kui Elodie sureks enne Alastairi? Elodie manas vaimusilma ette oma peigmehe – seljas eritellimusel valmistatud laitmatu ülikond, valmistajaks seesama rätsep, kes õmbleb ülikondi ka ta isale; veatult kauni näoga, mis pälvib kõikjal imetlevaid pilke; häälega, mida soojendab pärilik autoriteet. Alastair oli nii enesekindel, nii selgepiiriline ja suurepärase enesevalitsusega, et Elodie ei suutnud kujutleda, et miski võiks ta hulluks ajada. Oli tõepoolest kainestav mõelda, kui kiiresti ja vaikselt Elodie puudumisest tekkinud tühik täituks. Nagu sileneb tiigivee pind, kuhu pillati kivike.
Üldse mitte nagu see mäslev tundetorm, mis järgnes ema surmale, pulbitsevad emotsioonid ja rahvalik lein, ajalehed täis Lauren Adleri kauneid mustvalgeid fotosid ja sõnu „tragöödia” ja „sädelev” ja „langenud taevatäht”.
Võib-olla oli Frances Browngi sädelev neiu?
Elodiele tuli üks mõte. James Strattonile kuulunud dokumendimapp oli endiselt ranitsas ja nüüd võttis ta raamitud foto sealt välja.
On sel pildil ehk Frances Brown? Vanus jääb küll sinna kanti, naine fotol ei saa olla eriti palju vanem kui kakskümmend.
Elodie jäi üksisilmi vaatama, lummatud selle noore naise pilgust, otsekohesest ilmest. Enesekindlus, vaat mis. Inimene, kes tunneb iseennast, teab oma väärtust. Igatahes naine, kelle kohta kirglik noor kunstnik võiks kirjutada: … lähen kindla peale hulluks, kui teda endale ei saa …
Ta trükkis Google’isse „Frances Brown” ja pildiotsing andis vastuseks neiu portree arvukaid eksemplare: rohelise kleidiga noor naine, küll ilus, kuid etteaimatavalt ilus – mitte see inimene, kelle olemus oli mustvalgele fotole jäädvustatud.
Elodie tundis tuima pettumusesööstu. See tunne polnud tundmatu. Arhiivitöötajale sai see tihti osaks, olid arhivaarid ju mingis mõttes aardekütid, sõelusid vaadeldava subjekti kilde, sorteerisid neid metoodiliselt läbi, konstrueerisid ürikuid, lootes ikka ja alati, et ette satub mõni haruldane ja väärtuslik leid.
Oletus oli tehtud huupi: joonistusplokk ja kirjake olid leitud samast ranitsast, kus oli dokumendimappi pandud foto, aga ühtki teist ilmset seost ei olnud. Ranits ja joonistusplokk olid kuulunud Edward Radcliffe’ile, dokumendimapp James Strattonile. Veel polnud ühtki tõendit, et need kaks meest üldse omavahel tuttavad oleksid olnud.
Elodie võttis foto veel kord näppu. Juba üksi raam oli ülimalt kvaliteetne: puhtast hõbedast, keeruka mustriga. James Strattoni dokumendimapp kandis aastaarvu 1861 ning tundus üpris mõistlik oletada, et selles olnud foto kuulus temale ja et see oli soetatud pärast nimetatud daatumit. Nii nagu sedagi, et naine oli talle küllalt tähtis, et foto alles hoida. Ent kes oli see naine? Salakallike? Elodiele ei meenunud Strattoni päevaraamatutest ega kirjadest küll ainsatki reetlikku viidet.
Taas vaatas ta ilusat nägu ja otsis vihjeid. Mida kauem ta kujutist silmitses, seda tugevamini see teda tõmbas. Fotol oli vanust rohkem kui sada aastat, tõenäoliselt pigem sada viiskümmend, ja ometi polnud aeg seda naist märgistanud; tema nägu oli kummaliselt tänapäevane, vabalt võinuks ta olla üks neist tüdrukutest, kes sõprade seltsis praegu suvise Londoni tänavatel naeravad, nautides päikese soojust paljal ihul. Ta oli enesekindel ja lõbus, vaatas fotograafile vastu nagu heale tuttavale, nii et seda oli peaaegu ebamugav vaadata. Just nagu oleks Elodie nende omavahelises hetkes sissetungija.
„Kes sa oled?” küsis ta hääletult. „Ja kes olid sa temale?”
Midagi oli veel, kuid seda oli raske sõnadega väljendada. Naisest fotol kiirgas valgust: eeskätt muidugi sellest ilusate joontega näost ja erksast ilmest, aga oma osa oli ka pildi ülesehitusel.
Pikad siledad juuksed, romantiline kleit, avar ja maalähedane, ent samas peibutav, kus kleit pihale liibus, kus varrukas oli üles lükatud, paljastades päikesest valgustatud ihu. Elodie peaaegu tundis, kuidas jõelt uhkav soe tuul naise nägu riivab, juukseid kergitab ja kleidi valget puuvillkangast soojendab. Ent küllap mängis kujutlus vingerpussi, sest jõge pildil polnud. See oli fotolt vastu vaatav vabadus, mis Elodies sellise vastukaja tekitas, kogu õhustik. Ülepea oli see just selline kleit, mida Elodie kannaks oma pulmapäeval …
Tema pulmapäev!
Elodie kiikas seinakella ja nägi, et kell on juba veerand üksteist. Ta ei vastanudki Pippa sõnumile, aga nüüd tuleb küll kähku teha, kui ta tahab kella üheteistkümneks King’s Crossi jõuda. Korjanud kokku telefoni ja märkmiku, päeviku ja päikeseprillid, toppis Elodie kogu kraami kotti.
Vaatas kirjutuslaua veel selle pilguga üle, ega midagi maha ununenud, ja haaras hetkeuiu ajel kaasa ka raamitud foto, selle, kus oli imelise kleidiga naine. Kiirpilk kaustakapi kohal küürutavale Margotile, ja juba oli foto köögirätikusse mähitud ja kotti susatud.
Uksest välja ja trepist üles sooja suvepäeva paistele astudes asus Elodie käigupealt vastust toksima.
11 sobib kenasti, trükkis ta, hakkasin tulema, saada aadress, varsti näeme.
NELJAS PEATÜKK
Pippa töötas sel päeval New Wharf Roadil ühe kirjastuse hoones, seadis vestibüülis installatsiooni üles.
Kui Elodie kell veerand kaksteist kohale jõudis, kõõlus sõbratar keset tänapäevaselt valget ruumi väga pika redeli ülemisel astmel. Ta sidus pikki kleite ja teisi hõrgutavalt vanamoelisi riideesemeid – seelikuid, pika varrega aluspükse ja korsette – nööriga kõrge lae alla, ja tulemus oli lummav, otsekui oleks tuulehooga sisse kandunud terve tantsupõranda jagu vandlikarva viirastusi.
Elodiele turgatas pähe lemmikluuletus Wilde’i loomingust:
Kuuvalgel jalges tantsusamm,
me lonkisime tänaval
ja seisma jäime libu maja ees …
Viis viiuli ja sarve hüüd
tondid tantsule seal nüüd
kui mustad kõdulehed tuulekeerises.
Pippa märkas Elodiet ja hüüatas puust joonlaua kiuste, mida ta horisontaalselt hambus hoidis.
Elodie lehvitas vastuseks ja pidas hinge kinni, kui sõbratar küünitus aluskleiti õlapaelast laealuse õngetamiili külge kinnitama.
Piinava ajahetke järel jõudis Pippa siiski ühes tükis maa peale tagasi. „Mul ei lähe kaua,” ütles ta kirjutuslaua taga istuvale mehele ja kehitas seljakoti selga. „Käin korraks kohvi joomas.”
Suure klaasukse lahti tõuganud ja välja astunud, hakkasid sõbratarid teineteisega ühte sammu käima. Pippal olid seljas sõjaajast pärit tumedad tunked ja jalas sellised justkui puhevil tossud, mida fännavad reedeõhtuti kala-krõbekartulipoodides kõõluvad teismelised poisid. Eraldi võetuna polnud need esemed kuigi pilkupüüdvad, aga Pippa seljas mõjusid miskipärast väga efektselt, nii et Elodie tundis end oma teksaste ja baleriinadega nagu mingi ilmetu kilu.
Pippa tõmbas sigaretti, nad läksid kõrgest lukus väravast (mille koodi Pippa miskipärast teadis) välja ja jalutasid piki kanaliäärt. „Aitäh, et varem tulid,” ütles ta suitsu välja hingates. „Pean ilma lõunavaheajata rabama, muidu ei jõua valmis. Täna õhtul tuleb autor raamatut esitlema. Kas ma jõudsin sulle juba näidata? Superlahe – räägib sellest, kuidas üks ameeriklanna avastab korraga, et tema inglise tädi, kes elab vanadekodus ja keda ta pole iial näinud teistsuguse kui iidvanana, oli kunagi ammu kuninga armuke ja sellest ajast on tal alles erakordselt palju kleite, kõik ühes New Jersey laoruumis kenasti koos naftaliinikuulikestega sisse pakitud. Kujutad ette? Minu tädi ei pärandanud
