asju müümas?” Ma küll kahtlesin selles, sest ilmaski ei tassinud ta kaasa puuvilju, kala ega lilli nagu teised kaubitsejad.
„Teatud mõttes tõesti.”
Rohkem ta mulle selle kohta ei öelnud, ja mul ei tulnud enam pähe küsida ka. Proua Mack tavatses öelda, et on sel Lily Millingtonil alles „suuvärk”, aga kui vaja, seisis Lily suu kõvasti kinni.
Ega mul tulnudki enam võimalust temalt midagi küsida. Jõudsin Lily Millingtoniga tuttav olla kõigest kuus nädalat, siis sai ta surma ühe viskist purupurjus madruse käe läbi, kes polnud nõus seda hinda maksma, mida Lily oma teenete eest saada tahtis. Sain aru, et see on saatuse iroonia, et ma tean nii vähe sellest tüdrukust, kellega sidusin end terveks igavikuks. Ometi on tema, Lily Millington, mulle väga väärtuslik, sest ta kinkis mulle oma nime, kõige väärtuslikuma vara, mis tal oli anda.
Kuigi proua Mackil polnud pennigi ülearust raha, võiks öelda, et pretensioonid olid tal suured. Majaliste hulgas liikus visalt ringi jutt, et kunagi oli sellele perekonnale ette nähtud Parem Elu, ent paar inimpõlve tagasi aset leidnud Julm Saatuselöök tõukas nad õigusjärgselt kohalt alamale.
Ja nagu sobilik nii hiilgava sugupuuga naisterahvale, pidas proua oma maja esiküljel üht ruumi, mida nimetas oma „salongiks”, ja sinna suunas ta viimsegi vaba raha, mis tal üldse kunagi oli. Kirevad diivanipadjad ja mahagonmööbel, sametalusel nõelte otsa aetud liblikad, uhkeldavate oravatopistega klaasnõud, autogrammiga pildid kuninglikust perekonnast ja kollektsioon kristallvigureid, mõni õige väheke mõranenud.
See oli püha koht, kuhu lapsi kohe kindlasti ei lubatud, välja arvatud spetsiaalse kutse puhul, mida aga iial ei väljastatud. Tõepoolest, peale proua Macki enda oli ainult kahel inimesel luba sellesse pühamusse siseneda – Kaptenil ja Martinil. Ja otse loomulikult ka proua Macki koeral, laevalt pärit elajaloomal, kellele proua pani nimeks Grendel, sest kuulis seda sõna kord mingis luuletuses ja see hakkas talle meeldima. Proua Mack armastas oma koera suisa narruseni ja ma ei mäleta, et oleksin kuulnud teda kunagi mõne inimolevusega nii lahkelt rääkimas.
Kohe Grendeli järel kuulus proua Macki soosing oma pojale Martinile, kes oli siis, kui ma seitsmeaastaselt nende juurde Little White Lion Streetile elama asusin, kümme aastat vana.
Martin oli oma vanuse kohta suur poiss – mitte üksnes pikk, vaid ka kogult aukartust äratav, ta näis tegelikust märksa rohkem ruumi võtvat. Intelligentsi oli tal vähe ja lahkust veelgi vähem, küll aga oli talle antud rohkesti loomupärast riuklikku kavalust, ja julgeksin öelda, et seal ja siis osutus selline atribuut samasuguseks õnnistuseks nagu siin ja praegu.
Aastate jooksul on mul olnud palju võimalusi juurelda, kas Martin võinuks teistsuguseks kujuneda, kui ta oleks teise olukorda sattunud. Kas siis, kui ta oleks sündinud näiteks Kahvatu Joe vennaks, oleks temast saanud peen ja aulik härrasmees?
Vastus on kindla peale „jah”, sest Martin oleks ellujäämiseks vajalikud kombed ja maskid kätte õppinud ja tõepoolest edasi arenenud just ühiskonna poolt määratud suunda. See oli Martini peamine oskus: kaasasündinud võime ära näha, kust suunast tuul puhub, ja siis vastavalt sellele purjesid seada.
Nähtavasti oli Martin sündinud pühast vaimust, sest ta isa ei võetud kunagi jutuks. Proua Mack ütles poja kohta alati uhkelt „minu poiss, Martin”. See, et proua on ta ema, paistis juba ninade sarnasusest ja ühesugusest näoplaanist, ent kui proua Mack oli tulvil optimismi, siis Martin suhtus kõigesse pigem vimmakalt. Kõikjal nägi ta vaid kaotusi ja kinki saades hakkas silmapilk mõtlema neile asjadele, mida ta seekord ei saanud. Peab ütlema, et paraku tuli seegi iseloomujoon talle meie toonases Londoni-elus pigem kasuks.
Elasin seal linnukaupluse peal nende juures juba teist kuud ja Lily Millington oli juba teist nädalat surnud, kui äkitselt kutsuti mind ükskord pärast õhtusööki salongi.
Salongile liginedes olin väga mures, sest nüüdseks olin juba näinud, mis juhtub nende lastega, kellega proua Mack rahul pole. Uks oli irvakil ja ma piilusin läbi prao, nii nagu olin näinud Martinit tegevat, kui proua Mack oma „kundesid” võõrustas.
Tänavapoolse akna juures seisis Kapten ja heietas ühel oma lemmikteemadest, milleks olid 1840. aasta talve kohutavad udud: „Kõik üleni valge, justament; laevad põrkasid jüsku viirastused keset Thamesi omavahel kokku.” Grendel oli diivanil sirakil, Martin kössitas küüsi närides kolmejalgsel järil ja proua Mack, keda ma nägin kõige viimasena, oli end kamina kõrval niinimetatud tiibadega tugitoolis mugavalt sisse seadnud. Juba mõnda aega oli proual õhtuti käsil mingi saladuslik õmblustöö, ja igaühel, kes selle kohta midagi küsis, käskis ta tegeleda oma asjadega, „või muidu ma sulle alles näitan”. See õmblustöö oli tal nüüd süles.
Ilmselt surusin ma ust kogemata liiga tugevalt, sest see vajus läbitungiva kriiksatusega valla.
„Seal sa mul oledki,” sõnas proua Mack, heites Martini ja Kapteni poole tähendusrikka pilgu. „Väikestel tassidel on suured kõrvad.” Nõela võidukalt viimast korda läbi kanga sikutanud, kinnitas ta piste sõlmega ja naksas niidi hammastega katki. „Noh, tule siia, vaatame su üle.”
Ruttasin tema juurde ja proua Mack saputas süles lebava eseme lahti, tuues nähtavale kleidi, palju ilusama kui kõik muu, mida olin sellest ajast saadik kandnud, kui neist kleitidest välja kasvasin, mida ema oma eluajal nii hoolega parandas ja kohendas.
„Keera aga ringi, tüdruk, kergita käsi. Vaatame siis, kuidas istub.”
Proua Mack avas mu ülemise kleidinööbi ja tõmbas siis kleidi üle mu käsivarte ja pea mul seljast. Toas polnud külm, aga minust käis judin läbi, kui peen kleit oma kohale libises.
Ma ei saanud aru, mis toimub – miks mulle eraldati selline erakordne ja ilus kingitus –, aga nii tark olin ma selleks ajaks juba küll, et suu kinni hoida ja mitte midagi pärima hakata. Kleidiseljal lookles kuni kuklani rida tibatillukesi pärlikujulisi nööpe ja vöökohale seoti hele-helesinisest atlasspaelast lai särp.
Tajusin iga ihukarvaga proua Macki oma selja taga, ta puhkis mulle oma sooja hingeõhku peale, hingas raskelt sisse ja välja, nähes vaeva, et kõik õigesti kokku sobitada. Valmis saanud, keeras ta mu näoga uuesti enda poole ja küsis toalt: „Noh?”
„Noojah, õige kena plika,” köhis Kapten oma piibu tagant. „Ja häälekegi teisel magus kui koorevenis – siukest põle meil ennemalt oldki. Vaat see on sul pesueht väike daame.”
„No veel ei ole, ei veel,” kostis proua Mack rahulolevalt vastu. „Aga kui teda hoolega poleerida, kombeid õpetada ja juustesse paar lokki keerata, siis võiks ta küll daami pähe läbi minna. Mis sa arvad, Martin – piltilus, mis?”
Kohtasin Martini pilku, aga mulle ei meeldinud, kuidas ta mind vahtis.
„Aga taskud?” küsis proua Mack. „Leidsid taskud juba üles?”
Libistasin käsi mööda seelikuosa külgi allapoole ja sõrmeotsad sattusid avaustesse. Need olid õige sügavad – põhjani ulatusin ma tegelikult alles siis, kui käsivarred appi võtsin. Tundus, nagu oleks aluskleidi sisse õmmeldud suured turukotid.
Hämmeldusin, kuid nähtavasti oli kõik siiski sedasi, nagu olema pidi, sest proua Mack kõkutas kähedalt naerda ja vahetas teistega pilke. „Vaat nii,” ütles ta ja limpsis rahulolevalt huuli nagu koore kallal käinud kass.
„Näete, mis? Näete?”
„No tõepoolest,” sõnas Kapten. „Tubli töö, proua Mack. Tubli töö. Plika kui ponks, ei siin hakka keegi miskitki kahtlustama. Jah, siit peaks
