kandis silti „Mozarti keelpillikvintett nr 3 C-duur, K. 515, Carnegie Hall, 1985”, ja Elodie seisis paar hetke ja vaatas sissejuhatust. Dokumentaalfilmide stiilis tehtud video algas biograafilise meenutusega, kuidas viis noort keelpillimängijat – kolm naist ja kaks meest – New Yorgis kokku tulid, et koos esinema hakata. Jutustaja hääle taustal, mis rääkis kordamööda igaühest, näidati proovisaali, kus Elodie ema koos teistega naeris ja üks tumedate lokkidega viiuldaja poognaga naljatlevalt vehkis.
Elodie tundis ära ema sõbra, tollesama ameeriklasest viiuldaja, kes tol päeval Bathist Londonisse sõites roolis istus, kui mõlemad surma said. Ta mäletas seda meest üsna ebamääraselt: kord või paar oli mehe perekond Ühendriikidest Londonisse tulles koos nendega õhtustanud. Ja muidugi oli Elodie selle mehe fotot näinud ka õnnetusjuhtumi kohta kirjutatud ajaleheartiklites. Paar tema pilti oli kodus ka neis lahtiste fotode karpides, mille sorteerimiseni isa iial ei jõudnud. Elodie vaatles viivu meest, kelle liigutusi videokaamera jälgis, ja püüdis selgusele jõuda, mis tundega peaks suhtuma inimesesse, kes oli temalt tahtmatult võtnud ta ema; kes jääb nende ühise surma asjaolude tõttu igavesest ajast igavesti Lauren Adleriga seotuks. Ent ta suutis vaid mõelda, et mees näeb välja võimatult noor ja ta oli ju väga andekas, ja kuivõrd õigus oli proua Berryl, et elu ainuke õigluseilming on ükskõiksus, millega ta ebaõiglaseid hoope jagab. Lõppude lõpuks jäi ka mehest maha noor perekond.
Lauren Adler oli nüüd ekraanil. Ajalehed rääkisid tõtt: ta võttis hingetuks. Elodie vaatas viisiku kontserti, tegi märkmeid ja pidas aru, kas see muusika võiks pulmatseremooniale sobida, ja kui, siis milliseid katkendeid võiks kasutada.
Kui see videokassett lõppes, sisestas ta järgmise.
Telefon hakkas helisema keset 1982. aastal esitatud Elgari tšellokontserti, op. 85, kus ema saatjaks oli Londoni sümfooniaorkester. Elodie kiikas kella. Aeg oli hiline ja esimene mõte läks vaistlikult võimalusele, et äkki on isaga midagi juhtunud, aga helistaja oli kõigest Pippa.
Elodiele meenus King’s Crossi kirjastuse raamatuesitlus; tõenäoliselt on sõbratar nüüd koduteel ja tahab käigu pealt juttu ajada.
Pöial kõhkles kõne vastuvõtmise ikooni kohal, aga helin lõppes.
Elodie mõtles tagasi helistada, siis aga seadis telefoni hääletuks ja viskas mobiili diivanile.
Alt tänavalt kostis üles naerupahvak ja Elodie ohkas.
Päevasest Pippaga kokkusaamisest oli siiani hinges mõnevõrra rahutu tunne. Elodie oli valge kleidiga Victoria ajastu naise foto puhul tundnud tugevat omandikirge, aga midagi oli veel. Nüüd, kui tuba täitis ema melanhoolsete tšellohelide kaja, sai ta aru, et asi oli selles, kuidas Pippa nende videosalvestiste kohta küsis.
Sel teemal olid nad rääkinud juba siis, kui Penelope esimest korda soovitas pulmatseremoonial Lauren Adleri videoklippe kasutada. Tookord juurdles Pippa, ega see pole Elodie isale ehk vastumeelne, kui mõelda, et ta ei suuda Elodie emast õieti rääkidagi, ilma et silmad veekalkvele tõmbuksid. Elodiel oli ausalt öelda sama mure, ent selgus, et isa oli oma tasasel moel rõõmus ja rahul, korrates Penelope mõtteavaldust, et videod on paremuselt teine võimalus, kui ema ise ei saa kohal olla.
Kuid täna, kui Elodie oli arvamust avaldanud, selmet jutt mujale tüürida, oli Pippa edasi uurinud, küsides, kas Elodie ise ka nii arvab.
Vaadates nüüd, kuidas Lauren Adler jõuab Elgari muusikapala valuleva lõpu juurde, turgatas Elodiele pähe, et vahest olid Pippal hoopis mingid isiklikud põhjused. Nende sõpruses oli Pippa algusest peale dünaamilisem pool, nõudes rohkem tähelepanu ja ruumi, samas kui Elodie, loomult uje nagu ta oli, eelistas tagaplaanile jääda; võib-olla pani Pippa sel ainsamal puhul, kui Elodie sai uhkustada ebatavalise esivanemaga, tema pealetükkivust pahaks?
Vaevu jõudis see mõte pähe turgatada, kui Elodie seda juba häbenes. Pippa on tõeline sõber, kel praegu Elodie pulmakleidi kujundamise ja valmistegemisega pealegi käed tööd täis. Mitte kunagi pole ta teinud midagi sellist, mis laseks arvata, et ta on Elodie peale vanemate pärast kade. Tegelikult oli Pippa üks neid väheseid inimesi, keda Lauren Adler ei paistnudki eriti huvitavat. Elodie oli harjunud, et sugulussidemest kuulda saades hakatakse õhinal küsimusi esitama, peaaegu sedasi, nagu loodetaks osa Lauren Adleri andest ja tema traagilisest loost Elodie vahendusel endasse imada. Ent mitte Pippa. Kuigi ta oli aastate jooksul Elodie ema kohta päris palju küsinud – kas Elodie tunneb temast puudust, kas tal on palju meeles sellest ajast, kui ema veel elas –, piirdus tema huvi Lauren Adleri emarolliga. Näis, nagu olnuks muusika ja kuulsus, ehkki omajagu huvitavad, kõige muu kõrval siiski ebaolulised.
Elgari video lõppes ja Elodie lülitas teleri välja.
Et polnud Alastairi, kes nõuaks „nädalavahetuse puhul pikemat lebotamist”, tegi ta plaani varakult tõusta ja teha jõe ääres pikk jalutuskäik ida poole. Vanaonu Tipi juurde tuleks jõuda enne seda, kui Tip oma poe uksed avab.
Ta käis duši all, ronis voodisse, pani silmad kinni ja andis endale käsu magama jääda.
Öö oli endiselt soe ja Elodie rahutu. Ärev tunne tiirutas püüdmatult pea kohal ringi otsekui sääsk, kes otsib kohta, kuhu susata.
Elodie pöörles ja vintskles ning keeras uuesti teisele küljele.
Ta mõtles proua Berryle ja ta abikaasale Tomasele ja juurdles, kas on tõsi, et ühe inimese armastusest – kusjuures veel sellise tibatillukese inimese nagu proua Berry, heal juhul viis jalga pikk ja peenike kui piitsavars – piisab, et teise inimese hirme leevendada.
Elodie tundis hirmu nii paljude asjade ees. Äkki kulub aega, juurdles ta, enne kui võid teise inimese armastuses kindel olla, nii et see nõnda vägevalt mõjub? Avastab ehk temagi, kui osa teest käidud, et on tänu Alastairi kaheldamatule armastusele hirmust vaba?
Armastab Alastair teda sel moel? Kuidas sellest aru saaks?
Isa armastas ema kindlasti just sel moel, ent vapraks muutumise asemel isa hoopis arastus, kui armsama kaotas. Ka Edward Radcliffe armastas tundejõuga, mis tegi ta haavatavaks. Ma armastan seda tüdrukut, ma armastan teda, ma armastan teda ja lähen kindla peale hulluks, kui teda endale ei saa, sest kui ma temaga koos pole, siis kardan, et …
Seda tüdrukut. Elodiele tuli pähe naine fotolt.
Aga ei, see on vaid Elodie enda kinnismõte. Pole ju midagi, mis valge kleidiga naist ja Radcliffe’i omavahel ühendaks; foto tuli lagedale Radcliffe’i ranitsast, seda nüüd küll, aga samas oli foto pandud raami sisse, mis kuulus James Strattonile. Ei, Radcliffe pidas kirjutades silmas oma kihlatut Frances Browni, kelle surm, nagu hästi teada, kiirendas temagi lõppu.
Kui teda endale ei saa … Elodie veeretas end selili.
Kummaline asi, mida kirjutada naisest, kellega oled kihlatud. Kihlus peaks juba iseenesest tähendama suisa vastupidist? Naine kuulus ju niigi temale.
Kui Radcliffe ei kirjutanud seda just pärast Francese surma, silmitsi samasuguse igatsusekuristikuga nagu Elodie isa. Kas siis tegigi Radcliffe maja visandi? Oli see maja päriselt olemas? Elas ta pärast kihlatu surma ehk mõnda aega seal – et toibuda?
Elodie mõtted parvlesid otsekui tumedasulised linnud aina lähemale ja lähemale.
Isa, ema, pulmapidu, naine fotol, maja visandil, Edward Radcliffe ja ta kihlatu, proua Berry ja ta abikaasa, saksa poisike üksipäini ukse taga; elu, hirm, surma paratamatus …
Elodie leidis end kardetud öiste mõtete ummikteelt ja tundis, et nüüd küll aitab.
Ta
