St Mary le Strandist, hakkas telefon helisema ja ekraanile ilmus Penelope nimi. Kui seepeale lõi kõhus laperdama ärevuseliblikas, turgatas Elodiele pähe, et äkki oligi isa jutus iva. Et võib-olla keerutavad neid kummalisi tundeid üles hoopis pulmad, mitte majapilt. Elodie jättis Penelope kõnele vastamata, pistis telefoni tasku. Kohe pärast lõunat, kui ta on juba jõudnud Pippaga kokku saada, võtab ta ühendust oma hirmuäratava tulevase ämmaga, siis on vähemalt midagi konkreetset öelda, kui tuleb aru anda.
Elodie soovis juba mitmetuhandendat korda, et ema oleks ikka veel elus ja aitaks jõudude vahekorda pisutki tasakaalustada. Autoriteetsetest allikatest – ja mitte ainult omaenda isalt – uuris ta välja, et Lauren Adler oli ebatavaline isik. Seitsmeteistaastaselt tabas Elo-diet uurimistuhin, esmalt tuhnis ta internetis, seejärel taotles British Library raamatukogu lugejakaardi ning kogus kokku viimse kui artikli ja intervjuu, mida Lauren Adleri särava karjääri kohta võis leida. Õhtuti luges ta oma toas kõik need artiklid läbi, nii et moodustus ettekujutus ülevoolavalt elujõulisest ja rabavalt andekast noorest naisest, tšellovirtuoosist, kes valdas oma instrumenti täiusliku meisterlikkusega. Eriti suurt rõõmu tundis Elodie aga intervjuude lugemisest, sest jutumärkide vahelt avastas ta ema enda sõnad. Ema mõtted, hääle, ainuomase väljenduslaadi.
Kord Kreekas leidis Elodie hotellitoa voodi alt raamatu ja sattus lugema, seal kirjutas üks surev naine terve rea kirju elust ja sellest, kuidas tuleks elada, ta tahtis veel mullapõuestki oma lastele juhatust jagada.
Elodie ema aga ei saanud peatse surma kohta vähimatki hoiatust ega teadnud oma ainsale tütrele selliseid tarkuseteri jätta. Ent intervjuud olid peaaegu sama head, ja seitsmeteistaastane Elodie uuris kõik üksipulgi läbi, õppis pähe ja kandis valitud katkendeid tualettlaua taga istudes ovaalsele peeglile ette, nii et neist said otsekui hardalt austatud luuleread, Elodie üliisiklikud käsulauad.
Sest vastupidi Elodiele, keda vaevasid vistrikud ja teismeea kohutav ebakindlus, säras Lauren Adler seitsmeteistaastaselt eredalt: andekas ja samavõrd tagasihoidlik, oli ta kuulsatel Royal Albert Halli klassikalise muusika kontsertidel juba sooloesinemisteni jõudnud ja kindlalt rahva lemmikmuusikuks saanud.
Koguni Penelope, kelle enesekindlus oli sama põline ja vankumatu nagu veatu pärlikee tema kaela ümber, rääkis Elodie emast närvilise aupaklikkusega. Ilmaski ei öelnud ta lihtsalt „sinu ema”, ikka ja alati „Lauren Adler”: „Kas Lauren Adleril oli kontserdipalade hulgas mõni lemmikteos?”, „Kas oli mõni kontserdisaal, mida Lauren Adler eelistas kõikidele teistele?”. Sellistele küsimustele vastates võttis Elodie oma võimed kokku. Ta ei hakanud ütlema, et suur osa tema teadmistest pärineb intervjuudest, millele kõik, kes teavad, kust otsida, vabalt juurde pääsevad. Penelope huvi oli meelitav ja Elodie haaras sellest innukalt kinni.
Alastairi suurejoonelise suguvõsahäärberi, esivanemate portreesid täis riputatud seinte, tviidi ja tvilli riietatud vanemate ning kogu perekondlike traditsioonide taagaga silmitsi seistes oli igasugune edumaa Elodie silmis teretulnud.
Juba nende suhte alguses mainis Alastair, et tema ema on klassikalise muusika fänn. Tüdrukupõlves oli emagi pilli mänginud, ent debütandieas loobus. Alastair jutustas lugusid, mis tegid ta Elodiele armsaks, rääkis kontsertidest, kuhu ema ta viis, kui Alastair oli alles poisike, kui põnev oli Londoni Sümfooniaorkestri õhtune avakontsert Barbicanis või dirigendi lavaletulek Royal Albert Hallis. Kontserdil käisid Alastair ja ema alati kahekesi, see oli nende eriline omavaheline aeg. („Kahjuks leiab mu isa, et see on veidi ülemäärane, tema kultuurialane lemmikharrastus on ragbi.”) Nende traditsiooniline igakuine „kohtinguõhtu” oli siiani vastu pidanud, kontserdile järgnes alati õhtueine.
Pippa oli sellest kuuldes kulme kergitanud, eriti Elodie tunnistuse peale, et teda pole veel kordagi kaasa kutsutud, aga Elodie ei teinud kulmukergitust märkamagi. Ta oli kindel, et on kusagilt lugenud, et meestest, kes oma ema kenasti kohtlevad, saavad kõige paremad elukaaslased. Pealegi oli vahelduseks tore, et ei peeta endastmõistetavaks, et temagi peaks tingimata olema klassikalise muusika aficionado. Muidu kippus üks ja sama vestlus pidevalt korduma: võhivõõraste inimeste küsimused, mis pilli ta mängib, hämmeldunud näod, kui tema vastab, et ei mängi ühtki pilli. „Isegi mitte natuke?”
Alastair aga mõistis. „Mina sind ei süüdista,” oli ta öelnud, „pole ju mõtet võistelda täiuslikkuse etaloniga.” Ja ehkki Pippa oli sellest kuuldes pea pahaselt selga heitnud („Sina oled omal kombel täpselt sama täiuslik!”), oli Elodie taibanud, et mitte seda polnud Alastair silmas pidanud – Alastair polnud ju mõelnud teda kritiseerida.
Mõte näidata pulmatseremoonia ajal Lauren Adleri esinemiste videosalvestisi oli just Penelope idee. Kui Elodie rääkis, et isal on Lauren Adleri esinemistest terve komplekt videoid, nii et kui Penelope soovib, palub ta isal need välja otsida, oli vanem naine vaadanud teda ei millegi vähema kui eheda kiindumusega.
Penelope oli käe välja sirutanud, et Elodie kätt puudutada – see oli üldse esimene kord, kui ta midagi sellist tegi –, ja öelnud: „Ühel kontserdil nägin ma teda mängimas. Ta oli rabav, nii keskendunud. Tehniline täiuslikkus oli klass omaette, aga lisaks veel see eriline hingestatus, tänu millele tema muusika kaalus kõik teised esitused üles. Hirmus, et selline asi juhtus, lihtsalt hirmus. Leinasin teda kogu südamest.”
Elodie oli väga üllatunud. Alastairi perekond polnud südamest südamesse rääkijat sorti ega arutanud lihtsalt vestluse käigus selliseid teemasid nagu lein või kaotus. Loomulikult möödus harras viiv õige kähku, juba pööras Penelope jutu varakult saabuvale kevadele ja selle mõjule Chelsea lillenäitusele. Elodie, kes polnud nii vilunud vilkalt ja ettearvamatult teemat vahetama, tundis teise naise puudutust oma käel veel tükk aega hiljemgi ning mälestus ema surmast varjutas terve ülejäänud nädalavahetust.
Lauren Adler oli olnud kõrvalistmel, rooli taga oli ameeriklasest külalisviiuldaja, nad olid Bathis esinenud ja sõitsid kahekesi tagasi Londonisse. Ülejäänud orkester oli naasnud juba päev varem, kohe pärast esinemist, aga Elodie ema jäi kauemaks, et osaleda kohalike muusikute töötoas. „Ta oli väga suuremeelne,” oli Elodie isa palju kordi öelnud, need olid kätteõpitud laused, osa leinatava imetlemise litaaniast. „Inimesed poleks osanud seda oodatagi, ta oli ju nii muljetavaldav, aga ta armastas muusikat ja tahtis iga hinna eest olla koos nendega, kes seda samuti armastavad. Tema silmis polnud tähtsust, olid nad asjatundjad või amatöörid.”
Koroneri aruandes, mille juurde Elodie oma uurimissuvel kohalikus arhiivis pääses, oli öeldud, et õnnetusjuhtumi põhjuseks oli külavahetee lahtise kruusa ja valearvestuse kombinatsioon. Elodie oli omaette juurelnud, miks nad ometi mööda asfaltteed ei sõitnud, aga transpordikorralduse kohta koronerid oletusi ei tee. Niisiis, autojuht oli liiga kiiresti kurvi võtnud, mispeale auto kaotas juhitavuse ja viskus põiki teele; löök paiskas Lauren Adleri läbi tuuleklaasi, purustades tema keha nii paljudest kohtadest, et neid oli raske loendadagi. Jäänuks ta ellu, poleks ta enam iial saanud tšellot mängida – tõsiasi, mida Elodie teadis tänu paarile ema muusikust sõbrale, kelle juttu ta peiete ajal diivani tagant peidukohast pealt kuulas. Jutust jäi selline mulje, et surm oli kahest halvast võimalusest see parem.
Elodie ei näinud asja selle pilguga, nii ei näinud seda ka isa, kes elas kiiresti toimunud matused üle vapustusest tekkinud jäiga enesevalitsusega, mis tegi Elodie mõnes mõttes palju murelikumaks kui isa langemine halli meeleheitesügavikku, mis järgnes veidi hiljem. Isa arvas, et magamistoa suletud ukse taga püsides läheb tal korda oma kurvastust varjata, aga vanad telliskiviseinad polnud sugugi nii paksud. Naabrinaine, proua Smith, naeratas teadvalt ja nukralt, tuli appi, seadis igal õhtul lauale röstsaiad ja pehmed keedumunad ning jutustas Elodiele värvikaid lugusid sõjaaegsest Londonist: oma tüdrukupõlve pommitamisöödest ja välksõjast ja sellest päevast, kui saabus musta randiga telegramm, kus seisis kirjas, et isa jäi teadmata kadunuks.
Nii seostus ema surm Elodie mälestustes lahutamatult plahvatuste kõmina ja põlengulõhnaga
