tatsas elektripliidi juurde ja küünitas käe kannu järele, mis oli täis värvipritsmeid.
„Kas sa oled seda kuulnud? Tead, mis lugu ma mõtlen?”
Tip kergitas tühja kruusi ja Elodie noogutas.
„Ma tean seda lugu,” sõnas Tip ning keris algul ühe ja siis ka teise teekotikese nööri paki ümbert lahti. „Mina rääkisin seda su emale.”
Ateljees oli soe, ometi tundis Elodie, et käsivartest käib üle kerge külmavärin.
„Kui su ema oli väike, siis elasin ma mõnda aega nende juures, oma õe Beatrice’i perekonnas. Su ema meeldis mulle. Tark laps, isegi kui muusikaanne maha arvata. Olin sel ajal omadega täiesti puntras – kaotanud nii töö, elukaaslase kui ka korteri; aga lapsed ei pea selliseid asju üldse tähtsaks. Parema meelega oleksin üksi olnud ja ahastuse sohu uppunud, aga tema ei lasknud. Käis mul kannul nagu paha hais ja muudkui sädistas. Palusin õde, et ta lapse ära kutsuks, aga Bea pidas paremaks lasta tal olla. Rääkisin su emale loo jõest ja metsast, et viivukegi rahu saada, muidu oleks see reibas hääleke vahetpidamata küsinud ja kommenteerinud.” Tip naeratas soojalt. „Mul on rõõm mõelda, et tema jutustas selle sulle edasi. Lugusid tuleb edasi jutustada, muidu nad surevad.”
„See oli mu lemmik,” ütles Elodie. „Minu jaoks oli seal kõik nagu päriselt. Mõtlesin selle jutu peale, kui ema oli ära, ja nägin neid paiku öösiti unes.”
Kann hakkas vilistama. „Just nagu mina, kui ma noor olin.”
„Kas sulle rääkis seda juttu sinu ema?”
„Ei.” Tip tõi külmikust klaaspudeli ja kallas mõlemasse kruusi sortsu piima. „Mind evakueeriti Londonist, kui ma olin alles poisike; me kõik evakueerusime: mu ema, mu õde ja vend ja mina. Mitte ametlikult. Selle organiseeris mu ema. Meie maja sai pommitabamuse ja emal õnnestus meile maal elukoht leida. Imeline vana maja, sees kõige uskumatum mööbel – paistis peaaegu sedasi, et inimesed, kes seal enne elasid, läksid lihtsalt korraks jalutama ega tulnud enam tagasi.”
Elodie mõte siirdus arhiivist leitud visandile – pähe turgatas mõte, et algselt võis jutt pärineda raamatust, mille illustratsioonide tarbeks visand kunagi tehtigi. Vana möbleeritud maamaja näis olevat täpselt selline koht, kus Victoria ajastu raamat võinuks unustatult riiulil lebada, kuni üks väike poiss selle järgmise sajandi keskel avastab. Vaimusilmas ta peaaegu nägi, kuidas poiss, Tip, selle leiab. „Seal sa seda lugu siis lugesidki?”
„Üldse ei lugenud. See lugu pole raamatust võetud.”
„Keegi jutustas? Kes?”
Elodie täheldas õige pisukest kõhklust, enne kui Tip vastas: „Sõber.”
„Sõber, kellega sa maal tuttavaks said?”
„Suhkrut?”
„Ei, aitäh.” Elodiele meenus mobiiliga tehtud foto. Sel ajal kui Tip tee lõpuni valmis tegi, võttis Elodie telefoni välja, lükkas kõrvale Pippa järjekordse vastamata jäänud kõne ja keris ekraanile visandi. Kui Tip teekruusi tema ette lauale asetas, ulatas ta mobiili temale.
Tipi puhmaskulmud kerkisid ja ta võttis telefoni pihku. „Kust sa selle said?”
Elodie rääkis arhiivist, antiikkummutist eesriiete alt avastatud kastist, ranitsast. „Kohe, kui ma seda visandit nägin, käis nõks läbi, et ma ju tean seda kohta, just nagu oleksin seal kunagi olnud. Ja siis sain aru, et see on ju sama maja, see sealt unejutust.” Ta uuris Tipi nägu. „On ju, eks?”
„On jah. Ühtlasi sama maja, kus me kogu perekonnaga sõja ajal elasime.”
Sügaval sisimas tundis Elodie justkui valgusekuma. Seega oligi tal õigus olnud. See oligi unejutumaja. Ja see maja oligi päriselt olemas. Tema vanaonu Tip, tookord alles poisike, elas seal sõja ajal, ja ilmselt mõtles mõni kohalik inimene välja muinasjutu, mis pani poisi kujutlusvõime tööle, nii et aastaid hiljem jutustas ta selle loo edasi oma väikesele õetütrele.
„Tead,” lausus Tip, ise ikka veel visandit uurides, „ka su ema käis minu juures selle maja kohta pärimas.”
„Millal?”
„Nädal või nii enne oma surma. Sõime koos lõunat ja käisime siis jalutamas, ja kui siia tagasi jõudsime, küsis ta selle maamaja kohta, kus ma välksõja aegu elasin.”
„Mida ta teada tahtis?”
„Alustuseks tahtis ta seda juttu lihtsalt uuesti kuulda. Ütles, et mäletab, kuidas ma talle seda rääkisin ja et see lugu hakkas ta peas oma elu elama. Ja siis küsis ta, kas oma oskan öelda, kus see maja täpselt asub. Aadressi, lähimat küla.”
„Tahtis kohale minna? Miks?”
„Kindlalt tean ma ainult niipalju, kui sulle rääkisin. Ta tuli mulle külla, tahtis muinasjutumaja kohta teada saada. Rohkem ma teda enam ei näinud.”
Emotsioon muutis Tipi pahuraks ja ta tahtis visandi foto telefoniekraanilt minema lükata. Pilt aga liikus vastupidises suunas. Elodie nägi, kuidas vanaonu läks näost kaameks.
„Mis on?” küsis ta.
„Kust sa selle said?” Tip sirutas telefoni ette, et näidata pilti, mille Elodie oli teinud
Victoria ajastu naisest, kes kandis valget kleiti.
„Originaali leidsin töö juurest,” vastas Elodie. „Foto oli joonistusploki juures. Miks sa küsid? Kas sa tead, kes see naine on?”
Tip ei vastanud. Ta vaatas valge kleidiga naist nii ainitisel pilgul, et paistis, nagu poleks ta kuulnudki.
„Onu Tip? Kas sa tead, mis selle naise nimi on?”
Tip vaatas üles. Pilk kohtas Elodie pilku, kuid siirus oli ta silmist kadunud. Need olid valetamiselt tabatud lapse tõrjuva pilguga silmad.
„Naeruväärne jutt,” ütles ta. „Mismoodi? Ma pole teda elu seeski näinud.”
IV
Kohe hakkab koitma ja praegu istun ma oma külalise voodijalutsis. Intiimne on vaadata, kuidas teine inimene magab; ükskord ammu ütlesin vist, et inimene on just magades kõige kaitsetum, nüüd aga tean omast käest, et see pole tõsi.
Mäletan toda esimest korda, kui jäin Edwardi ateljeesse ööbima. Ta muudkui maalis, kuni kesköö oli ammu möödas, rohelistesse klaaspudelitesse torgatud küünlad põlesid üksteise järel lõpuni ja valgusid tardunud säbarlainetuses sulavahalombikesteks, kuni viimaks oli liiga pime, et edasi töötada. Uinusime kahekesi koos diivanipatjadel, mis olid raudahjule kõige lähemas nurgas põrandal laiali. Ärkasin enne teda, kui koiduhahetus kaldus klaaslaele hiilis, lesisin külili, peopesa põse all toeks, ja vaatasin, kuidas unenäod ta silmalaugude all ringi uisutavad.
Kes teab, mida see noormees unes võiks näha. Eile õhtul jõudis ta napilt enne pimedat tagasi ja sedamaid tundsin, kuidas maja täitub energiaga. Ta läks otsemat teed linnasemajja, kus ta on end ühes toas sisse seadnud, ja ma olin tal kannul kui välk. Üheainsa sujuva liigutusega kooris ta särgi seljast ning ma avastasin, et ei suuda pilku ära pöörata.
Ta on sedamoodi nägus nagu mehed, kes oma nägususe peale ei mõtle. Tal on sellised käsivarred
