimärg, ega jaksanud tõusta. Uimasus tuli äkitselt, sellega koos valu, mis tegi luud-kondid külmaks ja raskeks. Mu hambad lõgisesid, otsmik kuumas ja maailm hakkas pimenema, just nagu oleks keegi kardinad ette tõmmanud.
Triivisin poolteadvusetult, mu tajuvõime kõikus otsekui puust laevuke tormisel merel. Mõnikord kuulsin isa, siis jälle Jeremiah’ häält, aga ainult põgusalt ja katkendlikult, siis alistusin jälle pikemaks ajaks vaimusilmas toimuvatele metsikult tegevusrohketele lugudele, äärmiselt jaburatele ja iseäralikele unenägudele.
Palavik üha kerkis, tekitades tuppa varje ja hambulisi koletisi; nad taarusid seintel ja ajasid hullumeelseid silmi pärani, küünised õieli, et mu voodilinadest kinni haarata. Pöörlesin ja väänlesin neil eest ära, mu voodilinad olid pingutusest niisked, huuled leelutasid loitse, mis näisid eluliselt tähtsad.
Sõnad tungisid mu pettekujutlustest läbi nagu tulikuumad vardad, tuttavad sõnad nagu arst … palavik … Ameerika … millel oli kunagi tähendus ja isegi tähtsus.
Ja siis kuulsin, kuidas Jeremiah räägib: „Sinul tuleb minna. Kohtutäitur tuleb tagasi ja sedapuhku lubas ta su vangi panna, või läheb vaata et hullemini.”
„Aga laps, mu linnuke – tema ei ole nii terve, et saaks reisile minna.”
„Laps jäta siia. Laps lase järele saata, kui oled end seal sisse seadnud. Neid inimesi on küll, kes lapse väikese vaevatasu eest kohale toimetaksid.”
Mu kopsud, kõri ja mõistus põlesid otsekui tules, sisimas karjusin kõigest hingest: „Ei!”, aga seda, kas see sõna mul ka üle huulte tuli, ma öelda ei oska.
„Ta sõltub minust,” ütles mu isa.
„Seda hullem siis, kui kohtunik peaks otsustama, et sul tuleb oma võlad eluga kinni maksta.”
Tahtsin karjuma pista, käed välja sirutada ja isast kinni haarata, ta enda külge kleepida, nii et meid ei saaks kunagi teineteisest lahutada. Ent asjata. Koletised tirisid mu jälle allilma ja enam ei kuulnud ma mitte kui midagi. Päev hajus ööks, ja taas tõugati mu laevuke tormisele merele …
Ja see on viimane asi, mis mul selle kohta meeles on.
Järgmiseks oimasin, et on hommik, kirgas hommik, ja kõige esimene hääl, mis mu kõrvu ulatus, oli lindude huiklemine väljas akna taga.
Ent need polnud sellised linnud, kes siin Birchwoodi häärberis hommiku saabumist lauluga tervitavad, või need, kes varem meie väikese Fulhami-maja aknalaua alla pesa tegid. See oli linnuhäälte tohutu kakofoonia, linde kraaksus ja ilkus seal sadade kaupa ja minu kõrvadele olid nende huiked otsekui võõrkeeled.
Kirikukell kõmises ja mina tundsin silmapilk ära, et see on ju Püha Anna kiriku tornikell, aga temagi hääl oli kuidagi teistsugune kui see helin, mida ma nii hästi teadsin.
Olin laevahuku üle elanud madrus, võõras kohas kaldale uhutud.
Ja korraga hääl, tundmatu naisehääl: „Üles ärkab.”
„Papa,” püüdsin öelda, aga kurk oli kuiv ja kuuldavale tuli ainult helitu viiksatus.
„Kuss … no nii,” ütles naine. „No nii, no nii, proua Mack on kohal. Kõik saab kenasti korda.”
Paotasin silmi ja nägin enda kohal kõrgumas suurt kogu.
Nägin sedagi, et mu väike kohver lebab akna kõrval laual. Kohver oli lahti tehtud ja mu riided olid kohvri kõrvale korralikult virna laotud.
„Kes te olete?” suutsin viimaks küsida.
„Noo, mina olen loomulikult proua Mack, ja see noormees siin on Martin, ja too seal on Kapten.” Ta hääletoonis kuuldus kröömike reibast kannatamatust.
Vaatasin ringi, püüdes pilguga kähku haarata nii tundmatut ümbrust kui ka neid kummalisi inimesi, kellele ta osutas. „Papa?” Hakkasin nutma.
„Kuss. Issake, laps, no mis sa töinad. Tead väga hästi, et isa läks sul ära Ameerikasse ja laseb sind kohe järele saata, kui ta seal asjad korda saab. Palus, et proua Mack sinu eest sel vahepealsel ajal hoolt kannaks.”
„Kus ma olen?”
Naine naeris. „Noo, laps! Sa oled loomulikult kodus. Noh, ära nüüd rohkem vesista, muidu võib tuul veel suunda muuta ja su kena näolapi ära rikkuda.”
Ja sedasi sündisin ma kaks korda.
Esimest korda sündisin ma emale ja isale, see juhtus meie Fulhamikodu väikeses toas värske õhuga suveööl, kui taevas oli täiskuu ja tähed särasid ja jõgi meie akna all oli nagu sätendava nahaga madu.
Ja teist korda sündisin proua Mackile, kui olin seitse aastat vana, ja see juhtus tema korteris, mis oli pressitud ühe poe kohale, kus müüdi linde ja linnupuure, ja see maja asus Covent Gardeni selles piirkonnas, mida kutsuti Seven Dialsiks.
KUUES PEATÜKK
Suvi 2017
Proua Berry viibis aias kesk tokkroose ja kukekannuseid, kui Elodie töölt koju jõudis.
