style="font-size:15px;"> Elodie lülitas lambi põlema ja tegi tassi teed.
Ta torkas makki videokasseti sildiga „Bachi süit nr 1, G-duur, Queen Elizabeth Hall, 1984”, ja võttis siis vanas samettugitoolis ristijalu istet.
Kell tiksus, kesköö möödus, uus päev asus stardipositsioonile, Elodie vajutas maki mängima ja vaatas, kuidas lavale astub ilus noor naine, jalge ees terve maailm, tõstab aplodeeriva publiku tervitamiseks käe, võtab tšello … ja algab maagia.
SEITSMES PEATÜKK
Elodie vanaonu elas Columbia Roadi lõpus aiaga korteris. Ta oli ekstsentriline ja mõnevõrra eraklik, ent käis, kui Elodie ema veel elas, siiski vahel nädalavahetuseti nende pool lõunat söömas. Kui Elodie oli laps, mõjus vanaonu talle pisut hirmutavalt; ta paistis juba siis vana ning lapsel ei läinud hetkekski meelest ta suured kulmupuhmad, oakaunu meenutavad sõrmed ja komme nihelema hakata, kui lõunalauavestlus võttis suuna, mis talle huvi ei pakkunud. Elodiega oleks riieldud, kui ta oleks sõrmeotsad lauaküünla sooja vahasse vajutanud ja jahtunud sõrmejäljed küünla küljest maha koorinud, vanaonu Tipile aga ei öeldud sõnakestki ning nii kuhjas ta vaikselt kokku märkimisväärse hunniku vahast sõrmejäljekettakesi ja kujundas neist linasel lauakattel keerukaid mustreid, kuni kaotas viimaks huvi ja lükkas kõik eemale.
Elodie ema oli oma onusse väga kiindunud. Lauren oli ainus laps ja nad said Tipiga headeks sõpradeks, kui too aastaks nende juurde elama kolis; Lauren oli siis alles päris noor. „Ema rääkis ikka, et Tip on hoopis teistsugune kui kõik teised täiskasvanud,” oli isa Elodiele rääkinud. „Ütles, et sinu vanaonu Tip on nagu Peeter Paan – poiss, kes ei kasvanud iial suureks.”
Ema surma järel sai Elodie seda oma silmaga näha. Kõikide nende heade soovidega ilmunud täiskasvanute seas tuli Tip, kaasas keraamiline ehtekarp, mille kaant ehtisid imelised merikarbid ja kivikesed, kahhelplaadikillukesed ja säravad klaasitükikesed – asjad, mida lapsed märkavad, aga millest täiskasvanud pimesi mööda kõnnivad.
„Mis asi on aardekarp?” küsis Elodie tookord.
„Võluasjake,” vastas Tip, ja seejuures polnud näha jälgegi liialdatult leplikust naeratusest, mille täiskasvanud selliste teemade puhul harilikult näole manavad. „Ja see siin on just nimelt sinule. On sul mõni aare?”
Elodie oli noogutanud, mõeldes emalt jõulukingiks saadud väikesele kullast pitserisõrmusele.
„Noh, nüüd on sul kindel koht, kus neid kallisasju hoida.”
Tipist oli väga lahke omalt poolt midagi ära teha, talle tähelepanu pöörata, kui kõik ülejäänud keskendusid vaid omaenda kurbusele. Sellest ajast saadik polnud nad teineteisega kuigi tihti kokku puutunud, aga Elodie ei olnud tema lahkust unustanud ja lootis, et vanaonu tuleb pulma.
Hommik oli särav ja mööda jõeäärset rada jalutades rõõmustas Elodie, et saab väljas selle valguse sees olla. Viimaks pruuni sametkattega tugitooli magama jäänud, saatis ta möödunud öö mööda katkendlike unenägude käes räheldes ning ärkas koidulindude häälte peale. Nüüd Hammersmithi sillale liginedes mõistis ta, et polnud painajast vabanenud: kael oli kange ja peas kummitas tšellomängukatkend.
Vee kohal tiirutas käputäis kajakaid ja taamal paadikuuride juures asusid sõudjad varakult teele, et ilusat ilma võimalikult hästi ära kasutada. Elodie jäi ühe hallikasrohelise sillasamba juures seisma, naaldus käsipuule ja vaatas allpool keerlevat Thamesi. Täpselt siin hüppas leitnant Charles Wood 1919. aastal jõkke, et uppuvat naist päästa. Elodie mõtles leitnant Woodile iga kord, kui üle silla läks. Naine pääses eluga, kuid Wood suri päästmise käigus saadud vigastuste põhjustatud teetanusse. Saatuse julm iroonia – inimene jääb Esimese maailmasõja ajal lennuväes teenides ellu, et surra rahuajal sangarisurma.
Selleks ajaks, kui Elodie Chelsea kaldapealsele jõudis, hakkas London ärkama. Elodie kõndis kuni Charing Crossi raudteesillani ja istus siis kuningliku kohtu ees bussile number 26. Tal õnnestus ülemisel korrusel kõige ette koht saada: lapsepõlveaegne meelelahutus, mis pakkus endistviisi rõõmu. Buss sõitis mööda Fleet Streeti pika tee Citysse, möödus Old Bailey kriminaalkohtuhoonest ja Pauluse katedraalist, sõitis Threadneedle Streetil ja pööras siis Bishopsgate’i juurest põhja poole. Nagu alati, nii kujutas Elodie praegugi tänavaid ette sellistena, nagu need pidid välja nägema üheksateistkümnendal sajandil, ajal, kui London kuulus James Strattonile.
Elodie väljus bussist Shoreditch High Streetil. Raudteesilla all oli lasterühmal hiphopitund, ümberringi seisid emad-isad, kaanega kohvitopsid pihus. Elodie läks üle tee, lõikas krunditaguste tänavate kaudu otse ja pööras ümber nurga Columbia Roadile, kus hakati poeuksi lahti tegema.
Columbia Road oli üks neid elavaid, kuid peidus tänavaid, mis on Londonile nii iseloomulikud: lühike rida poode üksteisega liitunud telliskivimajades, värvikirevad fassaadid türkiissinised, kollased, punased, rohelised ja mustad, müügil vintage-rõivad, käsitööehted, käsitsi valmistatud imeasjad ja palju maitsekalt kokku kuhjatud nipet-näpet. Pühapäeviti, kui peeti lilleturgu ja õhku täitis lillelõhn, oli eredate õite ja lillesoovijate vahel raske teed rajada; ent täna ja nii varajasel kellaajal oli tänav peaaegu tühi.
Tipi poemajakese ühel küljel oli raudvärav, kust aedkannikesi täis kasvanud jalgtee viis majatagusesse aeda. Šablooni abil tehtud mustad kirjatähed ja osutav sõrm majaesisel valgel telliskivisambal andsid teada, et siinpool asub „Aiamajakorter”. Värav polnud riivis ja Elodie läks sisse. Jalgtee lõpus oli tagumises aiasopis kuur, ukse kohal puust nikerdatud silt „Ateljee”.
Ateljee uks seisis paokil. Elodie lükkas ukse valla ning seisis nagu ikka silmitsi intrigeerivate esemete uskumatu kollektsiooniga. Vastu Victoria ajastu trükipressi oli toetatud sinine võidusõidujalgratas ning seinaääri palistas terve rida puidust töölaudu. Töölauad olid täis vanamoelisi vidinaid ja kaadervärke: lampe ja kelli, raadioid ja kirjutusmasinaid, mis nügisid metallkandikuid, kus lebasid masinal kirjutatud hõrgult vanamoodsa väljanägemisega kirjad. Lauaalused kapid olid pungil kummalise kujuga varuosi ja salapäraseid tööriistu ning seintel rippus terve armee õlivärve ja tušisulepäid, mis oleksid võinud varju jätta mis tahes kunstikaupluse. „Halloo?” hõikas Elodie üle läve astudes. Ta silmas vanaonu kõrge kirjutuslaua juures ateljee tagaosas. „Tere, Tip!”
Tip kiikas teda üle prillide, ent muidu polnud mingit üllatusmärki, et õetütretütar tema lävele ilmus. „Just õigel ajal. Kas sa ulataksid mulle kõige pisema uuritsa?”
Elodie võttis osutatud töövahendi seinalt ja ulatas üle laua.
„Nii juba läheb,” ütles Tip ja uuristas õrna süvendi. „Nõndaks … mida siis maailmas ka uut kuulukse?” Just nagu oleks Elodie tunni aja eest korraks välja läinud, et poest süüa tuua.
„Ma abiellun.”
„Abiellud? Kas sa polegi kümneaastane?”
„Nüüd juba väheke vanem. Loodan, et saad tulla. Saatsin sulle kutse.”
„Saatsid või? Kas ma sain ta kätte?” Tip viipas uksele kõige lähemal seisva töölaua servale kuhjunud paberihunnikule. Elektriarvete ja kinnisvarafirmade reklaamvoldikute vahel silmas Elodie kvaliteetsest kreemikasvalgest kaltsupaberist ümbrikku, Penelope enda välja valitud ja adresseeritud. Seda polnud avatud. „Kas teen lahti?” Elodie tõstis ümbriku servapidi üles.
„Sa oled ju siin. Samahästi võiksid mind ise kõige olulisemate asjade suhtes valgustada.”
Elodie võttis Tipi vastas laua taga
