Tip keskendus joonele, mida ta mõtles uuristada. „Miks just Southrop?”
„Mu kihlatu ema tunneb ühte inimest, kellel on seal peopidamis-koht. Ma ise pole seal tegelikult kordagi käinud, aga nädalavahetusel lähen ja viskan pilgu peale. Kas sulle on see paik tuttav?”
„Kena koht. Pole sinna juba aastaid sattunud. Loodetavasti pole seda progressi käigus hävitatud.” Ta teritas uuritsat Jaapani luisuga ja uuris tulemust ripplambi all. „Ikka seesama noormees, mis? David, Daniel …”
„Danny. – Ei.”
„Kahju, mulle ta meeldis. Huvitavad tervishoiualased ideed, mul oleks nagu meeles. Kas ta kirjutab ikka veel seda oma doktoritööd?”
„Minu teada küll.”
„Midagi selle kohta, et meil tuleks omaks võtta sama süsteem mis Peruus?”
„Brasiilias.”
„Justament. Ja see praegune? Tema nimi on …?”
„Alastair.”
„Alastair. Kas tema on ka arst?”
„Ei, ta töötab Citys.”
„Pangandus?”
„Varade ülesostmine.”
„Aa.” Tip hõõrus tera pehme lapiga. „Järelikult tubli mees?”
„Jah.”
„Lahke?”
„Jah.”
„Lõbus?”
„Armastab nalja.”
„See on hea. Tähtis on valida selline inimene, kes oskab sind naerma ajada. Seda rääkis mulle ema, ja polnud asja, mille kohta tema poleks üht-teist teadnud.” Tip vedas uuritsaga piki ette joonistatud looget. Tal oli käsil jõepilt; oli näha, et vastne joon moodustab osa veevoolust. „Tead, su ema käis ka enne oma pulmi minu poolt läbi. Istus täpselt seal kus sina praegu.”
„Kas tema jahtis ka RSVP-vastust?”
Elodie tegi nalja, aga Tip ei naernud. „Mingis mõttes tuli ta sinust rääkima. Oli natuke aega tagasi avastanud, et on rase.” Tip silus oma linoleumitükki, surus pöidlaga üht õhukest lahtist ribakest ülaservas. „See oli talle raske aeg, ta ei tundnud end hästi. Olin tema pärast mures.”
Elodiel oli ebamäärane mälestus, nagu oleks talle räägitud, et esimestel raseduskuudel vaevasid ema hommikused iiveldushood. Isa sõnutsi oli Lauren Adleril just raseduse pärast tulnud üks esinemine ära jätta. „Mind polnud plaanis, nojah.”
„Ega vist,” nõustus Tip. „Aga sind armastati, mis on vaieldamatult palju olulisem.”
Kummaline oli kujutleda, kuidas ema, noor naine, istus rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi selsamal toolil, kus praegu istub tema, ning rääkis lapsest, kellest sai Elodie. See süütas Elodies ühtekuuluvustunde. Üldiselt ju ei mõelnud ta emast kui oma eakaaslasest. „Kas ta muretses, et lapsesaamine tõmbab ta karjäärile kriipsu peale?”
„Arusaadavalt. Aeg oli siis teistsugune. Ja kõik oli keeruline. Tal vedas, et Winston, su isa, ette astus.”
Veidravõitu väljendi peale, mida Tip tema isa kohta kasutas – just nagu oleks isa Elodie ilmaletuleku puhul end vabatahtlikult mingisse väeteenistusse möllinud –, tõmbus Elodie kaitsesse. „Minu arust ei võtnud ta seda kui mingit ohvrit. Isa oli ema üle uhke. Mõtteviisilt oli ta oma ajast ees. Isa ei pidanud mingil juhul endastmõistetavaks, et naine peaks ameti ainult sellepärast maha jätma, et on naine.”
Tip heitis talle üle prillide arupidava pilgu. Oleks just nagu tahtnud midagi öelda, kuid jättis siiski ütlemata, ja nii sigines nende vahele ebamugav vaikus.
Elodiel oli tunne, just nagu peaks ta oma isa kaitsma. Just nagu peaks ta ka ennast kaitsma, ja ema. Nende olukord oli olnud unikaalne, Lauren Adler oli olnud unikaalne. Ent isa polnud mingi märter ning teda polnud vaja haletseda. Isale meeldis olla õpetaja; palju kordi oli ta Elodiele rääkinud, et õpetajatöö on ta kutsumus. „Isal oli asi algusest peale klaar,” lausus ta. „Temagi oli väga hea muusik, kuid sai aru, et ema talent oli teistsuguse kaliibriga; et ema koht oli laval. Isa oli tema suurim fänn.”
Valjusti välja öeldult kõlas see kulunult, magedalt, aga Tip naeris ja Elodie tundis, kuidas see kummaline pinge hajub. „Seda ta oli,” kinnitas Tip. „Ei hakka vastu vaidlema.”
„Igaüks ei saa olla geenius.”
Tip naeratas talle lahkelt. „Kes teaks seda veel paremini kui mina.”
„Vaatasin ema kontsertide videoid.”
„Ah soo.”
„Orelimängu asemel tulevad pulmatseremooniale ema tšellopalad. Mina pean välja valima, aga see pole lihtne.”
Tip pani uuritsa käest. „Kui ma teda esimest korda mängimas kuulsin, oli ta nelja-aastane. Mängis Bachi. Hea, kui ma nii vanalt endale kingad õigesti jalga sain.”
Elodie naeratas. „Kingadega ongi ausalt öeldes janti kui palju.” Ta näperdas töölaual lebava pulmakutse nurka. „Imelik oli neid videoid vaadata. Mõtlesin, et tunnen temaga sidet – et tuleb nagu mingi äratundmine …”
„Olid alles väga noor, kui ta suri.”
„Vanem kui ema siis, kui sa esimest korda kuulsid teda Bachi mängimas.” Elodie raputas pead. „Ei, ta oli mu ema. Peaksin teda paremini mäletama.”
„Mõned mälestused ei ole selget sorti. Mu isa suri, kui olin viiene, ja ma ei mäleta kuigi palju. Aga nüüdki veel, seitsekümmend seitse aastat hiljem, on sedasi, et kui juhtun mõnest piibusuitsetajast mööda minema, siis tabab mind mälestus, nii et kuulen kirjutusmasina klahvide klõbinat.”
„Isal oli kombeks suitsetada, kui ta trükkis?”
„Isal oli kombeks suitsetada, kui mu ema trükkis.”
„Loomulikult.” Elodie vanavanaema oli omal ajal žurnalist.
„Enne sõda oli neil kombeks neil õhtutel, kui isa ei pidanud tööl olema, kahekesi meie kodus köögis ümmarguse laua taga istuda. Isa jõi klaasi õlut ja ema ühe viski, ja nad rääkisid ja naersid ja ema kirjutas oma järjekordset artiklit kokku.” Tip kehitas õlgu. „Piltide või filmi kujul ei mäleta ma sellest ajast midagi. Sestsaadik on nii palju muid asju juhtunud, need tulid asemele. Aga iga kord, kui tunnen piibusuitsu lõhna, on kõhus selline tunne, et olen väike ja mu hing on rahul ja ma tean, et mu ema ja isa on kodus teineteise kõrval, sel ajal kui mina tasapisi magama jään.” Ta silmitses uuritsat.
„Kusagil on sul need mälestused tallel. Küsimus on ainult selles, kuidas need esile kutsuda.”
Elodie pidas aru. „Mäletan, kuidas ema rääkis mulle enne magamaminekut unejuttu.”
„No näed siis.”
„Eriti üht juttu – seda ma mäletan nii eredalt. Mõtlesin, et see on kindlasti mõnest raamatust, aga isa ütles, et emale räägiti seda juttu
